Kuna talvistes tingimustes tuleb end kah veidi liigutada, tellis Kakk endale endisest tippsportlasest venna käest suusad (kuna ise tänapäevast suusavarustust kuigivõrd ei tunne). Täna oligi siis üle kes-teab-mitme aasta (karta on, et tõsisemad sõitmised jäävad kusagile 90-ndate algusesse, hiljem on vist vaid paar üksikut korda olnud – päris tihe suusaaeg jääb vist aga veel puusuuskade ajastusse) laudadel seismise koht.
Kui esimene koperdus mööda sai, tuli kogu kunst isegi suhteliselt kiiresti meelde. Kui hästi läheb, saab edaspidi tiba tihedamalt metsa all liugu lasta. Loodetavasti jääb pealkirjalaulus esinev mõni muu komponent (puu ja lund täis suu) olemata…