Silt: reisikirjad

Sõidame kunni vaatama

Seda kirjutab Kakk MS Victoria pardal pubis – sõidame tosina kolleegiga TLÜ HTK-st päevaks Stockholmi. Juba sadamas hakkasid mõned (incl siinkirjutaja) vänget Stocki aktsenti väänama… Laeval leidsime mõnusa pubinurga, võtsime joogid ette, hallipäine rootsi trubaduur alustas just oma teist setti Bob Dylani, Rod Stewarti ja iiri lauludega (kitra mängib see onu muide fantastiliselt). Nii et olemine on päris mõnus – isegi laev ei raputa nii hullusti kui arvatud (sadamas sai jauratud, et merel on varsti stora kakka lahti ja Ruubärt tuleb – aga vist jääb ära…). Homme lähme vist ka Vasa muuseumi ja mujalegi. Eks näis…

Kommukaga on siiski tiba ebamugav kirjutada, seepärast praegu pikemalt ei patra.

Korraks Saaremaale

Üks Kaku vanadest sõpradest elab paraku juba mitu head aastat Saaremaal hooldekodus (elu läks üsna mitme koha pealt sassi). Eile korjas Kakk paar ühist vana sõpra kaasa ja küttis üheks päevaks üle mere külla.

Üllatus oli liiklejate vähesus praami peal, nii kell 10 hommikul kui 21 õhtul oli laev üsna tühi – õhtuks igaks juhuks võetud bronn osutus täiesti asjatuks. Seega saime ilusti kohale ja läksime hooldekodu külastama. Tjah, sinna võiks päris edukalt šokiturismi korraldada – üsna väga kole koht (ehkki väga ilusas asukohas mändide keskel). Aeg oleks nagu peatunud kusagil 80-ndates – vähemalt konkreetne maja oli küll iidamast-aadamast remontimata ja koridor lehkas tubakasuitsu-kapsa-kopituse assortii järele nii, et uksel võis pea vastu haisu ära lüüa. Õnneks konkreetne inimene elab konteksti arvestades üsna hästi – tal on oma 9-ruudune tuba.

Kahjuks selgus, et Kaku igivanal Delli P2 läpparil, mis sinna üle aasta tagasi saadetud sai, olid mitmed klahvid maha surnud (s.h. Backspace, r ja t – isegi sisse logida ei saanud, kuna nii inimese enda nimes kui root-accountis on need tähed sees) ja masin seetõttu üsna kasutu. Nii et väike vihje lugejaile – kui keegi teab mõnd vana, ent töökorras arvutit (soovitavalt läpakat – toa väiksuse tõttu -, kuid ka tavakast ja monitor käib küll) äraviskamiskandidaatide seas, võiks teada anda (põhifunktsiooniks saab kirjatöö, seega riistvara osas on vajadused väikesed). Kakk on nõus ise Saaremaale ära viima.

(Kui juba üleskutsumiseks ja nõuküsimiseks läks, siis ehk mõni Saaremaaga seotud tehnoinimene teab, kui kaugel on Kesk-Saaremaal Sõmera kandis traadita võrkude areng? Praegu kasutavad seal ühtainsat dial-upiga arvutit… Tahaks natuke olukorda muuta)

Aga tagasi eilse juurde. Kohalik olustik on ikka huvitav küll. Elanike põhitegevusala (naisterahvaste puhul) on vaibakudumine. Asi käib tööteraapia nime all ja selle eest makstakse inimesele tervelt … 1,5 krooni tunnis. OK, töö puhul ei ole rangeid kvaliteedinõudeid (arvestades üldiselt üsna kirjut kontingenti) ja inimene saab prii esmase ülalpidamise (toit ja peavari), aga kuna ka invaliidsuspension läheb hooldekodule, jääb inimesele endale riiete, jalatsite, pesemistarvete, raamatute jms jaoks üle ca 700 krooni kuus… 37-aastase, liikumispuudega, ent üsna aktiivse mõtlemise ja ilmaelust huvituva naisterahva jaoks mitte just suur summa. Nii oligi toas jama – pistikupesi ei jätkunud (Kakk siis vilistas perenaise protestidele ja ostis õhtul Kuressaarest 6-kohalise pikendusjuhtme – koos korraliku kopsiku Lavazza kohviga, kuna kohvigi jaoks kipub muidu raha nappima – , nii et selle probleemi sai lahendatud). Nii et kes tahab “eduka Eesti Vabariigi” nimelist seebimulli natuke lõhkuda, sõitku tõesti mõnd lähemat hooldeasutust vaatama.

