Tänane [L] Päevaleht kajastab lugu sellest, kuidas üks libe väliseestlane ühe siinse mehe lohku tõmbas, lubades talle Ameerikast “püha katoliikliku ja apostelliku õigeusu kiriku” poolt meeletut rahasadu. Asi lõppes üpris traagiliselt, petetu sooritas enesetapu.
Iga vähegi kirikuga kokku puutunud inimene poleks selle tünga otsa sattunud – “kiriku” nime kuulmisest oleks juba piisanud. Kurb lugu, kuid näitab ilmekalt, milleni viib ühe kultuurisfääri täielik ignoreerimine inimeste hariduses.
Njah…aga samas on ka kirik paras Aktsiaselts. Ja vähemalt mõned oskavad küll sellega raha teha. Mõtle kasvõi isand Metsala ja vaga Ulfi peale;)
Üldse ei eita. Pane tähele, ma ei maininud üldse uskumist kui sellist (meil on usuvabadus). Umbes nii, nagu trolliga sõitmine ei eelda trollijuhtimise oskust, vaid teadmist, mispidi troll liigub, kust sisse-välja saab ning et sarvede mahakiskumine ei ole hea idee. 🙂
Ja mis Ulfi puutub, siis isegi MUME’is on temanimeline tegelane olemas. 😀
Minu arvates peegeldus seal veel üks hariduse lünk – kuidas kujundada inimest nii, et ta ei hakka ennast tapma sellepärast, et ta tegi vea. Noh, ok, suure ja silmnähtava ja läks pankrotti, aga… 70% alustatud firmadest minevat mingi statistika kohaselt pankrotti.
Nojah… Nõus. Samas taandub minu jaoks ka see asjaolu tollelesamale usundiõpetusele. Kui inimene on teadlik, et enamik maailma usundeist (nende muudest erinevustest hoolimata) suhtub endale käe külge panekusse üsna ühtmoodi, tekib ehk ka küsimus: äkki ongi sellega nõnda? Minu arust võime läheneda asjale ka üsna praktilise psühholoogia mõõdupuuga – millessegi/kellessegi uskuvad inimesed ei kipu end nii kergesti oksa tõmbama, mis puhtsotsiaalse nähtusena on ühiskonna seisukohast Hea Asi.