Rubriik: Arusaamad

arusaamad ja seisukohad (vahel istekohad ka)

Torino olümpiamuljed

Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂

Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!

Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:

  • mäesuusataja Bode Miller – pidi võitma kõik mäesuusaalad. Ei saanud mitte muhvigi.
  • kiiruisutaja Chad Hedrick – pidi tegema Eric Heidenit ja võitma kõik kullad. Sai märksa vähem kui lubas.
  • lühiraja-kiiruisutaja Apolo Anton Ohno – pidi võitma kogu lühiraja. Sai kah märksa vähem, kuigi medaleid tuli
  • USA hokimehed – äärmisel juhul tuli kõne alla kaotus finaalis ja sedagi vaid Kanadale. Tegelikult peksti mõlemad meeskonnad veerandfinaalis välja.

Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.

Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.

Jarno Niemelä loeng

… paha- ja pättvarast IT kolledži neosaalis on hetkel just käimas.

Tõsine värk. Põhiline, mis šokeerib, on lollide inimeste arv maailmas. Püsiühenduse kasutajaeksam oleks ilmselt viimane aeg sisse seada.

Eriti lahe kleepekas oli Jarno läppari kaanel: “HUMAN ENGINEERING SPECIALIST: because there is no patch for human stupidity”.

Aga ikkagi pidi Kakk pidevalt end tagasi hoidma, et mitte valjusti karjuma hakata. Muidu nagu intelligentsed inimesed, aga räägivad ikka Windowsist…

Apdeit – Kakk käis ka kella kahesel loengul, kus konkreetselt tehti juttu Symbiani pahavarast. Et Kaku uus 9300i kah Symbiani 80. seeria softi kasutab, oli abiks ka see jutt ära kuulata. Üldiselt asjalik jutt, sai palju parema ülevaate Symbianist kui süsteemist. Aga…

Tuleb igati nõus olla Richard Stallmaniga, kes ütleb: kommertssofti tüüpide põhimõtteks on “If you share with your neighbor, you are a pirate. If you want any changes, beg us to make them” ehk maakeeli “kui sina annad tarkvara naabrile, oled piraat. Kui tahad mingeid muutusi, pead neid meilt kerjama.” Ka Symbian on kommertssofti feodaalide ja nende pärisorjade maa, kuhu vabal inimesel eriti asja pole.

Kaku järgmine mobiil on raudselt Linuxiga – kui ikka oled mitmeid aastaid vabalt elanud, siis enam tarkvarafirmade pilli järgi tantsida ei taha. Ehk tuleb mõni tark sell välja ka õpetusega, kuidas 9300i peale Linuxit panna (iPaq’i kohta on sellist õpetust netis nähtud). Aga kui Nokia klientide juttu ei kuula, hakkavad viimased jalgadega hääletama.

Sports Illustrated

… on üks [L] väga veider lektüür.

Olümpia on mingi x-järgu uudiste all, kolumni kirjutavad miskid imelike arusaamadega kummalised sellid, biograafiates pole ei selle olümpia ilmselget suusakuningannat Kikut ega pikaajalist tipptegijat Andrust – küll aga on seal üksikute välismaiste tegijate ja mõne Põhja-Ameerika staari (Bode Miller, Becky Scott) kõrval reas mingid suvalised ameerika õlid, kes kas tegelevad taliolümpia ja muu maailma mõistes marginaalsete aladega või pretendeerivad 30+ kohale (ainus selge erand on tõesti kõvad USA hokimehed), pealkirjad on stiilis “No kuule, USA, Läti???” (läti hokimehed pole üldse papist poisid, seda teatakse Euroopas juba üsna mitu aastat) ja mõnigi jutt käib umbes “kui meie tädi X poleks enne finišit kõhuli käinud, oleks ta kindlalt kulla võitnud”… Sellise võhiklustasemega oleks kõigile parem, kui see väljaanne olümpiasündmusi üldse ei kajastaks. Jäägu oma liistude (NFL, NBA, NHL jms) juurde.

Õnneks tuleb selle pahandamise peale [L] Tim Kingi lugedes kohe meelde, et kaugeltki mitte kõik ameeriklased pole silmaklappidega turakad.

Andrus on kunn

Pikka aega kippus Eesti suusatajatel suurvõistlustel kehtima seaduspära – kui mehed sõitsid hästi, läks naistel kõik nässu ja vastupidi. Torinos see enam ei kehti. Veerpalu näitas jälle, kes klassikalist sõiduviisi meeste seas kõige paremini oskab. Puhas töö. Sellist olümpiat ei osanud ilmselt ka optimistid ette näha. Aitäh ilusate elamuste eest, Kiku ja Andrus!