Pealelõunal korraldasime siis inimröövi ja vedasime peasüüdlase esmalt Kuressaarde Mönusa Villemi kõrtsi lõunat sööma ja seejärel lossi juurde jalutama – inimest on sellise elukoha puhul tarvis natuke tuulutada. Ilm oli tuuline ja sompus, aga õnneks ei sadanud. Tolknesime linna peal mitu tundi, siis läksime hooldekodusse tagasi (enne käisime poes ja ostsime natuke nodi) ja istusime kohvitassi taga veel tunnikese ning arutasime ilmaelu. Tagasitee Kuivastusse läks ilusti, praam oli (nagu algul juba öeldud) üsna tühi. Alles Virtsust edasi tulles hakkas taevast tulema mingit vastikult kleepuvat märga löga, mis klaasid kinni kattis ja aknad uduseks tegi. Seetõttu läks Keila kaudu (reisijate mahapanekuga) kojusõitmine kauem kui muidu.

Aga koju jõudes oli hea tunne. Vähemalt sõit läks vist täie ette, ühe inimese aastavahetus sai ehk natukenegi lõbusam.

“Taevateega” saartel

Nonii… Eelmisel nädalavahetusel sai siis oma pundiga too hull idee teoks tehtud ja tänu Hundu asjaajamisele ja kohalike lahkele vastutulekule (tänud [L] Siioni kogudusele ja [L] Kuressaare Pereraadiole) Saaremaale lindistama sõidetud. Sihtkohaks juba mainitud Siioni kirik – Kuressaares asuv uhke ja moodne pühakoda, kust ka Kuressaare Pereraadio eetrisse läheb.

Sõitsime kolmekesi Indrek L. autoga ning kohale saime üsna hilja reede õhtul. Lootsime mõne varasema praamiga saada, aga tutkit – rahvast oli roppumoodi ja nii jõudsime üle alles bronnijärgse kella 22-sega ning Kuressaarde alles enne keskööd. Kuna aga kirikus kees elu veel täie hooga (noorema rahva jaoks tundubki see ka populaarne seltsimaja olevat), panime pillid üles ning tegime ka lindistuseelse proovi ära. Raadiomees Valter, kelle endale nupukeerajaks olime kaubelnud, kuulis nii ka ära, millega tal tegemist tuleb. Viimaks keerasime end keldrikorrusel ühte pühapäevakooli tuppa siruli.

Laupäeva hommikul otsisime miskit hamba alla (kirikus on ka korralik köök, nii et see oli suht mugavasti tehtav) ja kui Valter oli tehnika üles saanud, hakkasime peale. Väikese algkohmetuse järel hakkas asi üllatavalt sujuvalt jooksma ja lõunaks olid pooled plaanitud lood salvestatud. Võtsime lõunapausi ning uurisime üht kohalikku itaalia toidukohta lähemalt.

Peale lõunat tegime ülejäänud “konservid” sisse. Viimaks hakkas väsimus tunda andma (pole ju profimuusikud) ja viimaste lugude ajal olid juba mõned suht tüdinud. Siiski oli päeva lõpuks kogu plaanitud repertuaar tehtud – ei uskunudki enne, et asi nii libedalt läheb. Tänud muidugi ka Valterile, kes viitsis meiega päev otsa jännata.

Õhtul läksid mõned linna peale, teised jaurasid veel koos kohalikega pilli mängida. Järgmisel hommikul magasime end välja ning et juba varem oli kerkinud üles mõte viia Hundu koju Hiiumaale ära, saigi see otsus viimaks vastu võetud. Tüürisime Triigi suunas.

