Rubriik: Tööasjad

Töised asjad

Veel Lissabonist

Noniih…

Sain eile ja täna oma sessioonijuhtimistega ka maha. Rahvale tegi palju nalja minu kasutatud a piece of complicated information technology ehk paberitükk, kus ühel pool number 5 ja teisel pool 1 – aga sellega on väga hea ettekandjatele allesjäänud aega näidata, ilma neid seejuures katkestamata.

IADISe probleem on selles, et (ilmselt ärilistel motiividel) on kokku aetud niivõrd kirju seltskond. Isegi sama teemaga sessioonidel räägivad niivõrd erineva tausta ja huvidega inimesed, et kaasettekandja jutt võib olla totaalselt arusaamatu (või ka ebahuvitav). Sellist punti annab üksjagu modereerida – sessioonijuht ei saa ju ühegi ettekande puhul lamba näoga kõrvalt vahtida. Õnneks jõudsin kõik ettekanded varem kogumikust läbi vaadata ja märkmeid teha.

Sain siin lõunalauas tuttavaks ühe Lappeenrannast pärit soome onuga, kes minu soomekeelse tervituse järel tükk aega mind soomlaseks pidas. 🙂 Seda on enne ka öeldud, et mul soome keel pea aktsendivaba on. Onu Juhal oli siis suur üllatus, kui vestluskaaslane hoopis etelänaapuri oli… Aga muhe onu oli ja ajasime edaspidigi mitmeid kordi juttu.

Hotellis valitseb lõunamaine niiskus ja soojus ning see ei mõju Kakule üldse hästi – võtab pidevalt higi lahti ja kui siis kuppel kusagil külma saab, on migreen käes. Eilse pealelõuna olingi sunnitud oma toas maha magama, olemine läks hulluks. Õnneks oli hommikuks asi natuke paranenud.

Äkki jõuan õhtupoolikul korra jalutama ka. Homme varahommikul hakkab Kakk kodu poole lendama (kohale peaks saama poole kuue paiku õhtul).

Apdeit veidi hiljem: miskid onud tulid ütlema, et Kaku ettekanne tunnistati paremuselt teiseks kogu konverentsil. Not bad… Panin slaidid [L] oma kirjutistelehele välja – keda huvitab, võib vaadata.

Jälle Lissabonis

Kakk jälle kord Portugaaliasse maandunud. 🙂

Järjekordne [L] IADISe konverents käimas, seekord siis nimega “WWW/Internet 2005”. Paar siinset selli on oma konverentsiseeriaga korraliku äri käima pannud, pole midagi öelda. Suhteliselt kallis lõbu on see ka – oma raha eest sellistel üritustel ei käiks. Aga artiklite-ettekannete “linnukesi” on paraku selles ametis vaja ja nii tuleb vastav raha leida (enamasti käib see erinevate projektide ja grantide kaudu). Erinevalt oma tavalisemast ampluaast sai seekord kirjutatud hoopis turvateemadel – uurisin aasta jooksul Kakupesale tehtud sisenemisüritusi SSH kaudu. Loo eelversioon on väljas [L] kirjutiste lehel, varsti läheb sinna ka konverentsil kasutatud esitlus.

Kohalejõudmine läks üldiselt ladusalt. Euroopa piires lendamine tundub juba vaat et üsna kodusena. 🙂 Esimene hüpe Frankfurti, teine sealt hilisõhtul Lissaboni. Päev läks muidugi jube pikaks, hotelli sain peale keskööd (Eesti aja järgi peale kahte). Ühistransport enam ei käinud ja takso võtmisel sattusin miski naljaka selli peale, kes ilmselgelt “pira” pani – taksomeetrist jms polnud autos haisugi (ehkki plafoon oli katusel). Onu osutus aga päris lõbusaks tegelaseks ja üritas inglise-prantsuse-portugali segakeeles juttu ajada. Ürita siis rampväsinuna viisakalt vastu purssida… Sõidu eest tahtis 10 euri saada – ilmselt võis seda distantsi arvestades tibake liiga palju olla (mine tea ka – pimedas ei saa väga hästi aru), aga ei jaksanud vaidlema ka hakata.

