Rubriik: Võitluskunstid

Võitluskunstid (peamiselt jaapani budoalad, aga ka mõned muud)

Tudengitele!

Kas oled kunagi tundnud südames soovi mõnele õppejõule kaigast anda?

Kui jah, siis võib see olla just Sinu võimalus!!! [L] Budoklubi Mitsubachi võtab vastu uusi liikmeid ning Ryukyu kobujutsu trennis võid oma kaika vastas leida koguni kolm õppejõudu – ühe TLÜ dotsendi, ühe TTÜ dotsendi ja lausa ühe TTÜ professori! Ning kõik see on täiesti seaduslik – pealegi isegi mitte väga kallis, kuna ISIC/ITIC kaardiga saab korraliku hinnaalanduse!

(Nagu ikka reklaamides, jätame konksud targu välja toomata – õppejõud nimelt reserveerivad endale õiguse ka vastu lüüa.)

Aga OK, nali naljaks. Trenni tulla võiks mõni huviline küll. Ajad ja koht on eespool lingi all olevas kuulutuses kirjas.

Käsmu laager 2007

Ikka jälle tuttavas kohas Käsmu rannas, juhendajaks taas kord Kai Koskinen. Seekord küll vaid üheks päevaks, kuna laager lükkus koolialguse otsa ja nii käisime neljakesi Igor-sensei autoga seal vaid laupäeva veetmas. See aga oli igati tegus.

Hommikupooliku teema oli Hontai iaijutsu – sai suur osa enda harjutatavatest mõõgakatadest üle korratud ning mõned detailid paika kohendatud. Lisaks õppisime veel bokkeniga paarisharjutusi (mõnda neist võiks edaspidi Maksile kohandada).

Õhtupoolikul käis suur kondiväänamine Kai-sensei loodud P.D.F.S.-i järgi. Vinge asi, kuid üha enam tundub, et Kakule olemuselt natuke ebasobiv (üldse kipub viimasel ajal tunne sinnapoole, et isiklikest eripäradest tulenevalt peaks rõhu panema ikkagi löögi-, mitte maadlus- ja valuvõttekunstidele). Aga trenn oli muidugi vahva nagu alati.

Jaak ja Tõnu sõlme läinud...

Pildile on muide jäänud üsna auväärne seltskond – pealt vaatavad võitluskunstiõpetaja ja TTÜ dotsent ning Eesti teenekaim karatetreener, üks maasmadistajatest on aga TTÜ professor. 🙂

Nii et jälle kord päris kasulik kogemus. Ilm oli Käsmus ka ilus (ehkki üsna jahe), nii et kokkuvõttes tuli välja päris tore laupäev.

Treenerikoolitus

Sihuke asi (täpsemalt selle esimene, praktiline osa) toimus sel nädalavahetusel – loengud eile TTÜs ning praktiline harjutamine eile Västriku tänava aikido-dojos ja täna Mustamäel Saksa gümnaasiumis. Kuna koos oli nii aikido, iaido kui kobudo rahvas, siis oli õpetajaks palutud soome aikido- ja mõõgaõpetaja Jukka Helminen-sensei. Muide, selle tiitli klaaris Jukka rahva jaoks ka ära – “sensei” on Jaapanis üldine lugupidav kõnetlus vanema inimese puhul, tähendab lihtsalt “varem sündinud” (seega on ka auväärne torumehest vanahärra “sensei”). Iga trenni läbi viiv inimene – ka õpilane – on ka sel hetkel sensei, päris õpetajat kutsutakse “shidoin” või veel muude sõnadega (Kakk üldiselt teadis seda enne ka, aga nüüd seletati põhjalikult lahti).

Loengutes sai üksjagu tarkust juurde keha mehaanika, füsioloogia ja trennikorralduse kohta. Praktilises osas pidi igaüks eelnevalt vastama kirjalikult portsule küsimustele ja viima läbi 10-minutilise minitrenni kõigile teistele. Enamik olid aikidokad (meie Tõnuga olime Ryukyu kobujutsust ja kaks inimest iaidost) ja seetõttu keskendus suur osa trenne aikidole. Siinkirjutaja peab aikidost küll väga lugu, kuid endale see ei sobi – liiga peen liikumine, jalad esialgu seda ei võta. Seetõttu tuli eile (ja ka täna viimased seansid) päris palju pealt vaadata.

Tegime Tõnuga rahvale kobujutsu trenni (teiste jaoks oli see täiesti võõras, seega 10 minutiga pidi algajatele midagi ära õpetama – paras pähkel tegelikult). Märkusi muidugi tuli (kõik võeti üksipulgi läbi), aga üldiselt vist jäid Jukka ja Rein rahule.