Triigi sadam oli väike ja mõnus, “Kõrgelaiu” praam ka – pealegi oli see meeldivalt väherahvastatud. Mis kõige vahvam – tänu ühele tuttavale lahkele inimesele saime ekskursiooni praami kaptenisillale, isegi masti ronisime.

Taevatee

Hiiumaal külastasime esmalt Hundu peret, siis pidime minema Käina kiriku varemeisse tema teist muusikalist kollektiivi ehk “Savinõud” kuulama. Seal aga asi venis ja venis – viimaks võtsime kätte ja läksime hoopis Kassarisse. Tegin seal ühe väikese fotosessiooni ka, kogu sõidu pildid on väljas [L] KAKKr’is. Tagasi Käinasse jõudes olid poisid paraku juba ära laulnud, nii et sellest jäime ilma.

Käisime veel korra Hundu juures (tegime paari loo esmased miksimised ka arvutis ära) ja siis tüürisime kodu poole. Kella 23-se praamiga saime üle ja ca 2 paiku koju.

Aga mida siis kreiside kildude alla panna? Öösel oli lindistamas käinud tundmatu kahtlaste sugemetega ansambel “President Põõsas” ning salvestanud [L] sihukese laulu. Kiri oli juurde jäetud, et kui seda ei avaldata, tehakse Eesti rahvale midagi koledat. Seda me ei tahtnud, niisiis panime selle siia üles. Meie aga ei tea nimetatud ansamblist rohkem mitte midagi. Juriidiliselt on kõik korrektne.

Kiirhüpe Leedumaale

Seda juttu kirjutab Kakk Vilniuse lennujaamas tagasilendu oodates. Mingil põhjusel hilineb airBaltic Tallinna lendamisel kolmveerand tundi.

Siin toimus kahepäevane iCamp-europrojekti kohtumine. Viimasel minutil leidis Mart, et Kakul oleks kasulik üheks päevaks kohale lennata – polegi varem niimoodi ühepäevaseid välismaa-otsi eriti teinud (oot, korra-paar Helsingisse vist siiski – aga mitte lennukiga). Nüüd siis sai ca 5-6 tundi ka lõunapoolset Baltimaad näha – Vilniuse lennujaama oli takso vastu saadetud ning sealt tuli ligi 100 km Kaunasesse sõita, pärast sama teed tagasi.

Kohale lendamisega sai natuke nalja ka – igavene f…ker ([L] Fokker 50 muidugi – ja mida teie mõtlesite?) raputas mingi osa teest nii jubedalt, et pidi veeklaasi ümber ajama. Viimaks rahunes va lendav ventilaator siiski maha. airBalticu lennuajakiri oli muidu ilus lugemine ning polnud üldse niiväga Läti-keskne, kui sealmail harilikult kipub olema – juttu oli ka teistest Balti riikidest. Kummaline oli aga kohatine lätistatud nimede kasutamine ingliskeelses tekstis. Küsimus spordisõpradele: kes on Ruta ja Katrina Smigun ning mis koht on Otepe? Eestis pole õnneks ingliskeelsetes materjalides Peterburi, Riiat ja Kopenhaagenit kohanud.

Paari nädala eest ilmus Ekspressis ühe leeduka enesekriitiline võrdlus Eesti ja Leedu vahel, kus lõppseisuks jäi 2:8 leedukate kahjuks. Mõtlesin, et kas see nüüd ikka nii hull on – aga siia kohale jõudes tuli temaga suures osas nõustuda. Kirjamehe kritiseeritud Vilniuse lennujaam polnud nii hull midagi, ehkki Tallinna oma on vast veidi modernsem (kuid samas tahab Tallinnas Tele2 WiFi eest raha saada, Vilniuses on see tasuta).

