Lissaboni pildid

… said nüüd ka [L] võrku välja pandud.

Eilne õhtu (kalendri järgi juba üleeile, aeg on peale keskööd) peale kogu selle tsirkuse läbielamist andis korraliku 38,6 palaviku. Imelisel moel oli see peale korraliku peatäie magamist hommikuks kadunud, õhtupoolikul riskisin isegi tundi minna.

Ja kott leiti kah üles ja toodi kenasti koju ära. Lõpp hea, kõik hea.

Lufthansa ja pilditu Kakk

Kakk nüüd siis kodus tagasi. Enne kojujõudmist aga sai üksjagu kino…

Kuna õhtusööke konverentsil ei antud, oli enda leivakott kaasas. Üritasin küll lollikindlaid asju valida, aga ju seal mingi asi ikka piisavalt pahaks läks. Maitsest igatahes polnud küll midagi aru saada, aga mine tea. Igatahes eile nakitsesin midagi ja kerisin siis magama – äratus oli juba kell viis. Uni oli üsna hea, aga eks korralik kapsas olin küll (asjaolu, et hotellis valitses dzhunglipalavus ja -niiskus, ei tulnud üldse kasuks – oma toas sai need maha keerata, aga konverentsiruumid olid samasugused ja nii oli migreen pea pidev seisund).

Hommikul toimus poliitreklaam “Kaka haiseb”, s.t. kõht oli korralikult lahti. Mis ikka, sööma ei hakanud ja lasin hotellist niisama jalga. Kuni Lufthansa lennumasinani oli olukord enam-vähem kontrolli all. Kui aga õhku olime saanud, hakkas kõhus peale karm eksotermiline reaktsioon, mille tulemus otsis mõlemast otsast väljapääsu. Vedasin end stjuardessi nina all kemmerguukseni – jõudsin veel pomiseda “I feel a bit bad” ja panin sealsamas pildi tasku.

Kui pilt pikkamööda taastus, oli käimas karm kambakas Kaku kallal – niihästi kogu cabin crew kui ka miski hallisegune soliidse väljanägemisega Onkel, kes näis otse “Mägihaigla” seriaalist maha astunud olevat. Nojah, Kaku kaitseinglid tegutsevad endiselt efektiivselt – nagu talvel hange põrutades saabus minuti-paariga appi igavene dzhiibijurakas, nii ka nüüd: Kakku togiv onu oli saksa südamekirurg, kes puhtjuhuslikult paar istmevahet eespool äriklassis koju sõitis…

Kakku togiti kambaga senikaua, kuni süüdlane suutis ameerika keeli teatada, mis umbkaudu lahti on. Vahepeal oli Herr Doktor juba jõudnud vererõhu ära mõõta ja näpuotsast verd võtta, seejärel tiriti Kakul pintsak maha ning järgnev sõit meenutas vist Christopher Robini trepist ülesminekut, Puhh põnt-põnt-põnt järgi lohisemas. Igatahes rabati Kaku jalgadest kinni ja lohistati laiema koha peale, kus sai edasi manipuleerida.

Kui toidumürgituse asi selgus, läks lugu viimaks rahulikumaks – rahvas sai aru, et ohver kohe otsi andma ei hakka. Kakk kupatati äriklassi tühjale istmereale pikali ja joodeti hullumoodi vett ja teed sisse. Tohter jagas autoriteetsel häälel selgitusi ja hoidis Kakul silma peal. Algul leidis ta, et nüüd peaks päev-paar Frankfurtis paranema – sellega oleks vist probleeme tekkinud, nii et kuna Kakk natuke end paremini tundis, lubas tohter lõpuks ikkagi edasi sõita.

Lufthansa teenindusmehhanism hakkas sellise juhtumi puhul veatult tööle. Lennuki vastas oli paar parameedikuid, Kakk transporditi natuke maad edasi. Seal ootas mundris tibi, kes Kaku ratastooli toppis ja eri terminale ühendava rongi peatusse transportis. Järgmine samasugune tibi sõitis rongis kaasa ja vaatas, et ega Kakk ära ei kuku. Kolmas tibi sõitis teises terminalis ette elektriautoga – nii et Kakk leidis end sihtkohas väga kiiresti (võrreldes tavalise rändamisega). Isegi passi- ja turvakontrollist kupatati läbi nagu vene sõjaveteran vne otsheredi. Tõsiselt muljetavaldav…

Frankfurt-Tallinn -lennul tuli juba ise stjuardessile asi ära rääkida, kuid seejärel jätkus ka seal “vee ja tee” rezhiim laitmatult. Kõige suurem kirves aga selgus hoopis koduses Tallinnas – esmakordselt Kaku pikkade lennurännakute jooksul õnnestus vedajatel suur kott ära kaotada. Täitsin taotluse ära, ehk leiavad üles (õnneks seal väga elulisi asju polnudki). Taksosse ja koju.

Et laupäeva pärastlõunal õnnestus Lissabonis ka natuke jalutada, siis panen homme mõned pildid ka üles. Täna ei jaksa.