Kogu värk toimub Altis Parki hotellis, samas elab ka enamik osalejaid. Üsna ilus moodne koht, ainult aknast on kole Lasnamäe-vaade. Internetiga aga on eesti inime küll ära hellitatud – eriti tasuta WiFi-levialadega. Frankfurti lennujaamas on see olemas, kuid see maksab. Sama on hotellis – konverentsi korraldajad on saanud siin mingi diili, et ühes ruumis (!) on tasuta WiFi ja mujal tasuline. Samas kohas on ka mõned läpparid ja kümmekond vaba kaablit, kuid enamasti on kohad pidevalt täis. Nii et netti pääseb vähem kui tahaks.

Enda ettekanne toimus eile ja see võeti väga hästi vastu. Ehk ka seetõttu, et üritasin oma juttu mitte paduteadusena serveerida ja proovisin pointi natuke populaarsemas vormis edasi anda. Nüüd on vaja täna ja homme veel paari sessiooni juhtida ja siis on kohustused täidetud. Laupäeval ehk jõuab natuke ka linna jalutama, aga üldiselt on eelnevad nädalad nii kapsaks võtnud, et eriti ringi ei jaksa joosta. Ilm on siin ka sügisene, aga jupp maad soojem kui meil.

Ehk kirjutan hiljem veel…

Autorikaitsest nii ja naa

Eile algas [L] Tudengipäevade raames IT Kolledzhis vahva avalike loengute sari, mida ka veebis saab RealAudio vahendusel kuulata. Eile rääkis [L] Anttix laheda jutu teemal “Autorikaitse vs terve mõistus” (häbiasi, et saal tühi oli – aga vähemalt võrgust kuulasid mitmed), täna jätkati autoriõiguste teemat advokaat Anu Uritami, BSA-d esindava Erik Mandre ja kõigile tuntud [L] tehnokratt Petsi ettekannetega.

Midagi pole teha – alati, kui kuulen mõnd n.ö. traditsioonilise autorikaitse pooldajat kõnelemas, tekib kohe küsimus: kas alternatiivide olemasolu mahavaikimine toimub kogemata või on see teadlik poliitika? Autoriõigust ja seonduvaid teemasid pikalt-laialt lahkav advokaat ei lausu sõnagi ei [L] Creative Commonsist ega teistest sarnastest litsentsidest, ei erista arvutiprogrammidest rääkides vabavara vabast tarkvarast ning IT Kolledzhis esinedes libiseb sujuvalt üle tarkvarapatentide temaatikast… Tõe huvides tuleb teha kompliment teisele kõnelejale: BSA esindaja hr. Mandre alustas oma sõnavõttu selge väljaütlemisega, et vaba tarkvara ja vabavara on kaks ise asja. Tubli! Järgnev jutt oli aga ka temalt üsna ühte väravasse – põhjalikult sai lahatud ärivara olemus ja sellega seotud õigused, kuid alternatiividest rohkem ei kõssatudki. Sellistel puhkudel (mida on olnud viimase aasta jooksul enam kui üks) tekib tahtmine valjusti hüüda: Halloo, rahvas! Kas teate suurt uudist – härjasilm ei olegi ainus asi, mida saab kanamunast valmistada!

