Kursus läbi

Eespool mainitud EMIM/IMKE “Ethics and Law in New Media” sai tänasega ametlikult läbi. Paar inimest said esmaspäevani pikendust väikeste täienduste jaoks, üldiselt aga sai hinded välja pandud.

Esimese suurema täies mahus e-vormis kursuse kohta läks üllatavalt hästi. Vedas ka seltskonnaga – kokku oli jooksnud kamp segaseid häkerdisi eri paigust (rumeenlane, tšehh, kanadalanna, kaks soomlannat, kamp siinseid veel peale selle), aga kokkuvõttes kujunes hästi mõnus õhkkond. Tööle Moodle’is (loengud, foorumid) ja iganädalasele Skype’i vestlusele (kus olulisel kohal oli rubriik “weekly stupid  joke” ehk mõni Kaku räägitud napakas anekdoot 🙂 ) lisandus osade tegelastega veel Second Life’is ringikondamine. Igatahes oli täna päris kahju ära lõpetada.

Kursuse materjalid on [L] siin – hetkel on Moodle’ist ületoomine pooleli, aga mingi aja pärast on kõik loengud väljas.

Teeb mõni teine kordki…

Miks õppejõu silmad ei sära?

Kakk on siin kommentaariumis sõber Oudekkiga kõvasti vaielnud, aga [L] seda Itaalia-muljetust võiksid küll kõik Eesti kõrghariduse Suured Ninad lugeda. Võib-olla on see veidi emotsionaalselt paksu värviga maalitud, aga üldine point on kahjuks üsna tõsi.

Eesti professor (dotsent veidi vähem) on esmajärjekorras artiklivabrik, seejärel administraator-bürokraat ning kui siis veel aega või jõudu jääb, ka õpetaja. Sisuliselt “3-in-1”, kusjuures kõik need ametid on reeglina üksteisele vastukäivad (kujutage ette kasvõi stereotüüpset teadlast ja siis bürokraati). Inimesed on erinevate eelistuste ja võimetega ning tüüpiliselt suudab professor teha ühte neist aladest heal tasemel, teised aga jäävad paratamatult tahaplaanile.

Omaette teema on veel see ISI-artiklite maania, mis kummitab Eesti teadust juba aastaid (pidi ka mujal esinema, aga vist mitte nii hullusti). Tulemuseks on see, et teadlane/õppejõud kirjutab oma artikleid

* mitte elust tulenevalt, vastavalt empiirilise materjali kogunemisele, vaid et aruandlus nõuab ja muidu ei valita aasta pärast (näiteks TLÜ-s on valimisperiood närune kolm aastat) tagasi.

* mitte enda uurimissuunast lähtuvalt, vaid vastavalt “sihtmärgiks” valitud ajakirja/konverentsi profiilile

* halvemal juhul mitte enda tõekspidamistest lähtuvalt, vaid nõnda, nagu on “popp ja teaduspärane” arvata.

See, mismoodi käib prestiižsete teaduskirjastuste nuumamine artiklikirjutamise kaudu, on muidugi veel omaette teema. Sisuliselt on mudel selline:

* teadlane kirjutab artikli (kindlasti paar inimnädalat kuni isegi inimkuud tööd) ja saadab selle tasuta teaduskirjastusele. Raha ta selle eest eraldi ei saa, kuna tema töölepingus on artiklite avaldamise nõue sees ja kui ta seda ei tee, siis ei olda temaga rahul ja teda tagasi ei valita.

* kirjastus valib “paremad palad” välja, teeb neist kogumiku ja annab välja.

* tasuta toormaterjalist loodud ajakirja müüakse kalli raha eest (isegi nii kalli, et vaesemad vennad neid osta ei jõua – see on aluse pannud ka [L] Open Access -liikumisele). Eriti irooniline on, kui teadlase enda asutus peab veidi suuremat arvu koopiaid soovides omaenda töötaja töötulemuste konservi suure papi eest ostma. Kindlasti on ka ajakirja tegemine seotud kuludega, ent siinkohal tundub küll kasumimarginaal veidi ülekohtune.

