Silt: reisikirjad

Jälle Lissabonis

Kakk jälle kord Portugaaliasse maandunud. 🙂

Järjekordne [L] IADISe konverents käimas, seekord siis nimega “WWW/Internet 2005”. Paar siinset selli on oma konverentsiseeriaga korraliku äri käima pannud, pole midagi öelda. Suhteliselt kallis lõbu on see ka – oma raha eest sellistel üritustel ei käiks. Aga artiklite-ettekannete “linnukesi” on paraku selles ametis vaja ja nii tuleb vastav raha leida (enamasti käib see erinevate projektide ja grantide kaudu). Erinevalt oma tavalisemast ampluaast sai seekord kirjutatud hoopis turvateemadel – uurisin aasta jooksul Kakupesale tehtud sisenemisüritusi SSH kaudu. Loo eelversioon on väljas [L] kirjutiste lehel, varsti läheb sinna ka konverentsil kasutatud esitlus.

Kohalejõudmine läks üldiselt ladusalt. Euroopa piires lendamine tundub juba vaat et üsna kodusena. 🙂 Esimene hüpe Frankfurti, teine sealt hilisõhtul Lissaboni. Päev läks muidugi jube pikaks, hotelli sain peale keskööd (Eesti aja järgi peale kahte). Ühistransport enam ei käinud ja takso võtmisel sattusin miski naljaka selli peale, kes ilmselgelt “pira” pani – taksomeetrist jms polnud autos haisugi (ehkki plafoon oli katusel). Onu osutus aga päris lõbusaks tegelaseks ja üritas inglise-prantsuse-portugali segakeeles juttu ajada. Ürita siis rampväsinuna viisakalt vastu purssida… Sõidu eest tahtis 10 euri saada – ilmselt võis seda distantsi arvestades tibake liiga palju olla (mine tea ka – pimedas ei saa väga hästi aru), aga ei jaksanud vaidlema ka hakata.

Kogu värk toimub Altis Parki hotellis, samas elab ka enamik osalejaid. Üsna ilus moodne koht, ainult aknast on kole Lasnamäe-vaade. Internetiga aga on eesti inime küll ära hellitatud – eriti tasuta WiFi-levialadega. Frankfurti lennujaamas on see olemas, kuid see maksab. Sama on hotellis – konverentsi korraldajad on saanud siin mingi diili, et ühes ruumis (!) on tasuta WiFi ja mujal tasuline. Samas kohas on ka mõned läpparid ja kümmekond vaba kaablit, kuid enamasti on kohad pidevalt täis. Nii et netti pääseb vähem kui tahaks.

Enda ettekanne toimus eile ja see võeti väga hästi vastu. Ehk ka seetõttu, et üritasin oma juttu mitte paduteadusena serveerida ja proovisin pointi natuke populaarsemas vormis edasi anda. Nüüd on vaja täna ja homme veel paari sessiooni juhtida ja siis on kohustused täidetud. Laupäeval ehk jõuab natuke ka linna jalutama, aga üldiselt on eelnevad nädalad nii kapsaks võtnud, et eriti ringi ei jaksa joosta. Ilm on siin ka sügisene, aga jupp maad soojem kui meil.

Ehk kirjutan hiljem veel…

Kiirhüpe üle lahe

Kolleeg [L] Hans andis mõne päeva eest hilisõhtul MSNi kaudu teada, et 25.05 toimub tema õpingukohas [L] UIAH-is ehk Helsinki Kunsti ja Disaini Ülikoolis seminar, kuhu tulevat rääkima ka [L] Pekka Himanen. Et Kakk on mainitud onu “Häkkerieetika” peaaegu et pähe õppinud, näis asi üpris huvitav. Ja kuna TLÜ oli ka nõus Kakku seminarile komandeerima, saigi see üllatav sõit teoks.