Õnneks pani Pets oma jutuga tasakaalu paika. Väga hea idee oli [L]Lessigi teoste eksponeerimine ja pidev CC litsentsi rõhutamine – viimane aitas natukenegi kuulajale ka muude variantide olemasolu teadvustada. Kakk muidugi üritas lõpus küsimustega ka natuke torkida – eriti hea oli kasutada hommikust [L] Slashdoti uudist (käis läbi ka mujalt) ameerika ansamblist nimega Switchfoot, kelle uue plaadi andis Sony välja kopeerimiskaitsega, kuid kes nüüd oma veebilehel selle eest vabandavad ja õpetavad kasutajaid, kuidas kaitsemehhanismist mööda minna… Kopiraidipooldajate argument “vaesed muusikud jäävad muidu nälga!” kõlab selle valguses üsna õõnsalt.

Mida asjast arvata? Tahaks väga loota, et kõikvõimalikel globaalses mastaabis “intellektuaalomandi” sogases vees kala püüdvatel Jänese sõpradel ja sugulastel (mäletate seda toredat seltskonda Puhhi raamatus, kes kõik espitsjoonile kaasa ronisid?) ei õnnestu ülejäänud ühiskonda lõpmatuseni shampinjonide kombel (kept in dark, fed on shit) kohelda.

Pingviiniaabits võrgus

Kakk on teatavasti alates 2000. aastast oma arvutites üksnes pingviini pruukinud ning nii tekkiski mingi aeg mõte oma kogemustest üks raamat kirjutada. Nii saigi eelmise aasta jooksul valmis (ilmus selle aasta algul) [L] Pingviiniaabits. Kuna kirjastamist rahastas tööandja, siis pidi paraku arvestama raha tagasiteenimisega ja nii ei saanud [L]ESR kombel oma raamatut kohe netti panna. K-Salongi poisid aga tegid raamatuga tublit müügitööd ja seda osteti ka otse TLÜ käest. Nüüdseks on raamatu algversioon hakanud veidi vananema (Fedora 2 ikkagi), kuid see materjal suudab algajaid pingviinihuvilisi ikka veel teenida. Nii on see nüüd ka võrgust [L] täies mahus saadaval. Et aga paberraamatut ka veel mõni ostaks, sai litsentsiks valitud [L] Creative Commonsi NonCommercial-ShareAlike.

ITK lõpuaktus

… toimus Teater No99 (endine Vanalinnastuudio) saalis, nagu sealmajas juba tavaks.

Kakk üldiselt igasugu aktusi eriti ei armasta, ITK oskab aga isegi ametlikke üritusi mõnusas häkkerivaimus korraldada. Kuidagi pingevabam kukkus välja kui paljud teised samalaadsed (ilmselt taas tänu Kalle oskusele seda sel viisil korraldada). Kakul tekib juba see staazhika õpetaja rõõm – vaadata, kuidas omaaegsed rebased, keda terve semestri kiusatud sai, nüüd tähtsa paberiga koolist välja marsivad… Ja noor kolleeg, kelle üllatavalt mõnus ja krutskine lõpukõne vägeva aplausi sai, ütles pärast, et kõne stiil olla Kaku käest omal ajal õpitud. 🙂 Vat siis…

Nii et edu kõigile värsketele itikatele ja kogu koolile kah.

Fedoraator neli

Nüüd on siis uus [L] Fedora väljas.

Eelmised kogemused selle Linuxi distroga annavad alust eeldada seaduspärasust, et Fedora tuleb rahva ette 2-3 nädalat liiga vara. Esimestel päevadel on olnud tegu väga ebastabiilse softiga, mõne nädalaga aga paraneb seis tunduvalt.

Nüüdne 4 on ses suhtes ehk isegi kõige viisakam. Räigeid ämbreid peale esmast installi ei täheldanud, vaid nVidia draiveritega tekkis väike probleem (nVidia enda saidilt võetud draiver ei töötanud, kuid hädast aitas välja Livna varamus leidunud variant) ja muidugi on esialgu veel varamuid vähevõitu, kes “nelja” toetavad. Ka tekitab natuke küsimusi mitme paketi tõstmine põhidistrost välja perifeeriasse. Kuid GNOME 2.10 näeb kena välja küll ja vist on kogu kupatus ka jupike kiirem.