Igatahes siinkohal olgu suured tänud edasi antud nii Lufthansa lennuteenindajatele kui ka Herr Doktorile… Ja muidugi ka tollele seal üleval, kes asju omamoodi korraldab. 🙂

Veel Lissabonist

Noniih…

Sain eile ja täna oma sessioonijuhtimistega ka maha. Rahvale tegi palju nalja minu kasutatud a piece of complicated information technology ehk paberitükk, kus ühel pool number 5 ja teisel pool 1 – aga sellega on väga hea ettekandjatele allesjäänud aega näidata, ilma neid seejuures katkestamata.

IADISe probleem on selles, et (ilmselt ärilistel motiividel) on kokku aetud niivõrd kirju seltskond. Isegi sama teemaga sessioonidel räägivad niivõrd erineva tausta ja huvidega inimesed, et kaasettekandja jutt võib olla totaalselt arusaamatu (või ka ebahuvitav). Sellist punti annab üksjagu modereerida – sessioonijuht ei saa ju ühegi ettekande puhul lamba näoga kõrvalt vahtida. Õnneks jõudsin kõik ettekanded varem kogumikust läbi vaadata ja märkmeid teha.

Sain siin lõunalauas tuttavaks ühe Lappeenrannast pärit soome onuga, kes minu soomekeelse tervituse järel tükk aega mind soomlaseks pidas. 🙂 Seda on enne ka öeldud, et mul soome keel pea aktsendivaba on. Onu Juhal oli siis suur üllatus, kui vestluskaaslane hoopis etelänaapuri oli… Aga muhe onu oli ja ajasime edaspidigi mitmeid kordi juttu.

Hotellis valitseb lõunamaine niiskus ja soojus ning see ei mõju Kakule üldse hästi – võtab pidevalt higi lahti ja kui siis kuppel kusagil külma saab, on migreen käes. Eilse pealelõuna olingi sunnitud oma toas maha magama, olemine läks hulluks. Õnneks oli hommikuks asi natuke paranenud.

Äkki jõuan õhtupoolikul korra jalutama ka. Homme varahommikul hakkab Kakk kodu poole lendama (kohale peaks saama poole kuue paiku õhtul).

Apdeit veidi hiljem: miskid onud tulid ütlema, et Kaku ettekanne tunnistati paremuselt teiseks kogu konverentsil. Not bad… Panin slaidid [L] oma kirjutistelehele välja – keda huvitab, võib vaadata.

Jälle Lissabonis

Kakk jälle kord Portugaaliasse maandunud. 🙂

Järjekordne [L] IADISe konverents käimas, seekord siis nimega “WWW/Internet 2005”. Paar siinset selli on oma konverentsiseeriaga korraliku äri käima pannud, pole midagi öelda. Suhteliselt kallis lõbu on see ka – oma raha eest sellistel üritustel ei käiks. Aga artiklite-ettekannete “linnukesi” on paraku selles ametis vaja ja nii tuleb vastav raha leida (enamasti käib see erinevate projektide ja grantide kaudu). Erinevalt oma tavalisemast ampluaast sai seekord kirjutatud hoopis turvateemadel – uurisin aasta jooksul Kakupesale tehtud sisenemisüritusi SSH kaudu. Loo eelversioon on väljas [L] kirjutiste lehel, varsti läheb sinna ka konverentsil kasutatud esitlus.

Kohalejõudmine läks üldiselt ladusalt. Euroopa piires lendamine tundub juba vaat et üsna kodusena. 🙂 Esimene hüpe Frankfurti, teine sealt hilisõhtul Lissaboni. Päev läks muidugi jube pikaks, hotelli sain peale keskööd (Eesti aja järgi peale kahte). Ühistransport enam ei käinud ja takso võtmisel sattusin miski naljaka selli peale, kes ilmselgelt “pira” pani – taksomeetrist jms polnud autos haisugi (ehkki plafoon oli katusel). Onu osutus aga päris lõbusaks tegelaseks ja üritas inglise-prantsuse-portugali segakeeles juttu ajada. Ürita siis rampväsinuna viisakalt vastu purssida… Sõidu eest tahtis 10 euri saada – ilmselt võis seda distantsi arvestades tibake liiga palju olla (mine tea ka – pimedas ei saa väga hästi aru), aga ei jaksanud vaidlema ka hakata.

Kogu värk toimub Altis Parki hotellis, samas elab ka enamik osalejaid. Üsna ilus moodne koht, ainult aknast on kole Lasnamäe-vaade. Internetiga aga on eesti inime küll ära hellitatud – eriti tasuta WiFi-levialadega. Frankfurti lennujaamas on see olemas, kuid see maksab. Sama on hotellis – konverentsi korraldajad on saanud siin mingi diili, et ühes ruumis (!) on tasuta WiFi ja mujal tasuline. Samas kohas on ka mõned läpparid ja kümmekond vaba kaablit, kuid enamasti on kohad pidevalt täis. Nii et netti pääseb vähem kui tahaks.

