Silt: budo

Mõned uitmõtted peale ELILi nõupidamist Karaskil

ELIL korraldas [L] kahepäevase väljasõiduseminari Karaski keskusse Põlvamaal. Karaski on mõnus paik, üks üsna unikaalne sotsiaalobjekt Eestis, mille pea kohal aga paraku ripub juba aastapäevad müügikirves. Sellest oleks üsna kahju – kahjuks aga on Eesti sotsiaalsfääri seis just selline, nagu ta on.

Vahva üritus oli. Kokkutulnuid oli mitukümmend inimest erinevate liikumispuudega inimeste ühingute juhtkondadest, ka suurem osa ELILi juhatusest oli kohal. Arutelu all oli liidu uus arengukava ning mõttetalgutes sündis mitmeid huvitavaid ideid. Tore oli vaadata, kuidas inimesed “lahti läksid” ja paraku üsna levinud “oh, mis nüüd mina”-mentaliteet asise töömeeleoluga asendus.

Kakk kohtus taas kord ka oma vana sõbra, Tallinna Invaspordiklubi pikaajalise vedaja Ritaga, kellega sai 1994. aasta suvel Norras, Lionsi korraldatud Grönoleni noortelaagris käidud. Kaku tollane päevik leidis tänuliku lugeja – Rita veetis enamiku õhtust diivanil külitades, Kaku läpakas ees ja mälestustesse uppunu nägu peas. Peaks kunagi need memuaarid ka netikõlbulikuks siluma ja välja panema.

Et mitte vaid bürokraatiaga tegelda, sai ka oma relvavärk kaasa veetud ja mitmeid kordi allkorruse ühes toas harjutatud (lõppude lõpuks on vaja millalgi see pidevalt veninud kobujutsu eksam ära teha). Seal tuli ka mitmete inimestega üldse trennitegemisest juttu – paar huvilist said ka tõsise ahhaa-elamuse, kui selgus, et näiteks chi kungi lihtsamaid harjutusi on täiesti võimalik teha ka raske liikumispuude korral.

Natuke paraku tundubki, et mitmetel puuetega inimestel on füüsis rohkem käest ära, kui puue seda tingib – ka näiteks Karujärve suvelaagris tulid paljud juttu tegema, kui Kakk trenni tegi. Kaasaproovijaid oli aga vähe. Samas on välja käia juba mitu üllatavalt head näidet selle kohta, kuidas algselt võitluskunstidest pärit harjutused on aidanud liikumispuuetega inimeste seisundit tunduvalt parandada (naljakas – algselt oli nende eesmärk ju … hm, puude tekitamine?). Kui Kakk peaks kunagi niikaugele saama, et endal mingi voli õpetamiseks tekib, tuleks tõsiselt kaaluda mingi sedalaadi süsteemiga tegelemahakkamist eesmärgiga just nimelt taastada liikumispuudega inimeste liikumisvõimet. Konkreetselt täna hommikult proovisin ühe inimesega koos teha üht lihtsat hiina võitlusviisidest pärit “kleepuvate käte” harjutust – “ohver” oli asjast kõvasti sisse võetud ja lubas kodus edasi harjutada.

Enne teiste õpetamist aga tuleb endale korralikud “adjustaadid” saada. Nii et – bo-said-tonfad kätte ja tulevasteks eksamiteks harjutama!

Aastaalguse mõõgalaager

… toimus täna [L] Mitsubachi klubi dojo’s Saku tänaval. Rein-sempail tuli aasta lõpus huvitav idee ajada kokku suur hulk eestimaiseid katanavibutajaid ja teha üks kogemustevahetamislaager. Mõeldud-tehtud. Tänaseks tuli siis kokku paarkümmend huvilist, juhendajateks olid kolm härrat (igaüks tegi ühe ca pooleteisttunnise trenni), kellega kõigiga on Kakul eri aegadel olnud au koos trenni teha – Rein Paluoja (Muso Shinden-ryu iaido), Ville Jehe (kendo) ja Priit Dello (Hontai Yoshin-ryu iai). Asi kukkus väga mõnusasti välja, kõik kolm eri stiili tõid välja nii palju ühiseid punkte (rohkem kui esialgu arvasime) kui ka mitmeid huvitavaid erijooni. Kakk sai ka üle jupi aja mõõga pihku ja oli üpris rahul. Järgmisest nädalast saab loodetavasti jälle Priidu juures vehkima hakata.
Rein lubas järgmisel aastal samasuguse laagri uuesti teha – sedasorti asi on täitsa väärt traditsiooniks saama.