Hommikul oli ülessaamine muidugi üksjagu raske – laev läks 7.45 ja Kakk vahtis eelmisel õhtul Seibei-filmi (vt. eelmine sissekanne). Aga sadamasse saime ja laevale ka. Istusime kohvitassi ja läpaka taga, kui läks mööda üks Turske Soome Onu ja puistas oma õllekohvri kolinaga meie jalge alla tühjaks… Järgnes suur otsimine ja purkide tagaajamine istmete alt.

Saime Lõunasadamas laevalt maha (vat reisimise koha pealt on EList küll kasu olnud – ei mingeid lolle küsimusi ja rahakontrollimist enam) ja kõndisime vaksali suunas, kust tuli bussi peale minna. Põikasime sisse ka raamatupoodi – seal oli üsna vägevalt IT-kirjandust, kuid hinnad olid üpris soolased ja midagi ostma ei hakanud. Jaamatunnelist saime piletid (omapärase dekoratsioonina mõjus seal suur kogus Jehoova tunnistajatest mutikesi, kes kõik “Vahitorni” ja “Ärgake!” uut numbrit levitasid) ja kobisime 71V bussile – UIAH on keskusest jupp maad eemal.

Kohale saime aegsasti. Istusime kabinetis (kus valitses mõnus, kunstipärane segadus) ja piinasime läpakaid. Siis käisime üle tee lõunal (sõime soomlaste pealinnas itaalia pizzat, mille valmistas tõmmunahaline poepidaja) ja oligi aeg seminarile minna. Enne veel põikasime sisse igasugu huvitavaid installatsioone sisaldavasse kõrvalsaali.

Seminaril jättis Kakule kui IT-inimesele muidugi kõige vingema mulje Himanen, teised olid rohkem kunstikallakuga inimesed ja rääkisid rohkem oma rida. Pekka rääkis enam-vähem sama mis raamatus kirjas, ilmselt ei saanud väga tehniliseks minna ka publikut arvestades. Rääkis ka vabaduse olulisusest loomeprotsessis, illustratsiooniks näitas suurel ekraanil 12 minuti pikkust filmilõiku Ella Fitzgeraldi ja Count Basie kontserdist, kust staaride vastastikune inspiratsioon hästi välja tuli. Vastuseks küsimusele, kas ta autorikaitsjaid ei karda, vastas Pekka: “I’m ready for the fight.” 😛

Vaheajal õnnestus ka raamatuga Himase juures käia ja sinna pühendus sisse saada. Nii et nüüd on see raamat veelgi autoriteetsem. 🙂

Tagasiteel bussi oodates ajasime peatuses igasugu pada, eriti karm oli tekkinud küsimus, miks on olemas liinid 71K ja 71V. Hüpoteesiks tuli, et need on mõeldud vastavalt mees- ja naissoost kodanikele ning tähed tähistavad … noh, kaht vastavat soomekeelset sõna.

Hans on paras fotomaniakk. Küll klõpsutas sadamas ujuvaid kajakaid, küll muid asju. Viimaks läks natuke kurvasti – laeval olles lidus ta tekile loojuvat päikest pildistama ning tuul virutas objektiivi katte vastu objektiivi ja kriimustas klaasi ära. Aga isegi see ei peatanud teda Tallinna sadamahoonest välja jõudes üht pingil markantses poosis magavat joodikut jäädvustamast… Õnneks selgus hiljem, et objektiivi vigastus polnud kuigi tõsine ja aparaat saadi korda.

Laevale mineku eel spekuleerisime teemal “Keda turva seekord kontrollib” ja Hans väitis, et tema jääb alati vahele. Nojah, meest sõnast – nii kui peale hakkasime minema, tiriti kogu kambast kaks inimest kontrolli ja üks oli muidugi tema… 😛

Laevas mängis telekas A-Ha DVD, päris mõnus asi. Stjuardessitibi küsis, ega me ei soovi karaoket laulda – seekord jätsime vahele…. 😛 Tagasi kodumaile jõudsime kesköö kandis.