Enda ettekanne toimus eile ja see võeti väga hästi vastu. Ehk ka seetõttu, et üritasin oma juttu mitte paduteadusena serveerida ja proovisin pointi natuke populaarsemas vormis edasi anda. Nüüd on vaja täna ja homme veel paari sessiooni juhtida ja siis on kohustused täidetud. Laupäeval ehk jõuab natuke ka linna jalutama, aga üldiselt on eelnevad nädalad nii kapsaks võtnud, et eriti ringi ei jaksa joosta. Ilm on siin ka sügisene, aga jupp maad soojem kui meil.

Ehk kirjutan hiljem veel…

Kiirhüpe üle lahe

Kolleeg [L] Hans andis mõne päeva eest hilisõhtul MSNi kaudu teada, et 25.05 toimub tema õpingukohas [L] UIAH-is ehk Helsinki Kunsti ja Disaini Ülikoolis seminar, kuhu tulevat rääkima ka [L] Pekka Himanen. Et Kakk on mainitud onu “Häkkerieetika” peaaegu et pähe õppinud, näis asi üpris huvitav. Ja kuna TLÜ oli ka nõus Kakku seminarile komandeerima, saigi see üllatav sõit teoks.

Hommikul oli ülessaamine muidugi üksjagu raske – laev läks 7.45 ja Kakk vahtis eelmisel õhtul Seibei-filmi (vt. eelmine sissekanne). Aga sadamasse saime ja laevale ka. Istusime kohvitassi ja läpaka taga, kui läks mööda üks Turske Soome Onu ja puistas oma õllekohvri kolinaga meie jalge alla tühjaks… Järgnes suur otsimine ja purkide tagaajamine istmete alt.

Saime Lõunasadamas laevalt maha (vat reisimise koha pealt on EList küll kasu olnud – ei mingeid lolle küsimusi ja rahakontrollimist enam) ja kõndisime vaksali suunas, kust tuli bussi peale minna. Põikasime sisse ka raamatupoodi – seal oli üsna vägevalt IT-kirjandust, kuid hinnad olid üpris soolased ja midagi ostma ei hakanud. Jaamatunnelist saime piletid (omapärase dekoratsioonina mõjus seal suur kogus Jehoova tunnistajatest mutikesi, kes kõik “Vahitorni” ja “Ärgake!” uut numbrit levitasid) ja kobisime 71V bussile – UIAH on keskusest jupp maad eemal.

Kohale saime aegsasti. Istusime kabinetis (kus valitses mõnus, kunstipärane segadus) ja piinasime läpakaid. Siis käisime üle tee lõunal (sõime soomlaste pealinnas itaalia pizzat, mille valmistas tõmmunahaline poepidaja) ja oligi aeg seminarile minna. Enne veel põikasime sisse igasugu huvitavaid installatsioone sisaldavasse kõrvalsaali.

Seminaril jättis Kakule kui IT-inimesele muidugi kõige vingema mulje Himanen, teised olid rohkem kunstikallakuga inimesed ja rääkisid rohkem oma rida. Pekka rääkis enam-vähem sama mis raamatus kirjas, ilmselt ei saanud väga tehniliseks minna ka publikut arvestades. Rääkis ka vabaduse olulisusest loomeprotsessis, illustratsiooniks näitas suurel ekraanil 12 minuti pikkust filmilõiku Ella Fitzgeraldi ja Count Basie kontserdist, kust staaride vastastikune inspiratsioon hästi välja tuli. Vastuseks küsimusele, kas ta autorikaitsjaid ei karda, vastas Pekka: “I’m ready for the fight.” 😛

Vaheajal õnnestus ka raamatuga Himase juures käia ja sinna pühendus sisse saada. Nii et nüüd on see raamat veelgi autoriteetsem. 🙂

Tagasiteel bussi oodates ajasime peatuses igasugu pada, eriti karm oli tekkinud küsimus, miks on olemas liinid 71K ja 71V. Hüpoteesiks tuli, et need on mõeldud vastavalt mees- ja naissoost kodanikele ning tähed tähistavad … noh, kaht vastavat soomekeelset sõna.

Hans on paras fotomaniakk. Küll klõpsutas sadamas ujuvaid kajakaid, küll muid asju. Viimaks läks natuke kurvasti – laeval olles lidus ta tekile loojuvat päikest pildistama ning tuul virutas objektiivi katte vastu objektiivi ja kriimustas klaasi ära. Aga isegi see ei peatanud teda Tallinna sadamahoonest välja jõudes üht pingil markantses poosis magavat joodikut jäädvustamast… Õnneks selgus hiljem, et objektiivi vigastus polnud kuigi tõsine ja aparaat saadi korda.

Laevale mineku eel spekuleerisime teemal “Keda turva seekord kontrollib” ja Hans väitis, et tema jääb alati vahele. Nojah, meest sõnast – nii kui peale hakkasime minema, tiriti kogu kambast kaks inimest kontrolli ja üks oli muidugi tema… 😛

Laevas mängis telekas A-Ha DVD, päris mõnus asi. Stjuardessitibi küsis, ega me ei soovi karaoket laulda – seekord jätsime vahele…. 😛 Tagasi kodumaile jõudsime kesköö kandis.