Jalamo-sensei laager

… toimub sel nädalavahetusel Tallinnas Saku tn 8. Täna oli kobujutsu ja Yuishinkai karatel põhinevad enesekaitsetehnikad, homme veel kobujutsut (sai ja bo). Kakk lootis end ka vööeksamiks vormi saada, kuid sellega on lood kehvad – tehnikat veel kuidagi on, lihtlabast võhma aga pole kohe üldse mitte. Nojah, sügissemestril kolme töökoha vahel jooksmine ei ole just tihti lubanud trenni teha. Nüüd tuleb veel kuu aega hoolsalt harjutada, siis on ehk jaanuari lõpus järgmises laagris lootust kobujutsu rohelise vöö eksam ära teha. Kaks trennikaaslast aga tegid täna esimese, kollase vöö edukalt ära – õnnitlused neile!

Õhtul käisime soomlastega koos Mustamäe Chopsticksis söömas. Nägime tee ääres üht maani täis kodanikku, pudel käes – siis kostus tagaistmelt andekas kommentaar: “Pojalla on pyöreät kenkäpohjat!” (maakeeli siis: “Poisil on ümmargused kingatallad!”). Kakk pidi pingutama, et rooli mitte naeru tõttu lahti lasta… Tõsiselt hea väljend ju. 🙂

Nüüd tarvis kähku põhku kobida, muidu ei pea homset mahvi üldse vastu.

Filmielamus: Equilibrium

Eile õhtul tuli telekast jälle hea fantaasiafilm – [L] Equilibrium. See 2002. aasta film on kahjuks üsna teenimatult Matrixi triloogia varju jäänud, kuigi mõnes mõttes on ta vähemalt sama hea (ehk paremgi).

Lugu ise on antiutoopia tulevikuühiskonnast, kus rahu nimel on keelatud kõik emotsioonid. Loodud on spetsiaalne politsei (grammaton clerics – huvitav, millisest kontekstist see kreeka grammaton siia võetud on?), kes on ülitreenitud võitlejad ja külmaverelised killerid. Tabatud “tundekurjategijad” mõistetakse surma ahjus põletamise läbi. Siis aga hakkab üks kleerikutest, kelle naine pealegi juba varem tundekuriteo eest surma saadeti, tundeid omandama…

Pole nagu eriti originaalne lugu. Meenusid mitmed klassikud – Fahrenheit 451, aga ka Logan’s Run jne. Ja muidugi Matrix. Aga ometi see film töötab – ilmselt ka heade näitlejatööde tõttu (Christian Bale, Sean Bean jt). Üsna hea tagakäelaks käib ka Prozacit neelava ameerika ühiskonna pihta – universaalse tundevastase ravimi nimeks on nimelt Prozium…

Eraldi tuleks rääkida võitlusstseenidest. Matrixi sarnast “some rules can be broken, some can be bent” siin ei kohta, välja arvatud ehk tõesti võitlejate ülioskused – kuid keegi ei lenda ega püüa kuule. Tõeliselt hea leid on aga uuelaadse tuleviku võitluskunsti ülesehitamine suures osas ida võitlusviisides rakendatava kata ehk vormharjutuse põhjale, mida aga siin filmis tehakse käsitulirelvadega (gun kata) – hakka või uskuma, et selline asi on võimalik (lähidistantsil mõnel juhul ehk ongi…). Eriti lõpuvõitluses peategelase ja peapahalase vahel oli päris ilusti näha kung fu keskliini printsiibi ärakasutamine vastase tulejoonelt kõrvalehoidmiseks ja enda relva tulejoonele manööverdamiseks. Ja ka need paar mõõgalahingut olid üsna nauditavalt tehtud.

Peaks vaatama, ehk õnnestub mõnest poest DVD leida, asi on seda väärt küll.