Läpakasse (põhiline töömasin) aga igaks juhuks enne nädalat-paari seda siiski ei installi.

Mõnus väljasõit

Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂

Kiirhüpe üle lahe

Kolleeg [L] Hans andis mõne päeva eest hilisõhtul MSNi kaudu teada, et 25.05 toimub tema õpingukohas [L] UIAH-is ehk Helsinki Kunsti ja Disaini Ülikoolis seminar, kuhu tulevat rääkima ka [L] Pekka Himanen. Et Kakk on mainitud onu “Häkkerieetika” peaaegu et pähe õppinud, näis asi üpris huvitav. Ja kuna TLÜ oli ka nõus Kakku seminarile komandeerima, saigi see üllatav sõit teoks.

Hommikul oli ülessaamine muidugi üksjagu raske – laev läks 7.45 ja Kakk vahtis eelmisel õhtul Seibei-filmi (vt. eelmine sissekanne). Aga sadamasse saime ja laevale ka. Istusime kohvitassi ja läpaka taga, kui läks mööda üks Turske Soome Onu ja puistas oma õllekohvri kolinaga meie jalge alla tühjaks… Järgnes suur otsimine ja purkide tagaajamine istmete alt.

Saime Lõunasadamas laevalt maha (vat reisimise koha pealt on EList küll kasu olnud – ei mingeid lolle küsimusi ja rahakontrollimist enam) ja kõndisime vaksali suunas, kust tuli bussi peale minna. Põikasime sisse ka raamatupoodi – seal oli üsna vägevalt IT-kirjandust, kuid hinnad olid üpris soolased ja midagi ostma ei hakanud. Jaamatunnelist saime piletid (omapärase dekoratsioonina mõjus seal suur kogus Jehoova tunnistajatest mutikesi, kes kõik “Vahitorni” ja “Ärgake!” uut numbrit levitasid) ja kobisime 71V bussile – UIAH on keskusest jupp maad eemal.

Kohale saime aegsasti. Istusime kabinetis (kus valitses mõnus, kunstipärane segadus) ja piinasime läpakaid. Siis käisime üle tee lõunal (sõime soomlaste pealinnas itaalia pizzat, mille valmistas tõmmunahaline poepidaja) ja oligi aeg seminarile minna. Enne veel põikasime sisse igasugu huvitavaid installatsioone sisaldavasse kõrvalsaali.

Seminaril jättis Kakule kui IT-inimesele muidugi kõige vingema mulje Himanen, teised olid rohkem kunstikallakuga inimesed ja rääkisid rohkem oma rida. Pekka rääkis enam-vähem sama mis raamatus kirjas, ilmselt ei saanud väga tehniliseks minna ka publikut arvestades. Rääkis ka vabaduse olulisusest loomeprotsessis, illustratsiooniks näitas suurel ekraanil 12 minuti pikkust filmilõiku Ella Fitzgeraldi ja Count Basie kontserdist, kust staaride vastastikune inspiratsioon hästi välja tuli. Vastuseks küsimusele, kas ta autorikaitsjaid ei karda, vastas Pekka: “I’m ready for the fight.” 😛

Vaheajal õnnestus ka raamatuga Himase juures käia ja sinna pühendus sisse saada. Nii et nüüd on see raamat veelgi autoriteetsem. 🙂

Tagasiteel bussi oodates ajasime peatuses igasugu pada, eriti karm oli tekkinud küsimus, miks on olemas liinid 71K ja 71V. Hüpoteesiks tuli, et need on mõeldud vastavalt mees- ja naissoost kodanikele ning tähed tähistavad … noh, kaht vastavat soomekeelset sõna.

