Kakk luges kah isand Pajula [L] artikli algust (terve artikli eest tahetakse raha, mida käesoleval juhul ei pidanud vajalikuks maksta).
Eks ta on nii- ja naapidi. Mõneti on õigus, mõneti mitte. On paraku fakt, et tulemuste tase on langenud – aga selles üheselt õppejõude süüdistada kah ei saa (kuigi osa süüd on kindlasti ka seal). Probleem on paraku laiem.
Kindlasti aga panevad puusse need kommentaatorid, kes tasuta kõrgharidust süüdistavad – Soomes, mida ka Pajula eeskujuks seab, on kõrgharidus teatavasti tasuta ja endiselt maailma tipptasemel, samas leidub ka USA kallistes ülikoolides täielikku jura (lugege [L] seda artiklit ja kommentaare). Ei välista, et mingi väike õppemaks distsiplineeriks – ent Eestis on jõmmide ja bimbode taimelavaks siiski eeskätt tasulised erakoolid.
Probleemil on mitmeid juuri. Esmalt hariduse pidev alarahastamine kogu taasiseseisvusaja jooksul – loogiline tulemus on see, et praegused “tahvli ees tuigerdajad” on paljus need 90-ndate lõpetajad, kellel ei jätkunud tahtmist, oskusi või võimeid kuhugi mujale kõrgema palga peale minna (jätame kõrvale vähemuse, kes on tõelised oma ala ja kõrgkooli fännid ja samas piisavalt teistmoodi mõttemaailmaga, et äriilma mitte sobida). Normaalne oleks, et ülikooli jäävad tööle parimad ning ülejäänud lähevad äri- ja riigisektorisse – meil on paraku seni olnud vastupidi. Ja see probleem taastoodab iseennast – taibukas tudeng, kes mõne “tuigerdaja” peale end seaks on vihastanud, jõuab ehk hiljem riigikokku ja otsustab seal, et raha tuleb suunata õigemasse kohta kui “tuigerdajatele”.
Akadeemiline “elevandiluutorn” ehk eluvõõrus on vist palju suurem probleem hästimakstud Lääne õppejõududel. Tenuuri ehk garanteeritud töölepingut Eestis peaaegu et ei kohta. Seetõttu on pigem viga selles, mida kirjeldab üks tuntud nali:
Õppejõud tuleb auditooriumisse loengut pidama. Seal pole mitte kedagi. Lõpuks tuleb üks tudeng.
“Kus kõik on?” – “Ei tea, vist tööl.”
Õppejõud siis ohkab: “Hea küll, eks ma lähen siis ka tööle tagasi.”
Teine suur mure on paraku üldhariduse tegemata töö. Korrektses eesti keeles kirjutav tudeng on tänapäeval erand (ja vahel selgub, et tegu on hoopiski hea eesti keele õpetaja otsa sattunud muukeelse noorega). Kõrgkool ei saa ehitada ülemist korrust laguneva vundamendi peale.
Ja lõpuks ühiskonna üldine kaubanduslik ellusuhtumine, millest on juba palju räägitud – ja seda ühtviisi nii riigi, koolide juhtkonna kui ka klien… vabandust, tudengite poolt. Kõrgkooli peetakse klienditeenindusasutuseks ja üritatakse mõnes kohas juhtida nagu vabrikut. Tihti aetakse kõrgkool segi kutsekooliga ja õpetatakse lühema perspektiivi vaates kasulikumat, kuid pikemas probleemset “konkreetset eriala”. Nii saamegi kvaliteedi asemel kvantiteedi.
Seega tuleks alustada näiteks sellest, et õppejõule (ja ka kooliõpetajale) antakse rohkem ja temalt nõutakse rohkem – et nendel kohtadel saaks töötada väärilise palga eest üheainsa töökoormusega (täna töötab väga palju õppejõude 2-3 koha peal) ja samas teades, et praaki tehes ootab asendamine ukse taga ootava kolleegiga. Lisaks tuleks tagasi panna sisseastumiskatsed (nagu Tartu ülikool seda juba tegi) ja lõpetada ära iga hinna eest igaühele kõrghariduse pähemäärimine (seesama turakas, kellele IT-erialal punnides Java objektisüsteem üle mõistuse käib, võib osutuda näiteks väga heaks metsaülemaks, kokaks või automehaanikuks, teenida korralikku palka ja olla ühiskonna täisväärtuslik liige).