Kunagi nõuka-ajal sai koos teiste eestlastega vaikselt teleka ees kurjustatud, kui ekraanile ilmusid nimed nagu Saloumiae ja Uudmiae. Sama käis ka välismaistes geograafiateostes – Eesti idapiiril oli Lake Chudskoye ja koledusi oli muidki.
Huvitav on see, et veel aastakümneid hiljem käib sama jama vene nimede kirjapildiga rahvusvaheliste spordivõistluste teleülekannetes. Kuidas see õnnetu välismaalane peab lugema näiteks täna nähtud vene laskesuusataja nime “Eliseev” – eestlane vaatab, et midagi heliseb, jänki hääldab “ilaiziiv” või midagi sarnast. Need nimekujud aga peaksid ju venelastelt endilt (spordiametnikud, kes esitavad nimekirju) tulema? Kui tahta inglise keele reeglite järgi transkribeerida, peaks ju “Yelisseyev” (või ehk natuke traditsioonilisemalt “Yelisseyeff”) olema? Siinmail oleks see “Jelissejev”. Ei saa aru, miks niimoodi praaki toodetakse.
Hiljem meenus veel, et täpselt samasugune segadus valitseb vene nimedega ka TTÜ õppeinfosüsteemis – kusjuures suure tõenäosusega on süüdi tudengid ise, kes ei oska enda nime ladina tähestikku ümber panna. Esineb nii toorvene nimekujusid (eelmise näite Eliseev), ingliskeelseid (Yelisseyev), eestikeelseid (Jelissejev) kui ka läbisegi variante, kus näiteks eesnimi on ühes süsteemis ja perenimi teises (Yevgeny Jelissejev). Segadusele keeravad veel vinti juurde viimastel aastatel rohkem näha olevad valgevene ja ukraina nimekujud.