Ja need pasapeetrid, kes veel isegi ööl vastu Kiku esimest võidukat sõitu portaalides istusid ja suusatajaid essuga loopisid, tehku endale klistiiri. Hästi suure pumbaga ja niikaua, kuni vesi alt üles kuplisse jõuab ja sinna ladestunud s…a ära uhab.

Mõned uitmõtted peale ELILi nõupidamist Karaskil

ELIL korraldas [L] kahepäevase väljasõiduseminari Karaski keskusse Põlvamaal. Karaski on mõnus paik, üks üsna unikaalne sotsiaalobjekt Eestis, mille pea kohal aga paraku ripub juba aastapäevad müügikirves. Sellest oleks üsna kahju – kahjuks aga on Eesti sotsiaalsfääri seis just selline, nagu ta on.

Vahva üritus oli. Kokkutulnuid oli mitukümmend inimest erinevate liikumispuudega inimeste ühingute juhtkondadest, ka suurem osa ELILi juhatusest oli kohal. Arutelu all oli liidu uus arengukava ning mõttetalgutes sündis mitmeid huvitavaid ideid. Tore oli vaadata, kuidas inimesed “lahti läksid” ja paraku üsna levinud “oh, mis nüüd mina”-mentaliteet asise töömeeleoluga asendus.

Kakk kohtus taas kord ka oma vana sõbra, Tallinna Invaspordiklubi pikaajalise vedaja Ritaga, kellega sai 1994. aasta suvel Norras, Lionsi korraldatud Grönoleni noortelaagris käidud. Kaku tollane päevik leidis tänuliku lugeja – Rita veetis enamiku õhtust diivanil külitades, Kaku läpakas ees ja mälestustesse uppunu nägu peas. Peaks kunagi need memuaarid ka netikõlbulikuks siluma ja välja panema.

Et mitte vaid bürokraatiaga tegelda, sai ka oma relvavärk kaasa veetud ja mitmeid kordi allkorruse ühes toas harjutatud (lõppude lõpuks on vaja millalgi see pidevalt veninud kobujutsu eksam ära teha). Seal tuli ka mitmete inimestega üldse trennitegemisest juttu – paar huvilist said ka tõsise ahhaa-elamuse, kui selgus, et näiteks chi kungi lihtsamaid harjutusi on täiesti võimalik teha ka raske liikumispuude korral.

Natuke paraku tundubki, et mitmetel puuetega inimestel on füüsis rohkem käest ära, kui puue seda tingib – ka näiteks Karujärve suvelaagris tulid paljud juttu tegema, kui Kakk trenni tegi. Kaasaproovijaid oli aga vähe. Samas on välja käia juba mitu üllatavalt head näidet selle kohta, kuidas algselt võitluskunstidest pärit harjutused on aidanud liikumispuuetega inimeste seisundit tunduvalt parandada (naljakas – algselt oli nende eesmärk ju … hm, puude tekitamine?). Kui Kakk peaks kunagi niikaugele saama, et endal mingi voli õpetamiseks tekib, tuleks tõsiselt kaaluda mingi sedalaadi süsteemiga tegelemahakkamist eesmärgiga just nimelt taastada liikumispuudega inimeste liikumisvõimet. Konkreetselt täna hommikult proovisin ühe inimesega koos teha üht lihtsat hiina võitlusviisidest pärit “kleepuvate käte” harjutust – “ohver” oli asjast kõvasti sisse võetud ja lubas kodus edasi harjutada.

Enne teiste õpetamist aga tuleb endale korralikud “adjustaadid” saada. Nii et – bo-said-tonfad kätte ja tulevasteks eksamiteks harjutama!

Tädi Monika ja väike Pavlik

Tänane [L] EPL kirjutab kaks lugu uuest huvitavast seadusest. Esmapilgul näib kõik korras olevat – lastepeksjatest jõhkardid saavad karistada. Kui aga asja lähemalt uurida, hakkab sealt paha haisu levima.

Kogu eelnõu aadressil [L] http://www.sm.ee/lastekaitse jätab karjuvalt eluvõõra mulje. Et asja kuidagigi tasakaalu poole lükata, on pandud kirja ka igavene pikk joru lapse kohustuste kohta. Näiteks peab laps
* austama oma kodumaad;
* lugu pidama riigikorrast ja seadustest;
* hoidma loodus-, kultuuri- ja elukeskkonda;
* tunnustama käitumise üldtunnustatud tavasid (vajalik on välja anda juhendmaterjal, mis on ka lastele arusaadav);
* tundma huvi talle suunatud teabe vastu ja õppima leidma talle huvi pakkuvat teavet;
* osalema eakohastes ettevõtmistes.

