Silt: kristlus

Laupäeval linnas

Üks hea tuttav inimene palus tänaseks appi tulla ühele kesklinnas toimuvale jumalateenistusele tõlkima – neil olevat Aafrikast tähtis külaline. Pole küll varem avalikku suulist tõlget teinud, aga ei tahtnud ära ka öelda.

Südalinna minnes jätsin auto Kristiine parklasse ja jalutasin kogu põhilahinguväljast mööda. Masendav pilt küll, ehkki päike säras ja enamik tolguseid ilmselt polnud veel kokku tulnud. Omamoodi kurja tüngana võiks muide tõlgendada asjaolu, et vene pätid on sisse peksnud ka nende suure sõbra linnapea residentsi aknad…

Jõudsin kohale. Muidu üsna tüüpiline karismaatilise koguduse koosolek, aga mis tegi asja eriliseks – kohal oli tegelikult kaks väikest kogudust ning teenistus toimus paralleelselt eesti ja vene keeles. Ning vene pastor palus avalikult eesti rahva käest vabandust toimunu pärast (ja eestlasest kolleeg vastas omakorda vabandusega kohatise ülekohtuselt halva suhtumise pärast – mis on isegi ehk õige). Arvestades väljas toimuvat tramburaid tuleks seda väga mehiseks käitumiseks pidada. Ka muusikat tegev kitarriga vene tüdruk laulis kordamööda mõlemas keeles. Ilmselt on kirikuinimesed mõnes mõttes ikka teistmoodi küll.

Tõlkimine läks enam-vähem (esimese korra kohta), külla tulnud mustanahaline onu oli pealegi hea kõnemees ning vägeva häälega laulja. Nii et päris hea kogemus, et mitte kõiki siinseid venelasi linnas möllavate kaabakatega samasse patta panna.

Paraku tuleb üsna suure osa puhul seda ilmselt endiselt teha – juba tagasi Kristiine poole jalutades tuli vastu mitu kampa, kes oleks nagu “Tulnuka” filmist välja karanud (rullis nokad, plärud hambus, sülitavad maha – ühesõnaga IQ < 45 tüübid). Ilmselt tuleb ka täna öösel politseil veel tegemist. Kuid nagu raadiouudised teatasid, on juba 41 matsi ametlikult arreteeritud, kinni on pandud ka kolm pazoori peameest – loodetavasti saavad oma kümmekond aastat kätte (5 avaliku korra raske rikkumise eest pluss veel eriti suures ulatuses varalise kahju tekitamine). Siis võiks kahe-kolme aasta pärast amnestia teha ja kutid jalaga tagumikku andes üle Narva silla tagasi koju kupatada (eluaegse sisenemiskeeluga).

Positiivse stsenaariumi korral jääks siinmail sihukesi troppe edaspidi tublisti vähemaks – kõige kurjemad ja lollimad lasevad jalga ning ülejäänutele jõuab kohale, et nad ikka välismaal elavad ning peavad kohalikke tavasid ja keelt austama. Plussiks on ka see, et Keskerakond marginaliseerub sel juhul täielikult.

Brrrr…

Kivirähule vastukaaluks ka teise ääre pealt…

Kakk loeb RSSiga sihukest kohta nagu [L] Christdot (ehk siis [L] Slashdoti eeskujul loodud aruteluportaal – mis on juba märksa pikaealisem kui siin varem mainitud Conservapedia ja GodTube). Nüüd oli seal [L] sihuke viide.

Ausalt öelda tuleb hirm peale küll. Snake Plisskeni lugude düstoopiad kipuvad ookeani taga vägisi täide minema. Ja kui see on tõesti kristlus, siis on Kivirähul, Wimbergil ja Õunapuul õigus. Iseasi, KAS see seda on (kes tahab totaalselt teistsugust kristlust näha, vaadaku siin paar sissekannet varem mainitud “Kloostrit”)… Kuid kui need lapsed selliselt ajupestuna üles kasvavad, siis on tõsine oht, et praeguste väheste [L] Westboro sarnaste ajusurnute arv hakkab katastroofiliselt suurenema. Ja mida see lõpptulemusena maailma mastaabis tähendab, teab ilmselt vaid Tema seal üleval.

Õnneks ei ole mitte kõik sealsed aru kaotanud. Päris head kommentaarid on [L] siin ja [L] siin.

Kõige kurvema irooniana tundub aga see, et sedalaadi kodanikud väidavad end sarnanevat Jeesusega – tegelikult on palju täpsem sarnasus tollaste juudi ülempreestrite Hannase ja Kaifasega (kes hiljuti mitmest kanalist jooksnud “Kristuse kannatusi” vaatas, peaks neid tegelasi mäletama).

