Kaku ajaveeb
Kakk loeb vahetevahel mõningaid Eesti usuteemalisi foorumeid. Ühes neist on viimasel ajal domineerima hakanud üks inimene, kel on absoluutselt kõik 100% selge ning kes kõik teised vastuvaidlemist välistaval toonil paika paneb.
Selliseid inimesi nähes tekib pea alati mõte – tema Jumal on niivõrd pisike, et mahub täielikult tema peakese sisse ära…
Tänane [L] Päevaleht kajastab lugu sellest, kuidas üks libe väliseestlane ühe siinse mehe lohku tõmbas, lubades talle Ameerikast “püha katoliikliku ja apostelliku õigeusu kiriku” poolt meeletut rahasadu. Asi lõppes üpris traagiliselt, petetu sooritas enesetapu.
Iga vähegi kirikuga kokku puutunud inimene poleks selle tünga otsa sattunud – “kiriku” nime kuulmisest oleks juba piisanud. Kurb lugu, kuid näitab ilmekalt, milleni viib ühe kultuurisfääri täielik ignoreerimine inimeste hariduses.
Vana sõber Puravik vedas Kaku täna Rootsi-Mihkli kirikusse Emmause missale. Asi jättis juba kirjelduses huvitava mulje, paari lugu olin muusikast ka enne kuulnud – seal ju suurem osa muusikast vana seene enda tehtud… Pealegi pidi missat läbi viima Eesti rahvale viimasest eurolaulust laiemalt tuttavaks saanud Bard “Reverend B” Norheim.
Kohale minnes tundus imelik, et kuidas pole seda kohta enne avastanud – Kakk ju tegi omal ajal 10. klassis lausa vanalinna giidipraktika läbi. Siis meenus, et 1987. aastal oli selles majas veel spordisaal… Kirik taaspühitseti kirjade järgi alles 2002. aastal.
Missa oli vahva. Traditsioonilise liturgiamudeli järgi, kuid lihtsas keeles ning sisaldas palju rohkem muusikat (mitmed harilikult räägitavad osad olid siin muusikasse pandud). Musa oli midagi Taizé rea peale – lihtsad ja meloodilised laulud (paar päris Taizé oma jäi ka kõrva – “Jesus Remember Me” näiteks). Lisaks oli külas ka EELK Misjonikoor – amatööride (kord kuus käivad koos) kohta äärmiselt tervikliku kõlaga koor (eriti jäi meelde ilus sügav bass ühes aafrika laulus).
Aga tipphetk (Kaku arust) oli lõpus, kui Rev. B traditsioonilisi õnnistussõnu laulis (Puraviku viisil – vana seene parimaid viisijuppe muide, meenutab veidi Chris de Burghi “Snows of New Yorki”). Sellil on tõeliselt ilus hääl ja praktiliselt veatu eesti keel – müts maha kõigest paar aastat Eestis veetnud norraka ees.
Ilus elamus oli, peaks teinekord veel minema.
Eile toimus juba mitmendat aastat Eesti Evangeelse Alliansi aastaalguse palvenädala avalöögina (järgneb nädal aega teenistusi eri kirikutes) missa Harkujärvel. Märkimist väärib asjaolu, et sel aastal oli ühinenud ka roomakatoliku kirik – isa Philippe oli kohal, teenis kaasa ja pidas väga heas eesti keeles jutluse (nädala juurde kuulub ka tava, et jutlust peab igas kirikus mingi teise kiriku esindaja). Armulauast ta siiski osa ei võtnud – arusaamad on veel liiga erinevad. Kuid juba selle pildi peale, mis eile Harkujärvel avanes, oleksid kasvõi iirlased lakke karanud – ühe ja sama altari ees on kaelakuti koos baptist, metodist, luterlane, anglikaan (või noh peaaegu – EKEK on sellele kirikule suht lähedane) ja katoliku piiskop! Iseenesest ju võiks öelda, et nii tegelikult peakski – kuid kui arvestada mitme sajandi jooksul kuhjunud jonni ja vastuolusid kirikute vahel (häbiasi, aga reaalsus), oli pilt üpris pretsedenditu. Õnneks on Eestis üldse kirikutevaheline koostöö viimastel aastatel üpris laialdane ja omaaegset Olevistes kogetud suhtumist “luterlased lähevad põrgu” enam eriti ei kohta.
Igatahes täitsa tore õhtu oli.
Päevaleht [L] kirjutab, et valitsus andis eriteenete eest kodakondsuse roomakatoliku kiriku Eesti piiskopile isa Philippe Jourdanile. Kaku arust asjalik samm – kasvõi eeskujuna neile jurakatele, kes siinmail pole mitmekümne aastaga suutnud isegi paari maakeele sõna ära õppida. Mõni aeg tagasi kuulasin raadiost üsna spetsiifilise usulis-filosoofilise teemaga saadet, kus isa Philippe puhtas eesti keeles arutles. Avaldab muljet küll. Pealegi pole Eestimaal tarku inimesi kunagi liiga palju.
Ahjaa, EPL loo kommentaariumisse on muidugi kõik kohalikud tatipritsid juba kokku jooksnud. 😛
Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁
Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…
Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.
Tänasest [L] Päevalehest võib lugeda kurba uudist – vaimuhaige rumeenlanna (EPL ei maini vaimuhaigust, Wikipedia aga küll) tappis õhtupalvuse ajal [L] Taizé vennaskonna asutaja, 90-aastase [L] vend Rogeri.
Erinevalt samuti hiljaaegu lahkunud Johannes Paulus II-st katoliku kirik kardetavasti Rogerit pühakuks ei kuuluta (vt. Wikipedia artiklit), kuid ta on selle vähemalt samavõrra ära teeninud. Taizé on ehk parim tänapäevane näide sellest, kuidas saab lihtsate vahenditega ületada inimestevahelisi erimeelsusi ja teisitimõistmisi. Vend Roger jättis maailmale üliväärika pärandi.
Kahju, et üks hea mees on siit läinud. Kuid nagu ka Johannes Pauluse puhul öeldud sai, võib vaimusilmas kuulda sõnu “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21).