Kõige ilmsem erinevus oli siiski linnapilt – Tallinn nägi selline välja võib-olla aastal 1997. Meie Mustamäe kaasaegsed linnaosad, kust läbi sõitsin (nii Vilniuses kui Kaunases), on kõik pea samas seisus kui vanasti – meil on enamik maju uuema lihvi saanud. Tee ääres on lagunenud ja räämas maju palju rohkem ning üldse on halli nõuka-aega palju enam tunda kui Eestis. Tõsi, ehitustegevus on mõneski kohas käimas ja ilmselt jõuavad leedukad paari aastaga tubli sammu edasi. Praegu aga oli kontrast päris suur. Tõsi, mõlemas linnas jäi city nägemata, ilmselt on need märksa paremas seisus.

Tänavapildis väga suurt vahet pole, autopark on küllalt sarnane. Vaid meil ammu minevikku jäänud lääpavajunud Ikarused sõidavad ikka veel liinidel. Vilniuse-Kaunase kiirteel oli positiivne nähe metsastel aladel piki teeserva jooksev võrkaed – loomad ei pääse teele. Ka meil oleks seda paljudesse kohtadesse vaja.

Liikluskultuur on ehk veidi parem kui lätlaste juures. Siiski ise siin sõita ei tahaks. Üks kohalik isend liigist lietuvos rullisnokas kimas oma Mersuga meie taksost mööda ning jäi ette tuiama – arvestades (küll oma sõiduraja piires) mööda sinusoidi liikumist, võis kahtlustada mõningaste ainete ületarbimist…

Projektikohtumise kohaks olnud KTU ehk Kaunase Tehnikaülikooli kompleks näis nii seest kui väljast TTÜ moodi aastast 1997 – siis, kui meil just hakati kapitaalseid uuendusi tegema. Üldpilt oli aga nostalgiliselt sarnane Kaku õpinguaegadega (90-ndate esimene pool). Samas – vähemalt projekti ühes tööruumis oli WiFi olemas. Tõsi, pärast läksime teise ruumi, kus seda jälle polnud. Mart teadis ka rääkida, et arvuti- ja võrguasjandus olevat siinmail haridussüsteemis kõvasti ületsentraliseeritud ning sageli ebaefektiivselt toimiv. Seega on Eesti olukord selles osas jupi maad parem.

Leedumaa ise jättis ilusa mulje. Ka nõuka-aegsetes elurajoonides tundus vähemalt piisavalt palju rohelust olevat, Lasnamäe-sarnast kiviõudust ei näinud. Ja teeäärsed maastikud olid hästi vahvad oma Lõuna-Eesti sarnase kuplistiku ja järvedega.

Aga vahetevahel tasub naabrite juures käia – nii oskab oma elujärge paremini hinnata.

Tagasi Rohelisel Saarel, vol 3

Eilne päev algas taas hommikulauas kolleegidega pada ajades ja kohalikku juustu kaifides (ilmselt oli selle margiks Duruss, hiljem nuhkisin välja. Kahjuks polnud aga võimalust minna seda poodidest jahtima). Pärast sööki kirjutasin end hotellist välja, võtsin asjad käe otsa (omal ajal ostetud väike ratastega kohver on hirmus hea asi – mahub lennukis käsipagasisse, mahutab nii läpaka kui mõõduka koguse kraami ning on ilusti järelveetav) ja vantsisin DIT poole.
Tööd jätkus viimasel hommikul vaid keskpäevani – et lõuna oli samas plaanitud 13.00-ks, istusin lihtsalt tunnikese läpakaga netis ja ajasin vahepeal teistega juttu. Tundub, et siin oli teisigi, kes minu IO-kriitikaga päris nõus olid, igatahes leidus mõttekaaslasi küll. Peale lõunat jätsin seltskonnaga hüvasti ja leppisin Vincentiga SMSi teel kokku, et käin veidi linna peal ja lähen seejärel temaga [L] IT Tallaght’s kokku saama.