Nagu näha härrade Phelpsi ja Luce pealt, on inimlik ebatäius kombineerituna aktiivse lolli ellusuhtumisega üks väga vastik kooslus.

“Klooster”

Sellenimelise briti reality-sarja esimene osa sai just läbi. Igatahes soovitaks soojalt selle teist ja kolmandat osa, mis homme ja ülehomme järgnevad. Pole iseendast eriline dokuseepide austaja, kuid see on kindlasti parim seninähtutest.

Lühidalt – viis suvalist jorssi, kes usuasjust jagavad keskeltläbi sama vähe kui enamik eestlasi, lähevad 40 päevaks benediktiini mungakloostrisse 22 munga seltsi elu mõtet otsima. Muidugi on sisse toodud ka dokuseebile tüüpilised lollivõitu intriigid, aga asja uba on tõsiselt tore. Juba esimeses osas oli uskumatult palju kõrvatahapanemist väärivat. Sarnaseid inimesi nagu too kloostriseltskond abtiga eesotsas oleks hirmsat moodi ka siiamaile tarvis, lokkava pohhuismi ja ahnusega võitlema…

Ja tolle Worthi kloostri tahaks kunagi lausa ise ära näha – fantastiliselt ilus koht tundub olevat.

Filmielamus: Luther

Selle aasta EKEK kirikulaagris näitas isa Heigo rahvale USAst toodud [L] filmi (psst, igasugused kopiraiditropid hakkavad seda kuuldes pröökama!) Martin Lutherist. 2003. aasta toode, valminud kuuldavasti mitmete luterlike organisatsioonide tellimusel ja levivat piiratud tiraažis.

Kuid film on hea. Tõsi, tegu on kahtlemata romantiseeritud käsitlusega suure usureformaatori elust (paralleeli võib tõmmata Franco Zeffirelli 1972. aasta looga Assisi Franciscuse elust [L] “Brother Sun, Sister Moon”) ning eks natuke on ka tendentslikkust näha (kes maksab, tellib muusika), kuid mitmedki ajaloolised detailid (kasvõi kuulus tindipotivise kiusava saatana pihta) on sisse toodud ning tulemuseks on kaasahaarav pilt omaaegse Püha Saksa Rooma Riigi ajast. Kogu selle suurejoonelisuses (vürstide ja kardinalide elu-olu), romantilisuses (Martini põgenemine Wormsist, nunnade põgenemise korraldamine tünnide sees ning hilisem abielu Katharina von Boraga) ja jubeduses (talurahva troostitu elu ning hilisema talurahvasõja metsikused mõlemalt poolelt).

Joseph Fiennes peaosas on väga hea, lisaks on näitlejateansamblis sir Peter Ustinov (Saksi vürst Friedrich Tark) ja Alfred Molina (kurikuulus indulgentsiärikas Johann Tetzel), tore on ka Claire Cox Katharinena ning Bruno Ganz Martini vaimuliku kasuisa Johann von Staupitzina (kes jääb vaieldamatult positiivse tegelasena ometi katoliiklaseks – muidu kipub katoliiklus saama kergelt musta märki külge) ja Marco Hofschneider Martini pikaajalise kaaslase Ulrichina, kes lõpus paraku katoliiklaste poolt ärapõletamise läbi kurva otsa leiab. Targa vastalise Girolamo Aleanderina teeb tugeva näitlejatöö Jonathan Firth.

Ajaloolisi küsitavusi otsimise korral ilmselt siiski leiab. Mõnes kohas on kronoloogia natuke paigast (ajalooline Martin oli vist jupp maad vanem kui filmis). Ehkki Martini inimlikud nõrkused on filmis kajastatud (kasvõi too tindipotilugu), on üle libisetud mõnest seigast, mis tänase vaataja jaoks kangelase portreega ei sobi. Kasvõi ajaloolise Martini soovitus mässavad talumehed marutõbiste penidena mättasse lüüa.

Aga ikkagi – see on hea film. Täiesti vaadatav ka ilma igasuguse teoloogiahuvita kui korralik ajalooline draama, detailide tundmine annab muidugi palju juurde. Võiks ju ka soovitada koolide usundiõpetuse ja ajaloo lektüüriks – kuid ei, äkki hakkab mõni ärksam tüüp seda nähes religiooni vastu sügavamat huvi tundma… 😛 Aga Kakk võtab millalgi kätte ja tellib selle kusagilt ära. Zeffirelli Franciscuse-looga koos.

Veel üks mõte

… üle-eelmisele sissekandele jätkuks, tollest eespool mainitud foorumist loetu teemal.

Uskumatu, millise vastiku laengu saab peita nii ilusatesse sõnadesse nagu “Jumal õnnistagu sind!”. Ja veelgi uskumatum on see, kui ennast täis võib olla usklik inimene.

Häbi ja paha hakkab.