11.2011 arhiiv

Brightonis 3

11.11.2011

Nagu arvata oli, hakkas konverents teisel päeval vaikselt ära vajuma. Esimene, hommikune sessioon oli veel enam-vähem, pärast näis enamik rahvast juba kojusõitu ootavat. Hea, et eile oma jutud ära saime räägitud. Endal on kah pikast sebimisest nii suur väsimus sees, et vabatahtlikult enam mööda linna ringi joosta ei jaksa.

Naljakas moment hommikuselt sessioonilt: ütlen sessioonis esinevale ameerika tädile, et tal on kohe avaslaidil naljakas typo sees. Tädi ei saa hästi aru, mis  ja kus ning alustabki esinemist –  tutvustaval slaidil ilutseb “Lousiville, KY” (tegelikult peaks ikka Louisville olema, praegune versioon aga annaks maakeelse variandina “Haleküla” vms).

Üldse on siin vist kunagi eestlased elanud. Paar silti linna pealt:
* Surma Tandoori – ilmselt mingi eriti tapvalt vürtsikas india toit.
* SITAkotid – müüri äärde kuhja laotud kilekotid, mis on täis igasugu rämpsu ning peal ilutseb suurelt “SITA”. Täiesti adekvaatne.
* Pets in Need of Vets – tõenäoliselt siis meeste käimlaga tegemist.

Aga tegelikult on Brighton üsna ilus linn, kena künkliku maastikuga ning ka suhteliselt puhas. Mere äärde, mis siinseks tõmbenumbriks pikka aega olnud, kahjuks ei jõudnudki (ainult eemalt paistis korra silt “Brighton Pier”). Rohkema aja korral oleks võinud minna vaatama ka siinset Peetri kirikut, mis mõnda aega tagasi mahajätmisohus oli, kuid siis uue ja hakkaja seltskonna poolt üle võeti ja praegu edukalt tegutseb (seal teeb muusikat ka briti uuema gospeli üks kõvemaid tegijaid Matt Redman). Praegu õnnestus vaid bussiga sealt kõrvalt mööda sõita.

Pealelõunal tuli natuke aeg maha võtta, õhtul käisime veel korra söömas, seekord ühes teises pitsa-pastakohas. Huvitav asi oli itaalia limonaad, ilmselt kohapeal laimi- ja sidrunimahlast segatud. Ja see pastasegu tundus üpris sarnane enda kodustele katsetustele (järgmine kord võib proovida ka sedalaadi lisandit teha).  Homme varahommikul hakkame kodu poole rändama, õhtuks jõuame tagasi.

Brightonis 2

10.11.2011

Hommikul selgus, et disainvälimusega hotellitoal on lisaks sokkide-särkide hoidmiskoha puudumisele muidki puudujääke… See-eest jällegi olid kontinentaalse hommikusöögi saiad üllatavalt maitsvad.

Rändasime kohaliku india-araabia segastiilis Brighton Pavilioni (omaaegne regendiloss) pargist läbi bussipeatusse ja sõitsime kohalikku ülikooli. Seal oli esmalt muidugi suur sogamine netiühendusega – miskipärast on brittidel loll komme traadita võrke igasuguste totravõitu veebipõhiste sisselogimistega vürtsitada, mis tõsist kräkkerit ei peata, ent viisaka tavakodaniku seaks võivad vihastada. Esimese kontoga ei saanudki netti käima, hiljem anti uus ja sellega pääses viimaks sisse.

Kaku Wikiversity-lugu oli kohe esimesse sessiooni pandud. Huvitaval kombel tuli vahetult  ettekande eel inimesi märgatavalt juurde – ilmselt siis pakkus teema huvi. Wikiversity oli kõigile peale sessiooni juhtinud Kreeka Õhujõudude Akadeemia professori täiesti tundmatu maa ning seetõttu oli asja vastu elav huvi ja küsimusi tuli lademes. Vist õnnestus kõigile enam-vähem arukalt vastata ka.