Niipalju siis teadusest, aga ega ka bürokraadi roll kerge pole. Eesti väiksuse tõttu käib siinmail pidevalt tohutu malemäng – teiste asutuste-üksustega peab ühelt poolt koostööd tegema, kuna üksi ei saa hakkama. Samas on summaarne ressurss pidevalt niivõrd piiratud, et selle üle toimub pidev võitlus. “Eestlase lemmiktoit on teine eestlane” on ka teadusmaailmas aktuaalne lause.

Ja siis tahetakse, et õppejõud hoiaks end pidevalt uute asjadega kursis (väike detail: praeguse seisuga on Kaku Liferea-uudiselugejas 116 RSS-voogu, neist suurem osa erialased portaalid ja ajaveebid), teeks uusi kursusi ja õppematerjale, esitaks neid kaasakiskuvalt ja säravate silmadega? Tulge maa peale.

P.S. See jutt on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal, aga õnneks mitte enda hetkeolukorra baasil.

Wesnoth, Wesnoth, hakka pähe

Tänane päev läks peaaegu tervenisti mainitud teema alla. Nimelt otsustasin eelmise semestri positiivset kogemust [L] OSM kursusega ka bakalaureuseõppe [L] VTMP juures rakendada ning panna rahvas eri tiimidena [L] Wesnothile uusi kampaaniaid tegema (kasutades versioonihaldust ja muid reaalseid vaba tarkvara arendusvahendeid).

Aga et homme peab rahvale WMLi (Wesnoth Markup Language’i ehk mängu põhiliseks arendusvahendiks olevat märgendikeelt) tutvustama, oligi vaja eelnevalt endal üks väike demo valmis nuputada. Nimeks sai loole “Kükametsa Jussi seiklused Maavallas” ja räägib see ühest maapoisist, kelle isatalu kaagist venna tõttu haamri alla läks ja ta seepeale otsustab rännata kuningas Toomas Hendriku juurde sulaseks. Tegelaskonda kuuluvad aga veel:

* hämelane Matti – viinaveaga lõuapoolik, endine mäehüppaja ja hilisem Tuuslari õpipoiss (maag niisiis), kes tahtis Tehvandile vanu aegu meenutama tulla, kuid et mägi on pielessä, lööb Jussiga kampa;

* kolm Taanmarkist pärit röövlit Kaspar, Jesper ja Joonatan, kes naisõiguslaseks hakanud tädi Sohvi eest Maavalda pagenud;

* Päkapikust alkeemik Peeter-Paul Parapikker, kes kõik vastalised rõveda haisu abil võitlusvõimetuks muudab (haisu täpne allikas on esialgu ebaselge);

* Tuulepeast Sarmaatia vürst Tsapai ja tema idealistist totuke kannupoiss Petka, kelle kuri kuningas Pudimir Lenin-Vlatin kodumaalt minema ajas; tänutäheks appituleku eest õpetab Tsapai Jussi mõõka keerutama.

Hiljem lisanduvad veel ilmatibiks hakanud endine tohtriõpilane Lähkri Liisbet, veidrikust preester isa Hieronymus, metsakollid Mõhk ja Tölpa ning ehk veel mõned ääriveeri tuttavad tegelased. Pahalasi esindavad Jussi pätiks hakanud vend Jass, kohalikud joodikutest külakaagid Kalmer ja Elmar, lohe Gorõnõts, teeröövlite pealik Jürka, ebasurnud ja hirmõel võlur Osama ning teised kurikaelad.

Nii see folkloor ilmselt sünnib. 🙂 Esialgu on kampaaniast mängitav vaid üks stsenaarium, kuid ehk tuleb neid pikkamööda juurde.