Tolknesin natuke linna vahel ringi, ostsin paar pisiasja, vaatasin raamatupoode ja viimaks otsisin südalinnas üles bussi nr 54A peatuse. Dublini bussiliiklus on väljaspoolt tulija jaoks suht paras porno, peatustel pole nimesid (nüüdseks on küll vähemalt bussinumbrid seal kirjas) ja peatumist tuleb igal ajal ise paluda – nii et kui mahaminekukohta ise ära ei tunne, on tõsine võimalus mööda sõita. Õnneks olid bussinumbrid mitme aasta tagant meeles, peatuse asukoht samuti ning ka sihtkohas (kus tollal ise elatud sai) polnud äratundmisega mingeid raskusi.

Tallaght on Dublini edelapoolne eeslinn (umbes nagu Nõmme Tallinnal), mis tänaseks aga areneb nii kiiresti, et annab juba eraldi võttes ühe Iirimaa suurima linna mõõdu välja. Varasema ajaga võrreldes on kõvasti ehitatud ja nii linn kui ka kolledž laienevad mühinal. IT Tallaght, mida me eelmistel kordadel seoses ühe europrojektiga külastasime, on üks päris mitmest sedalaadi õppeasutusest üle Iirimaa – Institute of Technology on meie mõistes polütehniline kutse/rakenduskõrgkool, annab nii kutse- kui ka rakenduskõrgharidust ning viimastel aastatel pakuvad mitmed IT-d mõnes vallas ka kraadiõpet. Arvutivallas on vist lähimaks vasteks meie ITK, kuid iiri IT-d õpetavad märksa suuremat valikut alasid (ja arvutivallas paraku kummardavad endiselt pisipehmet puujumalat).

Sain ilusti bussiga kohale, jalutasin mööda igavesti uhkest pseudogooti stiilis prioraadikompleksist, kaifisin Glenview’ panoraami Wicklow’ mägede suunas, jalutasin [L] St. Maelruaini kirikuaias ning viimaks maandusin IT-sse. Vincenti oodates lappasin kohalikku tudengiteatmikku – muidu asjalik raamatuke, aga muude erinevate kontakttelefonide ja -andmete kõrval jäi silma rubriik “Relationships/Marriage” ja seal prominentsel kolmandal kohal figureeriv telefoninumber kirjaga “Victim Support”. Njah, kuidas seda nüüd mõista… 😀

Viimaks sai Vincent oma asjatoimetustega ühele poole ja hakkasime tema kodu poole liikuma. Kuna aga tee viis minu omaaegsest majutuspaigast mööda, tekkis mõte sisse astuda ja vaadata, kuidas tädi Claire elab. Mainitud võõrastemajapidajast vanadaam oli meile kõigile omal ajal vanaema eest – esimene kord olin seal sügisel neli nädalat, järgmisel kevadel veel kaheks tagasi minnes oli tõesti tunne, nagu läheks vanaema juurde. Hästi armas inimene on. Nüüd aga polnud paar aastat kontakti pidanud – isegi ei teadnud, kas ta eluski on (vana inimene ikkagi ju)…

No koputasime siis uksele. Ja ennäe, tädi ise täitsa ukse peal! Sama kõbus nagu enne (ehkki nüüd peaks aastaid juba üksjagu üle 70 olema) ning sama terane ja asjalik. Eks tal oli ka kindlasti tore meid näha – tegelikult pidavat tal paljud endised kliendid niimoodi sisse astuma (tädi Claire’i tundes pole see mingi ime). Viisime talle šokolaadi, tegime koos pilti ja istusime seal juttu ajades ligi tund aega. Vahva oli.

Edasi siis kobisime Vincenti poole. Vincent oli täitsa endine, tema proua Margaret samuti. Aga noorem põlvkond, sindrinahad, olid tollastest pägalikest vahepeal kõik Kakust pikemaks kasvanud… Hästi mõnus õhtu oli, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Kui hästi läheb, saab neid ehk lähitulevikus ka siinkandis näha – ma juba ähvardasin, et võtan hullud katsed kavasse ja proovin järgi, mismoodi ühe suure iirlase peal eestimaine saunaleil toimib…

Enne keskööd viskas Vincent mind lennujaama. Seal oli paras tsirkus, Eesti Õhu lend oli juba tablool pool tundi hilisem kui varem plaanis, seejärel aga venis veelgi. Selgus, et lennuki ühes aknas oli ühes klaasikihis mõra – igasugu insinöörid torkisid ja näppisid siis toda akent siit ja sealt ning viimaks andsid loa startida. Lennata tuli aga madalamal kui plaanitud ning seetõttu tuli kogu lennuplaan jms ümber teha. Kell oli igatahes tubli poolteist tundi üle eelnevalt teadaolnud stardiaja, kui minema saime.