Vahepealne orgunn ja jutud olid nii ja naa ning kui summaarsest kvaliteedist rääkida, siis ei ole küll aus, et siinne asi ETISe klassifikaatoris rubriiki 3.1 kvalifitseerub ning meie eestimaised sama või parema tasemega üritused üldse arvesse ei lähe. Seltskond on iseenesest tore, kuid nii mõnigi Eesti üritus lööb tasemelt pika puuga ära.

Ka Birgy ettekanne viimases sessioonis sai elavat vastukaja ning kuna seal oli ka teine asine esitlus (küberkiusamise juhtumitest töökohtades), siis tekkis päris asjalik arutelu.  Õhtul korraldati pidulikum õhtusöök Brighton Dome’i teatrisaalis, kus kuulu järgi oli ABBA omal ajal Eurovisiooni võitnud. ABBA’t seekord kahjuks ei olnud, aga muusika eest hoolitses päris muhe jatsutrio (alt- ja baritonsaks ning akustiline kitarr). Homme on siis meie siinne töö seljataga ja võime veidi vabamalt võtta.

Brightonis

09.11.2011

Viimase poole aasta sees õnnestus ühele Inglismaal toimuvale konverentsile kahe eri kambaga kahasse kaks artiklit kirjutada. Nüüd tuli siis sõita ette kandma – Kakk ühte ja juhendatav doktorant Birgy teist. Seda teksti kirjutab Kakk myHotel Brightoni numbritoas.

Hommikul enne lennujaama tüürimist tuli veel kolledžist läbi käia ja kaks ITSPEA seminari ära teha. Tagumine sai veidi varem lõpetatud (õnneks oli ka ettekandjaid täna vaid üks) ja siis lennujaama sõidetud. Noorema jupi juhilubadest oli nüüd juba reaalne kasu – tema sai auto paariks päevaks enda kätte ja Kakk hoidis taksoarve kokku. 🙂

Lennu-jaam on nüüd päris ilus ja jupi suuremaks kasvanud. Kuid asjaolu, et lennukile ronimiseks tuleb esmalt treppe pidi õuest läbi käia ja siis uuesti kõrgeie ronida, ei meeldi endiselt – seekord oli küll juba jalg peaaegu terve, aga mida peavad tegema kehvema liikumisega inimesed?

Pea terve lennuaja sisustasime töiste asjade arutamisega. Tuleb öelda, et Kakk on oma esimese doktorandiga väga rahul – inimene teab, mida tahab ja mida selle saavutamiseks tegema peab. Kui kõik doktorandid oleks Birgy moodi, siis antagu Kakule veel doktorante. 🙂

Viimaks saime Stanstedi kohale (esmakordne kogemus EasyJetiga oli muidu üsna meeldiv, ainult lennujaam oli suht nurga taga). Lennukist sai osta ka maapealse transpordi pileteid (väga positiivne) ja ostsime kohe bussipiletid Victoria vaksalisse, kust siis rongiga Brightoni pidime tüürima. Ilm oli ilus päikeseline juba Tallinnas ning jätkus sellisena ka Inglismaal – bussireis Stanstedist Londonisse osutus seetõttu päris vahvaks pildiks Inglismaa eluolust. Victorias saime väikese sebimise järel rongile ning jõudsime pealelõunal Brightoni.

Teekond jaamast hotelli pakkus omalaadse elamuse – Brighton näib olevat üsna kreisi (ja kergelt kanepine), ent siiski üldjoontes heatahtlik paik. Liikusime läbi kohaliku kultuurikvartali ja nägime suht  igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hotellis tervitasid meid uksel Freddie Mercury tsitaadid ning …. khm, teistmoodi paiga mulje jättis see küll, alates vastuvõtulaua sellidest ja lõpetades numbritoaga (mis on ühelt poolt üks elegantsemaid seninähtuid, kuid teisalt puuduvad toas täielikult igasugused panipaigad kasvõi riiete jaoks).