Tule appi! Mil moel sellise abstraktsustasemega mõisted lapsele kohale viiakse? Ilma samas lubamatuks tunnistatud kasvatusviisideta? Ei pea silmas füüsilist karistamist – kuigi ka seda peaks äärmusolukorras lubama, nagu põleva maja naabermaja lammutamist tule levimise vältimiseks (vähegi väiksema põhjusega naabrimehe onni mahakiskumine on kuritegu). Kogu see jura “meeldival üritusel osalemise keelamisest” jms. Ja üks järgmine loetelu on sellest, kuidas laps peab hoidma oma tervist – kuidas seda saavutada, kui mingi toidu söömasundimine on lubamatu? Kas austatud seadusloojad alustavad tervishoiualast dispuuti oma kolmeaastase põnniga, kes heameelega saadaks piima ja porkna tsenseeritud ja hävitaks kogu poolekilose piparkoogikoti kümne minutiga? Ja eriti naljakas on see käitumise üldtunnustatud tavasid tutvustava juhendmaterjali idee – kuidas panna laps RTFM (sorry, see on itimehekeel – tähendab Read The … Manual), kui ta seda miskipärast ei soovi?

Rohkem seda ei kommentAArikski. Aga kõige krooniks on nüüdseks plaanitud kohustus oma naabrimehe peale kaevata, kui too “valesti kasvatab”. Mis siis, kui papalt jakobsoni nuianud ja mittesaanud pägalik jookseb naabrionule kaebama “Paps lõi mind!”. Kas naaber riskib enda jamaga mitteteatamise eest või keerab teisele käki kokku?

Kakk on oma pärdikutega nüüdseks tegelenud juba (vist) seitse aastat. Käesoleva “seaduse” mõistes lubamatuid asju on paraku tehtud küll – ja mitte tappaandmise koha pealt. Kui aus olla, siis on olnud üks (1) juhus (ilmselt artikli mõistes läheks “togimise” alla – täpsemalt ei hakka siin vana asja üles kaevama). Küll aga on Kakk seadust rikkunud mitmel erineval muul moel. Varem rakendati otseseid piiranguid hilise väljumise osas (nüüdseks on need konsensuse tasemel). Ja mõne päeva eest peetud arutelu teemal, miks Kakk oma kodu arvutites pirasofti ja -filme näha ei taha, lõppes ka ilmselt “vanemliku arvamuse pealesurumisega” (lollide seaduste vastu ei saa võidelda neid lihtlabaselt rikkudes). Nii et poisid – andke aga organitele teada! 🙂 (Kakk võib siin lollitada, kuna on suht kindel, et seda ei juhtu.)

Ja kuna endal on väikesed (aga siiski) credentials’id välja käia, küsiks seaduseelnõu väljapakkunud sotsmini tibidelt: mitu last on sel loomingulisel kollektiivil endal üles kasvatatud? Või on õigus vandenõuteoreetikutel, kes näevad kogu asja taga süstemaatilist kava perekonna, moraali ja kõige muu säärase “vanaaegse” kõrvaldamiseks…?

Kuidas raisata miljon eurot?

Väga lihtsalt – kasuta Windowsi.

Tänases Registeris on kajastatud omakorda [L] The Guardianis ilmunud lugu sellest, kuidas meist ida poolt pärit pätid istutasid prantslaste arvutitesse keylogger’id ja kui nood paha aimamata oma võrgupanka ronisid, saadeti kogu kasutajainfo “sinna, kuhu vaja”. Tulemus – kõige õnnetum kodanik kaotas 40 000 eurot (tal pidi ikka siis päris palju raha ka olema), kogu äralohistatud summa kokku ulatus miljoni euroni.

Ei tea, miks mind ei üllata ei tegijate ega ohvrite päritolu, ammugi mitte kasutatud tehnoloogia… [L] Teised tänased uudised teatavad Microsofti otsusest mitte lisada uude Windows Vistasse antiviirust – soovi korral võite oma arvuti turvamise jätta aga kõige täiega MS hooleks. Ainult 50 dollari eest aastas. Garantii on sama, mis kogu Windowsil.

Apdeit – lugesin Delfist billifännide kisa ja kratsisin pead – et tõepoolest leidub inimesi, kes on mitte ainult valmis laskma oma arvutisse rootkit’i (sest sisuliselt see eespoolmainitud OneCare seda ju on) installida, vaid ka selle õiguse eest igal aastal 600+ krooni andamit maksma… Inimesed on ikka huvitavad.