Omaette ooper tuli aga ainukese naisosaleja Anu trennist. Ei tea, kas soo tõttu või millegi muu pärast, aga igatahes ütles Jukka: “Nüüd on sul siin trennis mitte enam täiskasvanud, vaid lapsed vanuses 8-14 aastat.” No ja siis läks lahti… Kes on lugenud “Bullerby lastest” seda, kuidas kooliõpetaja Britta enda asemel tundi andma pani ja mis sellest välja tuli, see teab umbes, mis toimus. 😛 Igatahes hakkasid soliidsed, tursked, enamasti hakamades budokad nagu üks mees hoobilt hüperaktiivseteks algkoolipõnnideks.

Kohe alguses rivvi võttes hakkas itsitamine, üksteise togimine ja sarvede tegemine. Lollid küsimused veel peale selle (“Õpetaja, õpetaja – kas me Bruce Leed ka mängime?”) . Harjutus ise lihtne – panna silmad kinni ja lahti tehes lüüa vastu paarilise kätt, mis on suvalises kohas ette pandud. Kiai’na pidi ütlema “Hai!”. Nojah, kes ütles “Valaskala!”, kes “Silk!”. Eriti pahad poisid ütlesid välismaa keeles “H*i!”.

Taga hullemaks läks. Yours truly mängis paarilisega plaksumängu, mõned hakkasid virisema, teised kaklema, kolmandad viskasid kukerpalli. Kogu oopus lõppes üleüldise külakuhjaga keset saali. Oi johhaidii…

Anu tuli tegelikult asjaga ülihästi toime ja keegi pahaseks ka ei saanud. Igatahes oli just tulevikus võimalikku laste treenimist silmas pidades ülimalt õpetlik elamus. 🙂

Nüüd tuleb millalgi sügisel TLÜ-s loengud ära kuulata ja seejärel aasta lõpus eksam teha. Kirjalik test üldteadmistest (mitokondrid, lihaskoed etc), kirjalik test erialast ja viimaks tunnine treening hindaja pilgu all. Ilmselt üsna jupp tegemist, aga eks ta kasuks tuleb.

Vehime aga edasi

Maks tuli oma lastekodulaagrist nädalavahetuseks tagasi ja plaanib kohe järgmine nädal jälle laagerdama minna. Eks nüüd nädalavahetusel tuleb siis vahepeal kurjal Kakul natuke tagant torkida (kuigi trenni teeb kutt endiselt ilma erilise tagaajamiseta). Muidu pidi Ädu-Krõõt ta jälle enda juurde “hüppesse” viima, paraku aga juhtus neil kodus üks tõsine avarii ja nii jäi seekord see tegemata.

Tänase trenni põhisaavutus – kogu trenn tavalise tooli (mitte enam ratastooli) peal istudes, ilma igasuguste käetugedeta. Ümberkukkumine jäi ära. 🙂 Küljelihased on niisiis vahepeal tublisti paremaks läinud. Lasin tal isegi väikeste hantlitega veidi küljepainutusi teha – küll hasti väikese amplituudiga, aga siiski. Triitsepsid on ka paranenud, väiksemaid edasiminekuid on veel.

Maksi sõber Madis tegi ka trenni, aga tema treenimisega tuleb veidi ettevaatlik olla – vend tahab kangesti Bruce Lee olla, läheb hoogu ja vehib siis üsna kontrollimatult. Tuleb hakata pidureid kasvatama, niisiis lasin tal just nimelt üliaeglasi ja kontrollitud lööke teha. Jorises, aga tegi. 🙂

Homme-ülehomme on siis too kaualubatud treenerikoolitus. Aga loodetavasti jääb õhtul aega ka korra Mustamäelt läbi hüpata.

Bokkenipäev

Täna sai kõvasti vehkida…

Esmalt käisin lastekodus Maksi utsitamas. Ta oli ühe oma sõbra sealtsamast ka välja ajanud – nii et nüüd lõhnab selle järgi, et seal on mul edaspidi kaks õpilast… Aga trenn läks päris hästi, koordinatsioon läheb pikkamööda paremaks. Täna panin selli ühelt poolt ratastooli maast mingeid jubinaid korjama ning teisele poole maha panema – kõhu põiklihastele tuleb kasuks. Maks küll torises, et ei armasta seda harjutust – aga tegi ikkagi. 🙂 Ostsin tolle istudes tehtava Tai Chi raamatu ka ära, peale väikest tudeerimist hakkab sellega inimesi piinama…

Õhtul aga oli iaidoliidu korraldatud bokkeni-minilaager Kaberneemes. Kohal oli rahvast Mitsubachist, Hontai omad Priidu ja Raivoga eesotsas ning ka punt Hokuto-ryu kutte. Rein õpetas erinevaid bokkenitehnikaid – paksu liiva sees polnudki neid nii lihtne teha. Aga rahvas jäi rahule. Pärast aeti veel rannas lebotades ja kaasavõetud nodi näsides tükk aega pada, enne kui pimedikus kodu poole tüüriti. Igati mõnus ettevõtmine igatahes.