Hans on paras fotomaniakk. Küll klõpsutas sadamas ujuvaid kajakaid, küll muid asju. Viimaks läks natuke kurvasti – laeval olles lidus ta tekile loojuvat päikest pildistama ning tuul virutas objektiivi katte vastu objektiivi ja kriimustas klaasi ära. Aga isegi see ei peatanud teda Tallinna sadamahoonest välja jõudes üht pingil markantses poosis magavat joodikut jäädvustamast… Õnneks selgus hiljem, et objektiivi vigastus polnud kuigi tõsine ja aparaat saadi korda.

Laevale mineku eel spekuleerisime teemal “Keda turva seekord kontrollib” ja Hans väitis, et tema jääb alati vahele. Nojah, meest sõnast – nii kui peale hakkasime minema, tiriti kogu kambast kaks inimest kontrolli ja üks oli muidugi tema… 😛

Laevas mängis telekas A-Ha DVD, päris mõnus asi. Stjuardessitibi küsis, ega me ei soovi karaoket laulda – seekord jätsime vahele…. 😛 Tagasi kodumaile jõudsime kesköö kandis.

IT Kolledzhi 5. sünnipäev

Juba jupp aega tagasi tuli postkasti kutse tulla tänasel kuupäeval IT kolledzhi 5. sünnipäevale. Lubati süüa-juua, head seltskonda ja Toe Tagi kontserti. No muusika saatel rääkivad inimesed Kakule kuigivõrd ei imponeeri, aga muude asjade pärast võis täitsa minna.
Nüüd on käidud ja kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ITK oskusele sedalaadi üritusi korraldada pole ühelgi teisel seninähtud Eesti kõrgkoolil midagi kõrvale panna. Juba mistahes ürituse tarvis poole Rävala puiestee haljasala edukas reserveerimine Tallinna Linnavalitsuses pole just väike saavutus. Lisaks veel korralik kõhutäis ja keelekaste ning ITK puhul juba kaubamärgiks kujunenud sundimatu õhkkond (ITK puhul tundub, et nii ametihierarhia kui õpetaja-õpilane suhe kehtib üksnes tööaja piires – väljaspool seda on tegu ühe mõnusa häkkeripesakonnaga). Igatahes kokku oli tulnud silma järgi vaadates oma 150 inimest.
Lavale aeti muidugi ka rektoriisand ning talle kingiti kuldne arvuti (kullavärviga ülevõõbatud läpakakorpus vist?). Naersime, et meil tuleb oma Bondi-film ka – “Mees kuldse läpakaga”. Kusjuures lavale viiva trepi puudumisest ei teinud Kalle mingit numbrit, vaid oli hopsti laval ja teenis aplausi hea füüsilise vormi eest.
Ja isegi Toe Tag polnud väheses koguses kõige hullem. Taustabändi saund oli laivis üllatavalt hea (apdeit: järgmisel päeval kostus arvamust, et sellid lasid ikkagi fonoga – ju siis Kakk väga tähelepanelikult ei kuulanud) ega sarnanenud paljude senikuuldud vaakumpäiste-kottpüksiliste rääkijabändidega. Kolleegi tsiteerides “laulsid kutid kogu aeg üht ja sama laulu”, aga sõnadest võis kohati üsna selgelt aru saada ja ilmselt sedalaadi stiili kohta tegid need poisid asja päris hästi. Muidugi arvestades detsibelle (juba enne Toe Tagi “soojendas” rahvast laval olev DJ, kes üsna parajat tümakat lasi) võis karta, et naabermajas elaval Kaku auväärt kolleegil TTÜst professor Võhandul võib asjast kõrini saada ja siis visatakse lärmitekitajate pihta aknast näiteks paar tüsedat matemaatikaõpikut… Ise tulin enne lõppu ära, loodetavasti võeti hilisemal kellaajal natuke vunki maha.
Aga ITK põhjendas veel kord ära, miks ta on 5 aasta jooksul pidevalt olnud Kaku lemmiktöökoht, olgu ametlik põhikoht siis kus tahes. Loodetavasti jätkub sellist mõnusat asist nooruslikkust sinna majja veel pikaks ajaks.