17.01.2020 arhiiv

Kõnekas portree

17.01.2020

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.