Reinu juures

Käisime Maksiga Reinu juures Muugal vehkimas. Hästi mõnus oli – eriti kui pärast trenni veel vorste grillisime ja samas õues end täiendasime.

Mõõgavärk aga edeneb endiselt. Lõdvestusharjutustele tuleb aga veel rohkem tähelepanu pöörata – täna lasin tal lüüa tugevaid lööke vastu teist bokkenit. Algul kippus krampi minema, aga nii kui lõdvestuda õnnestus, hakkasid parajad matakad tulema (jõudu on sellil enda vanuse kohta üsna hullumoodi). Nüüd on vaja seda jõudu paremini kontrollima õppida. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus… Kaelale peab ka hakkama harjutusi tegema, seal on ka spastika esialgu kõvasti sees. Ja kummalisel kombel on üks lihasgrupp, mis tal on unarusse jäänud – triitsepsid. Peab hakkama kukla tagant hantleid vms tõstma, abi on ka bokkeni laskmisest üle pea vastu selga ja löögist otse üles pea kohale.

Maks leidis raamatukogust [L] sihukese raamatu – praegu võtsime laenuks, aga ilmselt pean endale ka ostma. See on just täpselt see, mida tal praegu vaja, pealegi saaks istudes tehtavat tai chi’d ka meie ratastoolirahva treeningrühmas kasutada. Uurin seda lähipäevil veidi lähemalt.

Teeme trenni

Selle nädala bilanss Maksiga: üks trenn saalis, teine täna Reinuga TTÜ staadionil (pluss veel need n+1 korda, mis ta lastekodus omal käel harjutanud on). Asi areneb, mõõk liigub järjest kindlamalt ning uute asjade omandamine läheb kiiremini kui nii mõnelgi tavalisemal tegelasel. Kui küljelihased ka vormi saab, peaks varsti ratastoolist mingi tabureti moodi asja peale ümber kolima. Koordinatsiooniharjutustest lisandusid:

* pehme pintslitaoline labakäeliigutus üles-alla (peaaegu Miyagi-sensei “wax on, wax off”…). Algul eraldi kummagi käega, siis koos ja siis korraga üks üles, teine alla.

* Kauko-sensei õpetatud chi-kungi seeriast laenatuna: peopesatõuge ette, käelaba pööramine esmalt sisse (pöidla suunas), siis välja (haare ümber kujutletava vastase käe) ja käe tagasitõmbamine.

* kujutletava köie tõmbamine eest ja külgedelt.

Maks on täpselt nagu Kikuchiyo “Seitsmest samuraist”: kehv stardipositsioon, hirmus tahtmine edasi jõuda – ning ka totaalne mölapidamatus (tuleks täitsa tõsiselt hakata aforisme koguma). 🙂 Loodetavasti läheb tal elus siiski paremini kui filmisangaril.

Uus teema

Eespool laagrimuljetes mainitud Maks on nüüdseks olnud nädalapäevad Kaku aktiivse kiusamise objektiks. Sestap otsustasin hakata mõningaid asju ka siia rahvale üles kirjutama, et sarnases seisus inimesed või nende vanemad/hooldajad ehk mõnes asjas uusi ideid või nõu võiks saada. Nii et Maksi puudutav läheb omaette teemasse.

Missioon: viia praegu ratastooli kasutav tserebraalparalüüsiga 15-aastane noorhärra võimalikult heasse konditsiooni (igas eri mõttes).

Hetkeolukord füüsise osas: rahuldav üldvorm (ratastooliga liigub ise ning enamasti saab ka peale-maha), kuid üsna tugev spastika. Rüht kehvapoolne. Põlvede sees on metallfiksaatorid, mis eemaldatakse sügisel – enne seda ei saa jalgadega kuigivõrd tegelda. Seega tuleb alustada üldkoordinatsioonist ja -füüsilisest, lõdvestusest ja istudes tehtavatest asjadest.

Meetod: erinevad võitluskunstid (jujutsu, karate, kenjutsu, iaijutsu, kobujutsu, tai chi, wing chun, escrima…) eri määral ja eri kohandustega.

Lähim suur siht: sell ise käima saada.

Et Maksil laagris suur bokkenivaimustus tekkis ja ta endale ka bokkeni sai, oli sellega alustamine suht loogiline. Aitas ka see, et laagris kokaks olnud Ädu-Krõõt kuti pooleks nädalaks enda juurde maale viis (on ikka toredaid inimesi olemas!) – muuhulgas oli seal palju rohkem ruumi trenni teha.

Esimese nädala treeningprogramm on olnud umbes alljärgnev.

1. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus. Spastilise CP puhul asja A ja O. Olen kasutanud lihtsat trennialguse meditatsiooni (mokuso) ja erinevaid lihtsaid lõdvestusharjutusi.

2. Hingamine. Kaks põhilist harjutust toolis tegemiseks: a) käte tõstmine sülest ette rinna juurde (peod ülal), käte pööramine ja langetamine. Üles=sisse, alla=välja; b) hingamine karate Kanku-kata avaliigutusega (osaliselt kaetud käelabad koos eest üles ja siis ringiga külgedelt alla).

3. Tasakaal. Maksil on külje põiklihased suht kehvas seisus. Abinõu: sell Ädu-Krõõda liivakasti servale istuma ja servadest kinni hoides end küljele kõigutama. Paari päevaga istus sell serval nagu kägu ja julges isegi paar liigutust bokkeniga teha. Põhiline bokkenitrenn jääb esialgu veel ratastooli.

4. Koordinatsioon. Spastika vastu aitab hästi hiina võitluskunstidest kasutatav “kleepuvate käte” meetod. Alustasin lihtsast edasi-tagasi liigutusest, seejärel ringid mõlemat pidi. Teine hea harjutus on lõdva käe suur ring keha ees, pilk jälgimas liikuvat kätt (aeglaselt ja sujuvalt). Nädala jooksul on käte spastika märgatavalt taandunud.

5. Bokkenitehnikad. Alustasin tavalise põhilöögiga (shomen giri; üle pea). Alguses põrkas mõõk alla jõudes hullumoodi, enam aga mitte. Järk-järgult lisandusid kõrvalejuhtivad blokid shomen giri vastu (koos omapoolse shomen giriga; blokiga vastase mõõk kõrvale, sama liigutusega pea kohale ja sealt alla), ühe käe blokk üles ning täna juba klassikalised libistavad ülepeablokid mõlemale poole. Kuna kontroll paraneb, siis täna tegin juba selge vahe sisse erinevatele tasanditele – pähe vs kätte (men-kote) ja võtsin kasutusele men-kote ja kote-men kombinatsioonid.

So far, so good… Näis, mis edaspidi saama hakkab.

Isemoodi trenn

Tänaseks kuulutas Priit-sempai välja hooaja lõpu ühistrenni enda jujutsu ja escrima rahvale, kuulutuses seisis: “võta kaasa ese või relv, mis võiks olla igapäevaselt kasutatav ja ei kuulu nn. seadusega külmrelvade nimistusse… Näiteks: kahvel, puulusikas, nr 32 silmusvõti jne… Laske fantaasial lennata.”

Tjaa… Täna siis olid saalinurgas muuhulgas
* escrimakepid
* tennise- ja sulgpallireketid
* saalihokikepid
* klopper
* oksasaag
* kubotan
* suur silmusvõti (kas 32 või mitte, ei õnnestunud lähemalt vaadata)
* paar susse
* noodipult (tromboonimängija Ivari oma)
* auto roolilukk
* jalutuskepp
* pika varrega luud
* paar kõvade kaantega klassipäevikut
…

Kakk võttis omalt poolt kaasa enda suure võtmekimbu, mis on kena tugeva keti otsas ja käib pükste külge – seda aga saab päris edukalt ka nunchaku (ja ka tekko) aseainena pruukida.

Trennis oli lõbu laialt, ehkki mahv oli ka korralik ja higistamist piisavalt. Ja kogu eespoolloetletud tavaari annab ka päriselt üpris edukalt enda kaitseks kasutada (eriti jõhker on kaheks pulgaks lahutatud roolilukk, mida saab rakendada kahe metalse escrimakepina). Isegi kõvade kaantega raamat on oskaja inimese käes tegija (siit võib pulliga pooleks arutleda, kas arhetüüpne väljend “Piibliga pähe löömine” ongi vaid vaimse tasandi tegevus…). Ja Ivari noodipulti kasutati nii, nagu näha juuresolevalt pildilt…

Igatahes päris hariv ja arendav harjutamine – aitäh Priidule laheda idee eest.

Perevägivald?

Nii peabki

Eile rääkisin ühe tuttava härrasmehega (igaks juhuks nimesid ei maini – Eesti seadusruum on nagu ta on), kel oli Koplis väike intsident kahe kodanikuga. Nood tahtnud väga tema rahakotti endale saada ega hoolinud korduvatest kinnitustest, et tegelikult nad seda raha üldse ei tahagi. Üritasid asja jõuga lahendada. Viimaks kutsus asjaosaline (kes tattide õnnetuseks oli vana karateka) ise tüüpidele kiirabi välja ja pani nad kenasti auto peale.

Mitte et Kakk tahaks vägivalda promoda… Aga sihukesi uudiseid võiks rohkem olla. Saaks õhu puhtamaks.