Lend sujus vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada kapteni naljakat puterdamist vahepealsete teadete esitamisel (nii eesti kui inglise keeles). Olin parajalt zombie-olemisega, õnneks pakuti viivituse tõttu vähemalt kohvi tasuta (muidu on kogu nodi ju nüüd tasuline) ja see oli üllatavalt joodav keedetud. Päikesetõus oli ka täitsa ilus. Lennujaamas keegi mingit tüli ei teinud, pakke polnud ka vaja oodata. Taksosse ja koju.

Nii et nüüd tuleb hakata siinmail Vincentile mingit kättemaksuaktsiooni plaanima. Kokkuvõttes oli vahva sõit – tore oli nii maad kui inimesi uuesti näha. Varsti peaksid ka paar pilti siiasamma üles saama.

Tagasi Rohelisel Saarel, vol 2

Eile sai seltskonnaga ka üksjagu tööd tehtud, meie ühine raamat ja kursus sai tublisti parema põhja alla. Tuli enda jutt ka ette kanda ning see võeti hästi vastu – algsest hirmust “häkkeri”-sõna ees ei olnud eriti midagi järel. Päeva lõpuks oli aga kõigil juhe nii koos, et ka auväärsed härrasmehed (põhiosa seltskonnast) hakkasid lolli nalja viskama…

Õhtuks ronisid teised Temple Bar’ile, mina aga pidin oma vana sõpra Vincenti trehvama. Saatis teine mulle SMSi ja käskis end Wexford Streetilt Whelansist üles otsida. Koht oli ligidal ja kohale sain täpselt. Vincenti-vana oli sama suur kui viie aasta eest ning üksnes veidi enam halliks läinud. Möla ja suht karm Dublini aktsent olid aga endised. 🙂 Alguses istusime pool tundi pubis pindi taga, siis kolisime aga samas kõrval olevasse kontserdipaika – Vincent oli juba enne rääkinud, et saavat üht asja sõprade kaudu kuulama. Esineja nimi mulle midagi ei öelnud, aga üldiselt oli juba teada, et Vincenti-vana rämpsu ei kuula.

Whelansi kontserdisaal meenutas hübriidi von Krahlist ja kino Kosmosest ning oli rahvast paksult täis. Ehkki polnud ei [L] Eliza Gilkysonist ega [L] Robert McEnteest midagi varem kuulnud (äbiäbi!), oli kohe algusest selge, et oleme õigesse kohta sattunud. Eliza esitles oma uut plaati “Paradise Hotel” ning kui järjekord nimilooni jõudis, tundus küll, et [L] Eva Cassidy on maa peale tagasi saadetud. Muide, ka teda sain esmakordselt kuulda tänu Vincentile ning tema töötlus kuulsast Stingi hitist “Fields Of Gold” on parimaid lugusid, mida tean.

Kaks vokaali (peamiselt Eliza) ja kaks kitarri (Elizal juhtmega akustiline, Robertil ilmselt mingi Fender). Bändi polnud üldse vaja, mõlemad mängisid fantastiliselt. Stiil käis klassikalistest folkballaadidest bluusi ja karmi protestilauluni välja (Põõsa Jorh sai taas ühelt lauljalt kere peale). Vahele veel lõbusaid lugusid Eliza kirjust elukäigust.

Omaette preemiat väärib iiri publik. Mõnus seltskond, kes Elizale innukalt kaasa laulis ja kohati edukalt taustakoori osa täitis – isegi laulja ise oli suht sillas ning laulis kahele setile lisaks veel pool kolmandatki.