Martin Ehala loeng

… TLÜ katikooli teemal oli päris huvitav. Ehkki ka prof. Ehalaga ei saa kõiges nõustuda, oli see siiski märksa värskendavam kui ülikooli listis toimunud kohatine punapoleemika. “Umbkeelse eestimeelse” kui absurdse mõiste avamine, mitmed mõistlikud ideed katikooli asemele, hoiatus TLÜ prestiiži katastroofilise languse ja eesti tudengite poolse “vaikse eemaldumise” eest. Aitäh lektorile.

Üks väide aga siiski, millele Kakk resoluutselt vastu astub – see, et õppejõud peaksid “arvestama venekeelsete üliõpilaste vajadustega” ja tõlkima vajaduse korral asju, termineid jms vene keelde. Sorry, aga miks me diskrimineerime? TLÜ-s on ka mitmeid tudengeid, kelle emakeel on jaapani, hiina, kasahhi vms keel. Teeme õppejõust otsekohe BabelFishi emulaatori või?

Kakk on alati üritanud teise emakeelega tudengitele vastu tulla. Eelmisel aastal ITK-s, kui tuli suur hulk venekeelseid tudengeid endisest Majanduskoolist, sai lubatud kirjatöid vene keeles kirjutada. Ettekanded tuli aga teha eesti keeles (kuna eeldame, et need inimesed hakkavad tulevikus tööle ikkagi siinsamas Eesti Vabariigis) – slaidid aitasin enne ettekannet üle kontrollida ja jutus esinenud keelekonarusi ei arvestanud. Tudengid olid tublid ja said väga ilusti hakkama. Ent kui tullakse eeldama, et venekeelne teenindus käib Eesti Vabariigis a priori asja juurde, siis saab Kakk tigedaks.

Pole seda enne siin Joras välja öelnud, aga tuuled puhuvad tublisti selles suunas, et Kakk on viimastel kuudel tõsiselt kaalunud TLÜ-st lahkumist (vähemalt põhikohana). Kõnealune temaatika ei ole küll suurimaks motiiviks, kuid selle osatähtsus ei ole kaugeltki null. Lõplik otsus tuleb ilmselt kusagil aasta alguses.

Segane lugu

Postimees kirjutab: “Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua sõnul tahetakse kolledži loomisega võimaldada juurdepääsu kõrgharidusele Eestis elavatele andekatele muulastele.” (jutt käib siis venekeelse kolledži avamisest).

Kõige lugupidamise juures härra rektori vastu ei saa Kakk kuidagi asjast aru. Juurdepääs kõrgharidusele takerdub noortel enamasti kas a) füüsilise ligipääsu ja kohanduste puudumise (puuetega inimesed), b) majanduslike raskuste (liiga suur osa elanikkonnast, kuid kindlasti mitte vaid muulased), c) võimete puudumise (ebaadekvaatse enesehinnanguga inimesed) või d) keeleoskuse taha. Kuna uudis kajastab ilmselt ainult d-varianti (c välistab “andekate” mainimine) ja tegu on ilmselgelt nooremale rahvale mõeldud asutusega, siis küsib Kakk – kui noor ja andekas inimene ei saa paarikümne aastaga oma elukohariigi keelt selgeks (küll aga õpib ära inglise, saksa ja prantsuse keele), siis millele see viitab? Või on tõesti õigus neil, kes näevad TLÜ-s levivat punase varjundiga viirust?

Võrdluseks: eile tuli raadiost saade Pahklas asuvast [L] Camphilli külast. Asja vedav sakslanna rääkis väga head eesti keelt, vaid vahetevahel siin käiv hollandlasest härrasmees sai raadios enda väljendamisega kohalikus keeles kah täiesti hakkama. Taga hullemaks: siin käivad ka vabatahtlikud kogu Euroopast, kes samuti mõne kuuga keele ära õpivad (siia tullakse aastaks-kaheks). Midagi imelikku on selles loos…

Märkus veel: viimasel ajal on tulnud juhendada mitmeid toredaid tudengeid, kelle emakeel on vene keel. Vähemalt neile sellist asutust küll vaja pole, saavad ilusti eestikeelsetes kõrgkoolides (TLÜ, TTÜ, ITK) hakkama.

