Üks huviline on kogunud kokku [L] Põhja-Korea uudiste parimad pärlid. Päris hea lugemine – huvitav, kas meie Aktuaalses Kaameras kunagi ka nii karmi teksti aeti? Üsna lahe on ka lehel olev sõimamismootor, mis võimaldab lugejal saada sõimatud parimaid kommunismitraditsioone järgides…
Rubriik: Muljed
Filmielamus: Mees ilma minevikuta
Üleeile hilisõhtul tuli telekast Aki Kaurismäe Soome-triloogia teine film “Mees ilma minevikuta” ([L] “Mies vailla menneisyyttä“). Sattusin vaatama puhtjuhuslikult – aga vedas, et peale sattusin.
Lühidalt räägib lugu lihtsast 40-aastasest töömehest, kes Helsinkisse minnes saab pättidelt peksa ja kaotab mälu. Seejärel tuleb siis hakata erinevate takistuste kiuste (nimetuna ei anta ei sotsiaalabi ega töökohta) oma elu uuesti püsti panema. Läbi kõikvõimalike pöörete ja keerdkäikude see viimaks ka õnnestub.
Kunagi eespool kirjutasin Tasogare Seibeist. Kummaline küll, kuid nende kahe filmi vahel tekkisid kohe paralleelid. Mõlemad on üdini rahvuslikud ja esitavad laia valikut koloriitseid tegelasi. Mõlemad räägivad n.ö. väikesest inimesest, kes oma olukorrast kõrgemale tõuseb. Mõlemas sisaldub üsna omanäoline armastuslugu. Mõlemas leitakse ka tõsistes olukordades muigamapanevaid ivasid. Mõlemad lõpevad õnnelikult, kuid see pole hollivuudiseebine happy end. Ja viimaks – kui jaapani filmile on samurailik autunnetus midagi läbinisti kodust, siis täiesti võrreldav aumõiste esineb ka soomlaste omas (ehk kõige markantsem näide on pankrotistunud väikeettevõtja, kes peale edukat pangaröövi end maha laseb, kuid enne seda saadab peategelasega laiali oma endistele töötajatele võlgu jäädud ja tollestsamast pankroti põhjustanud pangast röövitud raha).
Veel üks huvitav detail – tavaliselt on päästearmeelasi filmides kujutatud vaid poolearuliste usuhulludena. Ka siin on pilt kergelt koomiline (kasvõi see, kuidas kalkaritebändist Päästearmee orkester ja ühest tolle ohvitserist solist saab), kuid see organisatsioon on filmis kahtlemata positiivne tegelane (eriti lahe kuju on Päästearmee advokaat, kes ühel väga vajalikul momendil peategelasele appi saadetakse).
Ja võin eksida, kuid siin oli üks soome film, kus ei hakanud kõrva ühtegi v-sõna…
Harkujärve laager
… toimus möödunud nädalavahetusel juba teistkordselt Uulus.
Juba koht on äärmiselt omapärane – maakivist kirik, mis vahepealsetel segastel aegadel spordisaaliks ümber ehitatud; ümberringi on ehitatud veel kümmekond kena kämpinguonni ka. Nüüd on kirik tagastatud Pärnu Eliisabeti kogudusele, kuid kohapeal kogudust pole ja nii ongi Uulu kirik jäänud rohkem puhkebaasi rolli. Tänu isa Thomasele Pärnu Barnabase kogudusest aga on [L] EKEK juba teist aastat saanud võimaluse oma suvelaager seal maha pidada ning muuhulgas kasutada ka kirikut tema õigel otstarbel.
Kokku oli tulnud üsna kirju seltskond päris põnnidest kuni vanemate inimesteni välja, kuid selline ühe pere tunne tekkis kohe alguses ja kestis lõpuni välja. Lisaks “omadele” oli külas kaks satsi soomlasi (oli hea võimalus roostetamakippuvat soome keelt paremasse töökorda saada) ja paar inimest Lätist.
Kakk vedas oma trennikola ka laagrisse kaasa ja nii oli nooremal seltskonnal omajagu vehkimist. Ise paraku eriti palju harjutada ei saanud, eelmise pühapäeva loll kukkumine avaldas veel mõju. Juppidel oli aga lõbu laialt.
Kui trenni ei saanud teha, siis tegime musa. Igas asendis ja koosseisus, püsti ja pikali – alates igaõhtustest missadest ja hommikustest palvustest ning lõpetades lõkkeõhtutega, pluss veel pidevalt vahepeal ka. Saime kokku korraliku bändi – kitarr, bass, sünt ja trumm ([L] djembe või siis [L] bodhran), lisaks muidugi veel lauljad. Üheks huvitavaimaks muusikaliseks leiuks oli Pärnu sõprade poolt välja käidud, Suur-Pakrilt pärit vaimulik rahvalaul [L] “Meile on see päev nüüd ilmund”, mille lahendasime sellises omapärases, kergelt pungilikus võtmes. Vinge lugu, see tuleks kunagi linti teha.