Nii et tänud Vincentile vägeva elamuse eest. Ja kui eelmisel ööl ei saanud kuidagi magada, siis nüüd hoolitsesid kaks pinti Whelansi Guinnessi selle eest, et Kakk magas nagu kott ja ärkas ise pool minutit enne telefonialarmi karjumapanekut. 🙂

Hotellist kirjutasin end hommikul välja (jätsin neile valvelauda ühe eesti šokolaadi – nii meeldivat vastuvõttu nagu Albanys polegi kaua kohanud) ja tulin “tööle”. Õhtul peaks Vincentile külla minema ning siis keskööks lennujaama jõudma.

P.S. Eilsete uudiste põhjal tuleb Estonian Airi omanikele, kes plaanivad septembrist Dublini otselennu ära kaotada, naha peale anda. Õnneks oli lärm juba lehtedes päris kõva – äkki mõtlevad ümber. Kamoon, 3000 tegelast töötab siinkandis ja nemad võtavad lennu maha…? Tulleski oli suur osa lennukist täis.

Tagasi Rohelisel Saarel

Jep, Kakk on jälle Iirimaal. Küll ainult paariks päevaks ja ainult Dublinis, aga ikkagi.

Kohale sain üldiselt ilusti. Tallinnas hilisõhtusele lennukile istudes selgus huvitav tõsiasi – kui eelmisel korral samasse kohta lennates oli domineerivaks English, siis nüüd oli tegu igapidi “otse ja omadega” – otselend Tallinn-Dublin, Estonian Air, lennuk eestikeelset mõminat täis. Vahva ju.

Üllatus jätkus ka Dublinis – istusin AirCoachi ja palusin bussijuhionul end õiges kohas maha visata. Maha minnes ütles vana mulle midagi, mida alguses gaeli keeleks pidasin, siis aga jõudis kohale – see oli küll tugeva aktsendiga öeldud, kuid täiesti maakeelne “Head aega!”. 🙂 Vaat mida tähendab maarahva sisseränne sinnakanti!

Hakkasin rõõmsalt astuma… vales suunas. Nii sain ilusa jalutuskäigu öises Dublinis. Kui viimaks asi kohale jõudis, polnud aga St. Stephen’s Greeni, Harcourt Streeti ja Albany House’i leidmine kuigi raske. Kohale jõudsin kella ühe paiku öösel, kuid vastuvõtus istuv muhe iiri papi võttis mind kenasti vastu ja helistas pärast veel tuppa üle, et küsida, kas kõik ikka korras on. Majutati alla keldrikorruse nurka – hommikul aknast välja kiigates vahtis vastu kivimüür ja väga mitme põrkega kohale jõudev päevavalgus. Tuba ise on aga mõnus ja kodune, kõik on olemas – isegi briti kombe kohane teekann. Kohale jõudes kulus täitsa ära.

Siiski – üks asi jäi koju. Nimelt briti elektrivõrgu adapter. Omal ajal sai see endale ostetud, kuid suure kiirustamisega jäi maha. Hommikul aga läksin küsima ja ennäe – tunni ajaga oli vajalik jupp mulle laenatud. Müts maha pererahva ees – ka muidu tunduvad hästi mõnusad inimesed (tundub, et tegu on pereäriga).

Hommikusöök oli – üllatus-üllatus – kõigest kontinentaalne. Esmakordselt Briti saartel jäi hommikune munaroog saamata. See-eest oli kõik pakutav tasemel – head leivad-saiad, toast tehti kohapeal, kohv toodi presskannuga lauda ja maitses tõesti kohvi moodi, puuviljasalatis olid päris puuviljad (mitte balsameeritud kujul). Kõige tipp oli aga juustuvalik – eriti hea oli miski kerge valge hallitusega juust Corki lähedalt, nimest ei saanud kahjuks täpselt aru. Peab uurima, ehk saab kusagilt kaasa osta.