APDEIT: Nüüd on hr. rektor ka [L] Päevalehes sõna võtnud ja katsub põhjendusi leida. Jällegi: with all due respect, aga ei veena. Ainus vähegi arukas põhjendus oleks idee kasutada ida poolt tulevaid külalistudengeid kokkukuivava õpilaskonna ja sellest tuleneva kollitava rahapuuduse vastu võitlemiseks. Esiteks aga on see praegusel ajahetkel ja praeguses sisemaises poliitilises olukorras mõtlematu, et mitte öelda naiivne.

Ja teiseks – kui Venemaal on tõestatud traditsioon kasutada kõike (isegi rahvusvahelisi leppeid ja ärisidemeid) oma geopoliitiliste ambitsioonide huvides, siis mis annab alust oletada, et järgmisel pingehetkel ei öelda kõigile siinsetele külalistudengitele zurück nach Vaterland? Ja siis on sellisel üksnes idaturule orienteeritud koolil valida, kas hakata väljapressijate tallalakkujaks (propagandatöö ja muud “teened”) või panna uksed kinni. Praeguse olukorra juures Venemaal on nendega igasugune koostööüritus, mis eeldab ausat mängu või lepingutest kinnipidamist, endale tuliste süte pea peale kuhjamine.

Lugemist itirahvale

IT ja eriti programmeerimise õpetamisega tegelevad inimesed peaksid kindlasti lugema läbi Joel Spolsky kriitilise loo [L] The Perils of Java Schools. Tundub, et sarnased tendentsid on ka Eestis päris selgelt näha – ainult et meil on viimase kümnendi jooksul levinud palju suurem õudus Microsofti Visual Basicu näol (kas siis täisversioonis või VBA vormis). Siin on natuke mõtteainet – mis ikkagi peaks eristama mõnest kutsekast tulnud IT-inimest IT Kolledži lõpetajast ning neid mõlemaid akadeemilise kõrghariduse saanud TTÜ/TLÜ/TÜ itimeestest-naistest?

Teine väga hea lugemismaterjal on prof. Tanel Tammeti TTÜ kursus [L] “Sissejuhatus informaatikasse”. Au ja kiitus Tanelile selle vabalt netti väljariputamise eest.

Uus häkkeripesakond

… lasti täna välja [L] IT Kolledžist. Seekord rekordilises mahus, umbes 70 inimest.

Õpetaja asi… Et alles nad ju sisse astusid (ITK stuudium on ju lühike, ainult kolm aastat) ja rebastena [L] ITSPEAst läbi tulid, nüüd aga on järjekordne ports noori kolleege Eesti iti-ilma lahti lastud (mõned välismaale kah). Üldiselt saab Kakk oma õpilastega hästi läbi, nii et oli üsna tore tunne.

Meeldiv tunnustus

Täna ITK hooaja lõpetamisel andis Kalle Kakule sihukese uhke kirjaga asja:

ITK 2007. aasta kevadsemestri parim õppejõud

Tore ju. Eks üritame edaspidi samamoodi jätkata. 🙂 Aitäh!

Ja siis anti veel ka kaks hiiglasuurt ja ilusat roosi. Paraku oli Kakk kohal tsikliga ja ligi meetriseid roose polnud tõesti kuhugi panna. Et kolleeg Kristiina ka auhinnalise koha sai ja roosid, siis sai ta lihtsalt veel kaks roosi juurde. 🙂

Üks tõeliselt uhke roos

Need kaks pilti on muide tehtud Kaku uue totufoniga (esimene sai kiiruga tehtud ja on seepärast tiba nihkes – aga asja uba peaks vist arusaadav olema).