“Taevatee” taaskohtumine

Vana sõber Liisu helistas eelmisel nädalal ja teatas: “Hundu on Tallinnas!”. Sealt see mõte idanema hakkaski – kunagine bänd uuesti (vähemalt korraks) kokku tuua.

Lühidalt – “Taevatee” (tegelikult mitteametlik nimi, tegutsesime pikalt ilma nimeta ja viimaks jäi ühe rahvale enam pealeläinud loo pealkiri ka ansamblile külge) oli aastatel (umbkaudu) 1989-92 Oleviste kirikus tegutsenud punt. Liisu, kaks Indrekut ja Kakk (tollal Kaido). Allakirjutanu oli suht värskelt kirikuga tegelema hakanud ja kippus Olevistes tollal valitsenud padupietismiga tihtipeale vastuollu – olgu siis riietumisnormide, verivorstisöömise, (mõõduka) alkoholitarbimise või võitluskunstide harrastamise koha pealt. Nii oli ka bändi sees kohati tuliseid vaidlusi, kuid see ei takistanud meil üksteisega väga hästi läbi saamast.

Proovi tehti Kaku tollases elukohas Hiiul – suured tänud perele, kes seda lärmi taluma pidid… Tollest ajast on meeles ühe naabermaja poisi käest soetatud isetehtud basskitarr, mida parema võimenduse puudumisel sai kodus mängitud läbi vana vene kassettmaki – Olevistes oli ka oma aja kohta korralik Yamaha DX7 sünt ja miski liba-Fenderi bass, kuid neid sai laenata vaid esinemisteks.

Tolle lühikese ajaga sai käidud läbi päris mitmed kohad Eestimaal. Meenub Indrek L. tervitus Kiviõli rahvale “Tere, armas Jõh…Kiviõli rahvas!” ja Hundu, kes sai sealsamas kätte mingi uskumatult napaka häälega lastesündi, mis tema suurimaks rõõmuks ka mingit kantrisämplit sisaldas. Hundu istus õndsa näoga õhtu otsa selle taga ja plännis – umbes nagu Iiah, kes õhupallinartsu purki ja sealt välja tõstis… Lahedaid mälestusi on veelgi.

Muusikaliselt olime kahtlemata amatöörid, kuid omas ajas isegi mingis mõttes teetegijad. Tollane eesti vabakirikuseltskond oli ääretult konservatiivne – näiteks trummilöömine kirikus ei tulnud kõne allagi. Ja siis tulid need neli kaaki, kes esitasid Oleviste noorteteenistusel igati sünnist evangeelset laulu “Jeesus Kristus on elu”. Ainult et vorm oli laenatud Elviselt, Little Richardilt ja Chuck Berrylt – tegu oli suht stiilipuhta rock’n rolliga. Kohalikud “korralikud inimesed” vaatasid seda üsna põrutatud näoga – kuid ega keegi otseselt ütlema ka ei tulnud…

Tegelikult oli ka teisi huvitavaid lugusid – ampluaa käis kantrist ja folgist roki ja isegi mingil määral proge kanti välja (Indrek L. oli juba tollal Yes’i fänn). Isemoodi oli ka koosseis – kolm vokaali, kaks kitarri – ja allakirjutanu, kes põrkas vaheldumisi klahvide, bassi ja suupilli vahel. Mõnikord mängis Liisu ka plokkflööti. Temaatiliselt oli tegu muidugi vaimuliku muusikaga.

Bänd lagunes, kui Hundu sõjaväkke ja teine Indrek Taani õppima läks. Meenutuseks jäi kahe kasseti jagu lugusid – üks jubeda ja teine lihtsalt kehva kvaliteediga.

No ja täna siis saime üle aastate jälle kokku. Seekord Harkujärve kirikus, kus Kaku sünt viimane aasta enam-vähem statsionaarselt üleval olnud ja ka võimendus olemas (tänud isa Heigole, kes meid lahkelt sinna kanneldama ja jorisema laskis). Rahvas oli suure osa laulusõnu muidugi ära unustanud, kuid nondesamade kassettide abil sai meelde tuletada. Väikese alguskobina järel hakkas aga vanade aegade saund tagasi tulema.

Vahva oli. Liisu ja Indrek L. olid täitsa endised, Hundu habe oli natuke väiksemaks jäänud ja Kakule saba taha kasvanud. Ja muidugi olid pillid kõvasti paremad kui vanasti (5-keelne Vintage’i bass ja KORG 01Wfd sünt). Aga kui laulujärg jõudis Brian Doerkseni Refiner’s Fire’ini või ka nimilooni, hakkas tekkima tunne, et neid aastaid pole vahepeal olnudki. Elu on vahepeal kõigiga igasugu tükke teinud, kuid sel hetkel oli täitsa tunne, et oleme aastas 1991…

Nüüd käibki juba spekuleerimine teemal “äkki teeks veel midagi”. Vaatame…

Boikott?