Miyagi-sensei lahkumine

Tänane [L] Päevaleht kirjutab, et Los Angelesis suri 73-aastasena Pat Morita, kes ehk oma tuntuima rolli tegi “Karate Kid”-filmisarjas Kesuke Miyagina. Kakk kirjutas sinna kommentaaridesse ka [L] väikese järelehüüde.

Lisaks veel paar toredat asjaolu, mis neist filmidest meelde jäid. Kummalise paralleelina tuleb ette üks teine tegelane hoopis teisest filmist – Yoda “Tähtede sõjast”. Ehkki süzheed olid erinevad, on neil kahel vist hingesugulust piisavalt – isegi kõneviis on neil ühtviisi isemoodi. Ja mõlemate puhul on ülihästi edasi antud võitluskunstide tõeline olemus.

Veel üks vahva tsitaat (mälu järgi) Miyagilt – “kõik Miyagid oskavad kahte asja – kala püüda ja karated”. Omaaegses Ryukyu arhipelaagis võiski see vabalt nii olla. On ju ka Miyagi nimi laenatud ajalooliselt isikult – Goju-ryu karate “isalt” Chojun Miyagilt.

Ja nagu kirjutatud – isegi kui Morita ise võitluskunste vaid väga põgusalt tundis, pidasid karatemehed tema tegelaskujust lugu. Ühe näitena sellest võib tuua kasvõi asjaolu, et filmi võitlusstseenides oli tema dublandiks üpris tõsiseltvõetav härrasmees – nimelt Fumio Demura, Shito-ryu meister ja mitmete karateraamatute autor. Ilmselt poleks selle kaliibriga karateka nõustunudki mõnd lahjemat tegelaskuju dubleerima ([L] IMDB andmetel on ta peale Karate Kidi seeria olnud dublandiks veel vaid ühes Mortal Kombati osas).

Nii et Miyagi-sensei elab edasi ka peale oma kehastaja siirdumist Taevasesse Dojosse.

Laupäeva pärastlõuna Türisalu pangal

Viimaks on see tobe närvipõletik, mis Kaku pooleteiseks kuuks tugitooli lukustas, niivõrd paranenud, et saab jälle trenni peale mõtlema hakata. Muidugi on vorm kapitaalselt käest ära, aga nüüd pikkamööda võib juba natuke vehkida – päris organiseeritud trenni veel siiski mõned nädalad ei lähe.

Aga Kaku stammkoht Türisalu pank (rahvasuus ka Hamleti pangana tuntud) tervitas täna haruldase sügisilmaga. Mõnusalt soe ja värske õhk, päike – tuline kahju, et fotokas koju jäi. Mõnedki vaated olid ütlemata sarnased Rivendelli kujutamisega “Sõrmuste isanda” filmis…

Kuri urisev vahemärkus – eriline, mahlakas “f…k you” koos kohustusliku sõrmeviipega tuleb saata nende korilaste poole, kes pangal käivad, seal tuld teevad (iga kord eri kohas – sama aset ei saa ju korduvalt kasutada, eksju) ja siis kogu oma läbu maha jätavad (aeg-ajalt veab Kakk lausa sealt tühje plastpudeleid jms koju prügikasti). Ja oleks, et ainult toidusodi – muu hulgas ilustavad seal vahel loodust ka tarvitatud preservatiivid (üllatavalt suures koguses), vahel kohtab lausa keset teerada ka nende ahvinimeste väljaheiteid. Paraku ei ole ühtegi kükitavat kuju teo pealt tabanud – hea meelega paneks talle mõne treeninguvahendi nina alla ja jälgiks siis, kuidas paanikas peletis põgeneb, rida taga… 😛

Täna leidus siiski üks vaba koht, kus ka sodi mitte väga hullusti palju polnud. Kui arvestada vahepealset tugitoolidieeti, tuli iaito käeshoidmine päris kenasti välja, kõik 18 katat olid ka meeles. Järgmine kord tuleb võtta kobujutsu-relvad ja hakata vaikselt jõulueelseks vööeksamiks harjutama.

Pangal õitses isegi ristikhein – sai koju Kiisule ka paar lille toodud. 🙂

Filmielamus: Tasogare Seibei

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.