Seadsime end sisse ja puhkasime natuke, siis läksime fuajees korraldatud eelkonverentsi-vastuvõtule, kus tehti nägudekontrolli, jagati konverentsiteemalist nänni ja anti rahvale ka sildikesi, millega sai baarist kas õlle või veiniklaasi võtta. Sai proovitud seni tundmata Leffe Blonde -nimelist  õlut ning see oli päris hea (natuke meenutas Olde Hansa meeõlut). Natuke sai inimestega juttu ka ajada – veidi meenutas seltskond meie e-õppe konverentse, kuid vanuseline struktuur oli ilmselt veelgi enam auväärsema ea poole kaldu. Mõne aja pärast läks kõht tühjaks ning läksime teispoole tänavat ühte itaalia söögikohta uurima. Toit oli hea, ehkki meie mõistes muidugi kallivõitu. Muide, ilm on siin nii soe, et kaasavõetud jopest ei ole taas kord mingit tolku.

Homme tuleb siis mõlemad ettekanded maha pidada – mul hommikul, Birgyl õhtupoolikul.

 

Ekspromptpasta 2

05.11.2011

Veel üks laupäevaõhtune improvisatsioon pastakastme teemal:

* 2 karpi purustatud konservtuunikala
* 1 suurem sibul
* 3 küünt küüslauku
* 1 suurem tomat
* väike purk rohelisi oliive
* peotäis marineeritud šampinjone (mistahes seened peaks sobima)
* 3 päikesekuivatatud konservtomatit
* ca 100 g juustu
* ca 200g hapukoort
* poole sidruni mahl
* maitseained: tšillisegu, basiilik, muskaatpähkel

Sibul, küüslauk ja tomatid peeneks (väga õhukesed viilud käivad ka), seened ja oliivid pooleks ning kogu kupatus pannile praadima. Kümnekonna minuti pärast tuunikala sinna otsa, veel veidi hiljem maitseained, sidrunimahl ja juust (riivida ei viitsinud, jällegi piisas õhukestest viiludest). Segada ja kuumutada, kuni juust ära sulanud, siis lisada hapukoor ning kuumutada segades veel natuke (kokku läks umbes pool tundi).

Jätkub pasta peale lahedasti neljale inimesele.  Publikust kostis igatahes kiiduavaldusi.

Ilus laul

01.11.2011

Pühapäevane Laulupealinna saade oli üllatavalt tasemel, tuli eripalgelist muusikat ja ühtviisi vahvas versioonis. Väga kuraasikas lahendus oli pakutud Tanja Mihhailova poolt –  kui ülesanne on laulda koos mundris meestega, siis marsib tüdruk lihtsalt Virumaal Üksik-Jalaväepataljoni  sisse ja küsib: “Poisid, kes laulda oskab?” 🙂  Olusid arvestades tuli ülivingelt välja – oli nii mundrihuumorit, lõbusaid pisikobistamisi kui ehtsat Alo vaimu ning Tanjast saaks vist vajaduse korral täiesti tasemel rühmaülem. Ja ka Koit Toome kooriga versioon “Legendist” oli hea.

Aga täiesti karbi lahti võttis [L] Kohila seltskond. Avalikkusele täiesti tundmata keskkoolinoored laulsid Birgitiga võrdselt (ja tegelikult meeldis mulle Tiina hääletämber rohkemgi kui Birgiti oma).  “Süte peal sulanud jää” on Ott Leplandi originaalis küll kuuldud, aga see laul läks “lahti” alles nüüd (nagu Ivo Linna žüriist märkis, on Oti versioon magusavõitu).  Täiesti 101% elamus.

Selles mõttes on see saade küll igati tänuväärne, et näitab, kuidas võib täiesti n.ö. kännu alt väga vingeid lauljaid leida.