Imelik süsteem

Üleeile räägiti Slashdotis, et olla Bill Gatesi kuulsa [L] “Kirja arvutihuvilistele” 30. aastapäev – ehk siis kommertssoft on jõudnud ümmarguse aastaarvuni. Sel puhul leidis Kakk olevat pasliku panna oma läpaka seni konfimata jäänud XP partitsioon töökorda.

Esmase installi (töölaua ettetulekuni) olin juba läpakat saades ära teinud. Nüüd siis järgisin [L] MS enda soovitusi ja tegin esimesed sammud rangelt ilma võrgukaablita. Tirisin SP2, Spyboti ja muud vajalikud jubinad Linuxis alla ja tõstsin spetsiaalselt andmevahetuseks loodud FAT32-partitsiooni kaudu (tänastes Linuxites puudub patendihirmus NTFS tugi – ja loota, et MS hakkab vabasid kettastandardeid nagu ext3 või ReiserFS toetama, on ilmselt asjatu) Windowsile käeulatusse. Thinkpadiga tuleb kaasa hunnik IBM softi ning ka Norton Antiviruse 3-kuuline pakett. Otsustasin selle 3 kuud siis ära kasutada – eks suvel asendab mingi vaba lahendusega. Kogu selle värgiga oli üksjagu jubimist. Loomulikult oli installijärgselt kasutusel adminikonto ja loomulikult ilma paroolita – tuli kasutajamajandus korralikult paika panna. Uuenduste ja turvaseadete enam-vähem korralikuks paikasaamiseks kulus 5 restarti. Ainuüksi Nortoni kettaskänn võttis nii kaua aega, et sellega oleks võinud terve Ubuntu ära installida (OK, kõiki uuendusi ehk mitte, kui näiteks ka OO.o ära tuleks uuendada).

Softi osas on valik lahjapoolne – IE veebi jaoks, OE meili jaoks (kumbki pole eriti kasutuskõlblik ja kui Windowsi igapäevaselt kasutaks, peaks need asendama Firefox/Thunderbirdi vmm turvalisema kombinatsiooniga), Media Player muusika ja MSN Messenger möla jaoks. Enam-vähem kõik. Täna ei viitsi softijahiga tegelda ka – Kakk on Linuxi apt-getiga (või ka yum või urpmi või emerge) nii ära hellitatud, et süsteem, kus iga paganama paketti tuleb nettipidi jahtida, tundub lootusetult out. Pole SSH ega FTP klientigi, rääkimata kontori- või graafikapaketist. Serverisoftist nagu veebi- või andmebaasiserver (Kaku Linuxis on need näppimise-testimise huvides alati peal ja nende install käib üldiselt üheainsa terminalikäsuga, hiljem tuleb küll veidi seadeid kohendada) ärme unistagi. Naljakas on see, et isegi vaikimisi paigaldatud mängude osas on tänased Linuxid märksa vingema valikuga kui Windows.

Tjah. Rohkem vist ei viitsi surnud hobust peksta. Kui järgmine sobiv aastapäev tuleb, siis paneme Windowsile softi ka peale – muidugi ainult sellise, mille eest maksta ei tule ja mis soovitavalt ka vaba koodiga on. Tõsise töötegemise jaoks on aga endiselt Linux.

TLÜ uus magistriprogramm

… sai täna avalikkuse ette toodud. See on edaspidi ilmselt ka Kaku üks põhilisi tööpõlde, nii et loodetavasti saab asjast asja.

IMKE (mitte J.M.K.E. 🙂 ) , ameerika keeles Interactive Media and Knowledge Environments ja maakeeles Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad on lühidalt öeldes rahvusvaheline ingliskeelne magistriprogramm, kus ühena esimestest samalaadsetest on lisaks uuele meediale tugev rõhk ka kogukondlikul arendusel, info vabal levikul ja vabal tarkvaral. Kaku käpp oli kava väljatöötamisel päris kõvasti sees ja sealt võib üht-teist huvitavat oodata. Kasvõi ühe esimese ametliku kursusena BSA liinist tublisti kõrvalekalduvat intellektuaalomandi käsitlust…. Ja kogu lugu on TLÜ konteksti arvestades hämmastavalt konkreetne ning pigem IT- kui kommunikatsiooni- vm teooria keskne. Mauri Kaipaise “importimine” Helsinkist seda kava vedama on end igati õigustanud.

Nii et natuke häbitut reklaami ka – suvel hakatakse vastu võtma. Tahetakse nimelt kirjut seltskonda eri taustadega inimesi, eeldatakse vaid korralikku arvutikasutusoskust ning muidugi piisavalt head inglise keelt, et selles keeles õppida. Lähem info on [L] siin.