Vahva oli ka reedese lõkkeõhtu üllatus – trummiworkshop, mille korraldas üks vahva külaline Tartust. Kokku oli veetud paarkümmend erineva suuruse ja kõlaga käsitrummi ja soovijale õpetati põhilisi mängutehnikaid. Kui siis kogu see punt Anne dirigeerimisel ümber lõkke istus ja üht brasiilia rütmi tagus, võis pilt päris lahe olla. Open-open-open-open, bass, slap-slap… Ja nii üle kahe tunni järjest. Lõpuks hakkasid veel paar venda ümber lõkke tantsima ja jorisema, nii et asi läks üsna aborigeenseks kätte.
Ja ikkagi – kogu laagrit iseloomustas mingi eriline atmosfäär, mida muudes seltskondades eriti ei kohta. Vist on midagi inimesest suuremat ikka olemas küll. 
Muljeid tsoonist
Selles, et Kakk (2,5 tunniks) Tallinna vanglasse sattus, tuleb süüdistada isa Jaanust [L] Harkujärve kirikust. Eestimaal leidub nimelt neid heas mõttes segaseid kirikutegelasi, kes ka selliseid kohti külastavad ja sealsete elanike mõttemaailma parema poole üritavad keerata. Nii ka seekord – ja kuna kirikus jämmiajamine on olnud üsna edukas, tekkiski mõte teha seal üks muusikaga jumalateenistus. Kakk muidugi pole ulle ettevõtmisi kunagi eriti kartnud. Mõeldud-tehtud.
Saime siis oma pundiga vangla väravas kokku. Seltskond oli stiilis “Lumivalgeke ja neli pätti” – lisaks pikasabalisele allakirjutanule mustade päikeseprillidega isa Jaanus, vend Risto Harkujärve kirikust (kiilas, musklis ja tätoveeritud…) ja jutlustajast tugijõuna [L] Elava Vee vabakoguduse kickpoksijast pastor Allan “Õndsam on anda kui võtta” Kroll. Lumivalgekese roll jäi ainsale naisliikmele, laulusolist prl Karoliina Ritsbekile, kes üksjagu kalkarliku meessoo taustal veel eriti korralik ja klanitud näis.
Kakk, Karoliina ja Jaanus
Kummalisel kombel läks meil vanglasse sissesaamine märksa keerulisemalt kui sealt pärast väljumine… Lehvitati igasugu dokumente, moblad korjati ära, löödi kivivalvur Ropka kombel “uhke märk rinda” jne jne. Lohistasime me ju kaasa ka sealkandis suht vähenähtavat tehnikat (sündikast, võim ja pillialus). Kohalik suhtlus näis toimivat vanas heas rahvastevahelise suhtlemise keeles (ehkki Jaanus teadis rääkida, et formaalselt olevat kõik korras ja maakeel peab kõigil töötajatel suus olema) ja ka teenistus toimus oludest tingituna segakeeles – üks sell oli lahkesti nõus kehvema keeleoskusega kaaslastele tõlkima.
Risto ja Allan
Tsooni sisse jõudes tundus pilt paradoksaalsel kombel veidi paremgi kui eespool väljas – mõnigi nähtud sõjaväeosa (ja paraku isegi hooldekodu – vt. Saaremaa muljeid veidi eespool) on jätnud jubedama mulje. Muidugi on kõik kohad koleda väljanägemisega okastraadipusasid ja trelle täis, aga ilmselt on ka sellises kohas võimalik ära elada. Kohalik kirik/raamatukogu oli väike tuba, mida mõlemal mainitud otstarbel vaheldumisi pruugitakse, kuid arvestades kogu koha konteksti, nägi selle kohta päris kodune välja (nagu mõne väikese maakoguduse palvela). Igatahes sättisime oma kisakasti üles ja saime natuke proovida, enne kui kuulajaskond kohale jõudis.
