Iowa küsimus

Lugesin Poliitika.guru portaalist artiklit “Kõige inimlikum poliitik” ja sain teada, et Iowa on “väike valge kirdeosariik”. Kolmest väitest läheb pihta üks – Iowa on peamiselt valgenahalise elanikkonnaga. Asub aga üsna USA keskel ning on ka rahvaarvult ja pindalalt suht samas.

Võib ju öelda, et tähenärimine (kui paljud tavalised eestlased teavad USA osariikide suurusi ja asukohti, rääkimata pealinnadest?). Samas on tegu spetsiaalselt USA-d käsitleva looga ühes äärmiselt pretensioonika nimega vasakliberaalses veebiportaalis. Iowa on olnud USA presidendivalimiste sisuline avalöök juba üsna kaua aega. Ning tolles portaalis ei ole see kaugeltki esimene selline juhus. Miks igasugused “faktikontrollid” seal pole käinud?

Nii et siinkirjutaja jaoks on see taas näide ühest natuke laiemast probleemist.

Oot-oot…

Vana tõde, et kui valetamisega vint üle keerata, hakkavad lühikesed jalad välja paistma.

Toome kaks linki:

* Eesti 200 -nimelisel seltskonnal oli 28.01.20 seisuga 603 liiget.
* Eesti 200 -nimelist seltskonda toetab Emori arvates 14% Eesti valijatest ehk sisuliselt iga seitsmes.

On see teine väide ikka usutav? Päriselt ka?

Eesti meedia halb nädal

Nädala jooksul

* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki

Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.

USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust  ja lõpetades tehnoloogiaga).

Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema.  Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.

Reastamisest

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Veel üks lahkumine

Ilus järelehüüe 15. jaanuaril 95-aastasena lahkunud Christopher Tolkienile. Mehele, tänu kellele on meil olemas Silmarillion ja mitmed teised tema kuulsa isa poolt lõpetamata jäänud asjad. Bilbo luuletus seal lõpus on äärmiselt kohane ning kirjutatud on Tolkieni väärivas inglise keeles.

Huvi pärast lasin otsingust läbi ERR-i ja Postimehe. ERR ei maininud seda üldse, Postimehes oli lühike ja üldsõnaline (aga vähemalt korrektne) nupp. Aga ju neil oli siis tähtsamast kirjutada. Yrch, oleks vist Tolkien seenior selle peale öelnud.

Hea lugemine

… täna Lauri Vahtre poolt. Mõnusas stiilis ja samas täiesti asised soovitused. Iseasi, kui palju need sihtgrupile reaalselt kohale jõuavad.

Ülejäänud meediapilt on paraku tavapärane jura. Tõdeme taas ilmset: eesti ajakirjanduse tuumik on inimestena väikesed ja ajakirjanikena küündimatud, lisaks ei viitsita ERR-is poliitilist erapooletust juba mõnda aega enam isegi teeselda. Indrek Neivelti omaaegne mõte meediapaastu kohta on üha ajakohasem – ainult et AK ja Vikerraadio tuleks välja jätta esimeste seas.

 

ERR stiilinäide

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.