Isegi WiFi pidi olemas olema, kuid seda ei jõudnud hommikul proovida. Hommikusöögilauas sain tuttavaks muu projektirahvaga – avaüritusel Barcelonas ma ei käinud, aga nüüd tundub seltskond täitsa mõnus olevat. Kuigi jah – rahvas on äärmiselt erineva taustaga, näis mis sellest ühisest raamatust ja kursusest välja tuleb. 🙂

Projektiarutelu toimub [L] DIT-s, paarsada meetrit hotellist eemal. Täitsa mõnus koht, ka siin pandi vaba ligipääsuga (!) WiFi kohe üles. Nii et kõik vajalik on täiesti olemas.

Õhtul peaks veel oma vana sõbra Vincentiga kah kokku saama. Nii et siiani on päris heasti läinud.

Nelijärve jutujätkuks

Peale eelmise jutu kirjutamist korraldas seltskond peale liulaskmist korraliku saunatuse. Mart & Kakk hoolitsesid muusikalise tausta eest – arvestades seda, et Mardi laululehed kõik koju jäid, saime hakkama küll… Päris lõbus õhtu oli, tuppa sai alles peale keskööd. Vaatasin telekast veidi Seagali filmi lõppu (mitu korda nähtud Fire Down Below) ja kerisin põhku. Tuba oli kah paras saun – keegi katlamajas oli vist ületunde teinud, igatahes tuli tahtmine radika peale leili visata. Ugh.

Tänaseks jäi siis HTK arengustrateegia teemaline kogupäeva-mõttevahetus. Tõsine jutt vahepealse pulliteoga – eriti hea arutelu kujunes maskotteluka ideede genereerimisel ning HTK-d tutvustava DVD kavandamisel (parem ei hakka detailidesse minema – niigi teatakse juba, et me päris normaalsed ei ole). Süüa anti Nelijärvel ülikorralikult ja lõuna osutus nii pirakaks, et kõik mingid jupid järele pidid jätma.

Näis, kas ja kuidas sellest arutamisest midagi areneb. Aga üritus oli iseenesest mõnus.

Said suusad juuu…

Nonii, see on siis teine sissekanne WiFi ja Nokia kaudu… Seekord Nelijärvelt.

Suure pühapäevas sebimise järel sai viimaks kolleeg Meelis teeservast peale korjatud ja peale kolmveerandtunnist sõitu olimegi Nelijärvel. Ilm oli ilus ja kui olime asjad tubadesse visanud, laenutas kogu punt suusad-kelgud-uisud ja ronis õue. Siinkirjutaja otsustas paari rahva-Fischerite kasuks – tänapäeva suusakepid tundusid üle 4-5 aasta harjumatult kerged ja ka sedalaadi klambrid olid esialgu võõrad. Aga noh…
Esialgne liikumine meenutas mõnd tublit piimaandjat, kelle kurjad ufonaudid on järvejääle lahti lasknud… Hiljem hakkas veidi juba meelde tulema, ehkki suusad polnud mingit pidamismääret näinud. Otsustasin 4,5km ringi proovida, kuid mingis kohas oli viida suunas rada sootuks puudu ja panin edasi – viimaks leidsin end Aegviidust. Täiskäik tagasi…

Viimased tõusud võtsid päris pehmeks ja maakera tuli mitu korda vastu. Aga sain hämaruses ilusti tagasi baasi. Teised olid kõik juba tagasi.

Söögisaalis köitsid tähelepanu neli maaeluteemalist suurt maali seintel. Miskipärast assotsieerusid need Kakul nelja suure Eesti erakonnaga:
a) üksik morni olemisega hobusemees öös kodu poole veeremas – lühiajalise eduga Res Publica
b) viljalõikajad – “mis ripakil, see ära” ehk reformikad
c) karujahistseen – Isamaaliit, kes vahel ka vene karu julgeb õrritada
d) hirmus läbu kõrtsilaua taga – muidugi kesikutest kohukesemeistrid

Täiendav detail: läbupilti täiendas mingi must liduv elukas, kes pidi autori arust vist kass olema – kuna aga peletis oli suht paharetliku lõustaga, pidas meie töökas kollektiiv seda ilmutist viinakuradiks…

Vat niipalju praegu. Järgmistest muljetest juba homme.