Sellid nägid tegelikult üsnagi taltsad välja (arvestades seda, et nuudi ja koeraga valvurit neil sabas ei paistnud) – suures osas paistsid täitsa tavalised noored vene kutid. Paar vanemat meest oli sekka ka. Ja mingit demonstratiivset ülbet attitude’i neil ei paistnud. Ju on vene rahval säilinud teataval määral suurem austus kiriku vastu – igatahes kuulas seltskond juttu üsna kaasaelava näoga. Meie kõnelejatel Allanil ja Ristol õnnestus vist “õige laine” üsna edukalt ära tabada ja rääkida asjast sel moel, et see kohale jõudis. Vahele tegime muusikat ka ja see tundus rahvale päris meeldivat. Nii et kokkuvõttes oli suht positiivne tunne…
Risto ja kuulajad
Tsoonist väljudes saime ühe üsna naljaka tõenduse enda asumisest ikka Eesti Vabariigi pinnal (sees olles oli see veidi kõikuma löönud). Nimelt on suur osa vangla territooriumist kaetud röökuritega (valjuhääldi on nende kohta natuke peen sõna), kust omal ajal kostis ilmselt räigelt valju ja plekise saundiga marsimuusikat. Nüüd tuli sealt Smilers – sama räigelt valjusti ja sama plekise saundiga.
Kokkuvõttes täitsa huvitav elamus. Kui vaja, teeb teine kord jälle.
Karujärve laager
Lõppenud nädalavahetusel sai siis käidud [L] ELIL iga-aastases [L] Karujärve suvelaagris Saaremaal. Korra varem käisin, siis jäi asjast selline süldimuusikaline-viinahaisuline maik. Aga nüüd taheti, et Kakk ELIL juhatuse liikmena ikka kohal oleks ja nägu näitaks, pealegi pidid tulema ka pärnakad, kellest paar ratastooliselli Teet Jüringu käe all [L] ratastoolikarated harjutavad – neid oleks tahtnud ise näha, pealegi avaldati soovi miski demo korraldada. Kakk laadis siis oma nuiad-mõõgad-kaikad autosse ja küttis reedel Saaremaa poole (koos ühe teise selliga, kes küüti soovis).
Saarlased on üldiselt laagri orgunniga kenasti toime tulnud – isegi priiküüt hr. Leedo laevadega oli kahe kindla reisi jaoks välja räägitud. Saime kenasti üle vee ja juba laevas nägi palju vanu tuttavaid nägusid (üldse võikski öelda, et vanade sõprade kohtamine tegi laagrist igati ilusa kogemuse).
Väikese orienteerumise järel leidsime Karujärve üles ja seadsime end sisse. Et [L] Astangu rahvas jäi tulemata, sai Kakk endale ühe neile mõeldud onnidest (mille muutis toredamaks ukse kohal asuv pääsukesepesa). Selguse huvides sai sildil oleva sõna “Astangu” ette lisatud suurelt kohalikus keeles “Äi see pöle mette” ja alla suur kakk joonistatud… Lähinaabriteks sai veel mõned vanad sõbrad (näe, John – aka Giovanni aka Juhani, kellega kunagi koos Norra laagris käisime – kah siin!).
Laagri programm oli suhteliselt hõre, põhirõhk oligi vist puhkamisel ja inimestega suhtlemisel. Pärnakad jäid paraku tulemata ja seetõttu jäi kogu kakluskunstijämm ära. Siiski sai mõnegi inimesega sel teemal räägitud ja paarile inimesele erinevaid harjutusi õpetatud (näiteks üht chi kungi kombinatsiooni, mille Uusoksa-sensei Kakule õpetas). Seltskonnas leidus veel paar võitluskunstidega tegelnud selli, kellega sai siis ka tõsisemat vestlust arendatud. Ja muidugi jäi piisavalt aega ise harjutada – trennitegemine saigi üheks peamiseks ajaviitmismooduseks (arvestades augusti lõpus toimuvaid laagreid igati hea võimalus). Boonusena sai selle tegevuse käigus veel kõvasti päikest ka.
Laupäeval käisime vaatamas üht vana sõpra, kes elu keeruliste käikude tulemusel hooldekodusse sattunud. Ausalt öeldes oli ikka masendav koht küll – isegi ilus loodus ja särav päike ei suutnud seda zombie’likku õhustikku hajutada. “Lendas üle käopesa” tuli meelde… Ja sellest mõttest tuligi idee panna üheks õhtuks McMurphy kombel lihtsalt plagama. Toppisime tegelase autosse ja aidaa (Tegelikult me siiski teatasime viisakalt oma inimröövist ka ametivõimudele). Laagripaigas orgunnisime talle ka öömaja ning saime nõnda inimesele vähemalt üle pika aja natuke väärilist meelelahutust pakkuda. Õhtul istusime muust seltskonnast eraldi oma lõkke ääres otse veepiiril ja rääkisime juttu kaugelt üle kesköö (muidu idüllilist istumist häiris ainult asjaolu, et mingi punt tegeles eemal suurel lõkkeplatsil erinevate hittlaulude grupiviisilise vägistamisega karaoke sildi all). Ei hakka detailidesse laskuma, kuid meie riigis on hooldekodumajandus ikka hirmsat moodi käest ära küll.