Postimehe uudis [L] teab rääkida (muide – [L] EPL vaikib asja maha… Pole esimene kord), et USA suursaadik pr. Wos olevat jätnud KUMU avamisele minemata, kuna seal oli viibinud ka keegi hr. Männil. Kuna muu diplomaatiline korpus olla kohal olnud, oli asi kella külge riputatud.

Tjah, kui turbanitega habemikud boikoteerivad Taani kaupu, nimetatakse seda demokraatia eiramiseks ja ebakultuursuseks. Kuidas nimetada aga seda, et suurriigi ambassadoor leiab veelgi jaburama ettekäände ühe end tema liitlaseks nimetanud väikerahva olulise kultuurisündmuse (seda KUMU avamine Eesti mastaabis on) eiramiseks? Pakuks, et tegu on USA suurima imagoloogilise ämbriga Eestis taasiseseisvusaja jooksul. Ja Iraagis surma saanud poiste vaimud tulevad ilmselt mõnele inimesele koju käima.

Üks tsitaat

… seekord filmist “Mask” (mitte too totter kumminäofilm Jim Carreyga; filmi ennast pole paraku tükk aega kusagil näidatud, tsitaat on võetud veebist), mida kõigile soovitaks. Eriti puuetega inimestele või vanemaile, kel on puudega laps. Film räägib geneetilise koljudeformatsiooniga poisist – konkreetne tsitaat pärineb poisi emalt (popdiiva Cher ühes oma parimatest filmirollidest):

Rusty: First you told me he was gonna be retarded, then you told me he was gonna be blind AND deaf. If I’d dug his grave every time one of you geniuses told me he was gonna die, I’d be eating fuckin’ chop suey in China by now!

Peaks mõnegi tumbatohtri ka siinmail mõtlema panema (kurb, aga tõsi – mõni käib üksteist aastat ülikoolis ja on ikka samasugune jobu nagu peale põhikooli lõppu. Õnneks on suur enamik arste ikkagi inimesed omal kohal). See tsitaat võiks väga hästi ka Kaku emmelt pärineda…

Torino olümpiamuljed

Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂

Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!

Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:

  • mäesuusataja Bode Miller – pidi võitma kõik mäesuusaalad. Ei saanud mitte muhvigi.
  • kiiruisutaja Chad Hedrick – pidi tegema Eric Heidenit ja võitma kõik kullad. Sai märksa vähem kui lubas.
  • lühiraja-kiiruisutaja Apolo Anton Ohno – pidi võitma kogu lühiraja. Sai kah märksa vähem, kuigi medaleid tuli
  • USA hokimehed – äärmisel juhul tuli kõne alla kaotus finaalis ja sedagi vaid Kanadale. Tegelikult peksti mõlemad meeskonnad veerandfinaalis välja.

Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.

Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.

O tanjoobi omedetoo gozaimasu Neko-chan

Täna oli Kiisul sünnipäev.

Pirakat pidu ei teinud, kuid igat sorti sugulased käisid küll. Päris tore päev oli – sünnipäeva ennast jätkub ilmselt veel mitmeks päevaks, kuna ka kolleegid jms tuleb ette võtta.

Et miks jaapanikeelne õnnitlus? Eks Kiisu on seda õppinud, saab aru küll. 🙂 (võhikutele tõlge: Palju õnne sünnipäevaks, kallis Kiisu!)

Aga ka seepärast, et Kakk otsustas viimaks rakendada oma jõulude eel omandatud oskusi futomaki ehk sihukese jaapani sushi lihtsa sugulase produtseerimisel (tänud Priit-sempaile, kes selle laheda koolituse Hontai jutsurahvale korraldas!). Aegamööda sai kõik vajalik poodidest kokku otsitud ja täna hommikul enne kirikut läks tegemiseks. Lühikirjeldus:

  • Pudruriis (mitte see kiirkeedu oma) keema. Keemisprotsessis eraldub sealt sodi, mistõttu tuleb keenud riis (~25 minutit) kraani all läbi pesta.
  • Riisi sekka sorts riisiäädikat (pidavat ka õuna oma sobima, aga tegin kindla peale), nii et riis kergelt märgub.
  • Värske kala (seekord lõhe) hästi õhukesteks viiludeks lõigata, terve kurk samamoodi pikkadeks õhukesteks viiludeks teha ja paar junni makrat lihtsalt kilest välja võtta.
  • Lahti pakkida sushimatt ja -labidas (kui varem kasutuses pole olnud) ja panna nori (ehk siis too kuivatatud ja kergelt küpsetatud vetikaleht, mille sisse kogu ülejäänud stuff keeratakse) sinna peale, karvane pool üleval ja sile pool all.
  • Nori katta õhukese riisikorraga, v.a. ülemine serv (kleepimisruum).
  • Umbes kolmandiku peale keset lehte panna triip kala, kurki ja makrat (võib lihtsalt makrajunnist kiude rebida), mõnele panin ka veidi karbijuustu (seda nimetab Ami-ya vist Philadelphia maki‘ks).
  • Mati abiga rullida kogu kupatus tihedalt kokku, tulemuseks on sihuke veidi neljakandiline rull.
  • Peale pisukest seismist (enne serveerimist) lõigata rull ca 6-8 seibiks.
  • Serveerida koos marineeritud ingverilõikude, törtsu wasabi ja sojakastmega.

Asi tuli üllatavalt autentne välja (jee, ennast kiitmast me ei väsi!). Tuleb teinekordki proovida. Mõned sugulastest lubasid ise ka kodus üritada. Ja kogu laar tuli nii pirakas, et sai lausa kõhu täis – restorani puhul oleks samalaadne üritus üpris roppkalliks läinud (vist miski 5-6 rulli oli kokku).

Appiii! Firefoxi piravad!

Tänane Times Online räägib [L] naljaka loo (kajastab ka [L] Slashdot) sellest, kuidas Ühendkuningriigis sai sealne Mozilla sihtasutuse osakond märgukirja kohalikelt kaubandusbürokraatidelt, kes olid leidnud mingi firma müümas Firefoxi CD-sid ja olid juba suure hooga portsu plaate konfiskeerinudki. Suur oli paberimäärijate üllatus, kui selgus, et Firefoxi müümine on…. täiesti seaduslik. Vähe sellest, äravõetud plaadid tulevat kah tagasi anda… Paberimäärijatädi esmalt ei uskunud, siis kahtlustas, et talle vastanu ei ole üldse “päris” ning viimaks kukkus lihtsalt vinguma, et nii ei saa ju üldse piraatluse vastu võidelda.

Hea näide sellest, mida BSA mõtteviis pikapeale inimajuga teeb.

Hädas grusiinidega

Bahreini uudisteagentuur kirjutab, kuidas venelased koos ELi ametnikega teevad pingutusi Eesti ja Gruusia konflikti lahendamiseks Lõuna-Eestis. Pagana setud, mida nad kaklevad! 😛

Aga tegelikult tuleks nüüd Eesti Vabariigi solvamise eest (otse aastapäeva eel!) kuulutada välja Bahreini kaupade boikott ja korraldada paar meeleavaldust, kus nõutakse Bahreini väljaheitmist ÜROst.

Jarno Niemelä loeng

… paha- ja pättvarast IT kolledži neosaalis on hetkel just käimas.

Tõsine värk. Põhiline, mis šokeerib, on lollide inimeste arv maailmas. Püsiühenduse kasutajaeksam oleks ilmselt viimane aeg sisse seada.

Eriti lahe kleepekas oli Jarno läppari kaanel: “HUMAN ENGINEERING SPECIALIST: because there is no patch for human stupidity”.

Aga ikkagi pidi Kakk pidevalt end tagasi hoidma, et mitte valjusti karjuma hakata. Muidu nagu intelligentsed inimesed, aga räägivad ikka Windowsist…

Apdeit – Kakk käis ka kella kahesel loengul, kus konkreetselt tehti juttu Symbiani pahavarast. Et Kaku uus 9300i kah Symbiani 80. seeria softi kasutab, oli abiks ka see jutt ära kuulata. Üldiselt asjalik jutt, sai palju parema ülevaate Symbianist kui süsteemist. Aga…

Tuleb igati nõus olla Richard Stallmaniga, kes ütleb: kommertssofti tüüpide põhimõtteks on “If you share with your neighbor, you are a pirate. If you want any changes, beg us to make them” ehk maakeeli “kui sina annad tarkvara naabrile, oled piraat. Kui tahad mingeid muutusi, pead neid meilt kerjama.” Ka Symbian on kommertssofti feodaalide ja nende pärisorjade maa, kuhu vabal inimesel eriti asja pole.

Kaku järgmine mobiil on raudselt Linuxiga – kui ikka oled mitmeid aastaid vabalt elanud, siis enam tarkvarafirmade pilli järgi tantsida ei taha. Ehk tuleb mõni tark sell välja ka õpetusega, kuidas 9300i peale Linuxit panna (iPaq’i kohta on sellist õpetust netis nähtud). Aga kui Nokia klientide juttu ei kuula, hakkavad viimased jalgadega hääletama.