Siit üleskutse võimalikele Jora lugejatele – eespoolkirjeldatud inimene vajaks väga arvutit. Kellel mõni veidi vanem PII või PIII üle, võiks Kakuga ühendust võtta. Vaatame masina üle ja saadame Saaremaale. Eriti hea oleks mõni vana läppar (aku pole oluline), aga sobib ka suurem lauamasin. Kui arvuti olemas, hakkab Kakk sinna Internetti kah orgunnima – hooldekodus endas olevat ots olemas, kuid kohapeal tuleb natuke traati vedada.
Viimaks pühapäeva hommikul transportisime oma külalise tagasi ja tulime ka ise tulema. Isegi selle paari päevaga oli juba kahju mõnest inimesest lahkuda – õnneks on Eesti suht pisike ja kontakti hoidmine pole raske…
ITK lõpuaktus
… toimus Teater No99 (endine Vanalinnastuudio) saalis, nagu sealmajas juba tavaks.
Kakk üldiselt igasugu aktusi eriti ei armasta, ITK oskab aga isegi ametlikke üritusi mõnusas häkkerivaimus korraldada. Kuidagi pingevabam kukkus välja kui paljud teised samalaadsed (ilmselt taas tänu Kalle oskusele seda sel viisil korraldada). Kakul tekib juba see staazhika õpetaja rõõm – vaadata, kuidas omaaegsed rebased, keda terve semestri kiusatud sai, nüüd tähtsa paberiga koolist välja marsivad… Ja noor kolleeg, kelle üllatavalt mõnus ja krutskine lõpukõne vägeva aplausi sai, ütles pärast, et kõne stiil olla Kaku käest omal ajal õpitud. Vat siis…
Nii et edu kõigile värsketele itikatele ja kogu koolile kah.
Fedoraator neli
Nüüd on siis uus [L] Fedora väljas.
Eelmised kogemused selle Linuxi distroga annavad alust eeldada seaduspärasust, et Fedora tuleb rahva ette 2-3 nädalat liiga vara. Esimestel päevadel on olnud tegu väga ebastabiilse softiga, mõne nädalaga aga paraneb seis tunduvalt.
Nüüdne 4 on ses suhtes ehk isegi kõige viisakam. Räigeid ämbreid peale esmast installi ei täheldanud, vaid nVidia draiveritega tekkis väike probleem (nVidia enda saidilt võetud draiver ei töötanud, kuid hädast aitas välja Livna varamus leidunud variant) ja muidugi on esialgu veel varamuid vähevõitu, kes “nelja” toetavad. Ka tekitab natuke küsimusi mitme paketi tõstmine põhidistrost välja perifeeriasse. Kuid GNOME 2.10 näeb kena välja küll ja vist on kogu kupatus ka jupike kiirem.
Läpakasse (põhiline töömasin) aga igaks juhuks enne nädalat-paari seda siiski ei installi.
Nõmme liiklus
Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub Tallinnas Nõmmelt Laagrisse pääsemine. Algul ehitati Kadaka pst viadukti – OK. Siis kaevati üles Kadaka pst – hea küll. Siis pandi kinni enamik väikesi tänavaid seal ümber – enam ei saanud mujalt peale Pärnu mnt enam üldse läbi. Ja nüüd otsustati Pärnu maanteed pindama hakata… Alates Pääskülast kuni Nõmmeni välja on 30-märgid. Ainus mõistlik viis Laagrisse pääseda on Vabaduse pst või siis hoopis Õismäe ja Harku kaudu – Mustamäelt tulles on aga lugu üsna sant.
Teid-tänavaid tuleb parandada, sellele ei vaidle keegi vastu. Seda aga ei peaks tegema ADD-ga (Attention Deficit Disorder) ehk tähelepanu koondamisraskustega inimesed, kes ei suuda üle kümne minuti ühe koha peal üht tööd teha ja peavad seepärast kolmandiku linna üles kaevama, et piisavalt vaheldusrikas oleks.
Mõnus väljasõit
Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele.
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda…
Orwell, Orwell, hakka pähe
Kes tahab veenduda, et Orwelli raamatutes kirjeldatud ideed pole ka reaalsuses kuhugi kadunud, võib lugeda naljakat veebilehte aadressil [L] http://www.europe4drm.com/index.php. Eriti lõbus on seal ära toodud BSA “analüüs”. Nii levivadki juba ka siinmaal igasugused huvitavad mõtted kõigi arvutite maksustamise kohta, nagu ühest tänahommikusest meilivahetusest selgus…
Kusagilt Lõuna-Eestist on meelde jäänud tore vanasõna “Pusso ep saa kõrgemb lasta ku mulk om”.