Rubriik: Võitluskunstid

Võitluskunstid (peamiselt jaapani budoalad, aga ka mõned muud)

Käsmu laager 2008

Seekord siis juubelihõnguline 10. kord. Kakk pole päris algusest peale osalenud, aga üle poolte kordadest vist juba küll. Kuna tegemist oli palju ja pühapäeval oli kavas üksnes jujutsu, läksime Reinuga reedel ja tulime täna poolest päevast ära.

Kohal oli koguni kaks Soome tippõpetajat – lisaks juba Käsmu-veterani staatuses Kai Koskisele oli laagrisse tulnud ka Kauko Uusoksa-sensei. Viimane pidas täna  huvitava loengu teemal “Mis on budo?” ja tegi ühe treeningu jagu chi-kungi ja tai chi’d. Kai-sensei seevastu pidi olema täna keskpäeval juba Helsingis ja seetõttu tõsteti tänase hommikuse trenni algus kella 5.30-ks… Ugh.

Eile õhtul toimus esimene mõõgatrenn – Hontai iai katad pluss veel paarisharjutused (üsna nahaalsed tehnikad teemal “ära näpi teise selli mõõka!”). Pärast toimus juubeli tähistamine – tehti hoovis õllepurgi-tervitusring senseidega, näidati fotomeenutusi eelmistest laagritest ja pakuti isegi torti. Enne keskööd sai põhku, uni oli üsna hea (hommikul selgus, et mõned sellid olid vahepeal ilutulestiku korraldanud – Kakk ei kuulnud mitte muhvigi) ja hommikul sai üles küll. Tuntav osa tegelasi aga ei saanud üldse maast lahti… Au neile, kes öösel magama ei saanudki ja ometi trenni tegid.

Täna siis 5.10 maast lahti, 1,5 km jalutuskäik neeme tippu ja mõõka vibutama. Kahjuks aga rikkus ilm trenni lõpu ära – alguses nägi isegi päikesetõusu, siis aga läks taevas sompu ja viimaks läks vihm nii tugevaks, et Kai-sensei rahva koju tagasi kupatas. Kahju, Oku no kata viimased harjutused jäid üle kordamata… Peale hommikusööki läks enamik rahvast uuesti magama, isegi kaks tundi sai lisaks (kaheksast kümneni).

Kokkuvõttes oli igati tore. Kahjuks oli programm suht tihe ja ilm samas nii kole, et fotojäädvustusi seekord eriti teha ei saanud.

Saaremaa VII budolaager

Juba traditsioonilises kohas Niidi talus Saaremaa läänerannikul. Iirlasi seekord polnud, aga see-eest oli ports soomlasi, lõuna-aafriklane ja šotlane – kõik kokku ligi 40 nägu. Pildid peaks tulema millalgi varsti.

Õpetajaks seekord Ilpo Jalamo-sensei, programmiks Ryukyu kobujutsu ja Yuishinkai karate. Karateosa tõttu (õpiti muuhulgas Matsumura no Rohai katat koos bunkaiga ning üht vahvat lukkudeseeriat) oli kohal ka Kaku kauaaegne karateõpetaja Alar Põllu Shotokanist ja Eesti karate grand old man Igor Neemre Wadost. Ja pühapäevahommikune suurte senseide jutuajamine hommikusöögi juures oli kuulamist (ja kõverassenaermist) väärt…

Laupäeval käis rahvas Kuressaares ekskursioonil, Kakk lipsas sellal hooldekodusse külla. Aega oli küll napilt, kohapeal sain olla alla tunni – aga vähemalt saime paar sõna juttu puhuda ja eelmise külastuse piltidele pilgu peale heita. Loodetavasti oli ka see natuke asja eest.

Ilmaga vedas ka – reede õhtul küll veidi ähvardas ja tibutas, kuid kaks järgnevat päeva oli ilus päikesepaiste. Tegime mõnusas seltskonnas kaks täit päeva trenni (kolm selli tegid senseile ka vööeksami), käisime  ujumas ja suitsusaunas, närisime lestakala ja ajasime lorajuttu.  Mingit meediat ei olnud käepärast (ei tundnud ka mingit vajadust) ning täna uuesti levisse sattudes saime alles teada, mida üks lähedalasuv paariariik vahepeal teinud oli. Nagu arvata, oli eestlastel ja soomlastel asjast oma ajaloolisele kogemusele tuginedes suht ühtmoodi arvamus. Ega siin midagi rohkem kommenteerida olegi, on niigi selge.

Laisikut pookimas

Jutt muidugi Maksist. Laisik seetõttu, et noorhärra pole ligi kaks kuud saanud mobiilile vastatud ega olnud ka eriti trenniga vaeva näinud. “Julge Elada 2008” laager on aga järgmisel nädalalõpul tulemas ning nüüd käisin selli viimaks bokkeniga udimas.

Puberteet muidugi möllab täiega ja asjalike asjade tegemiseks nagu õppimine ja trenn on vähem aega… Aga ega Kakk sellest ei küsi: käib bokkeniga järgi, lõriseb ja sunnib trenni tegema. Muud moodi ei saa – kui PCI diagnoosiga selles vanuses tõsist tööd ei tee, siis hiljem on juba hoopis raskem.

Täna siis vehkisime õues tsikli kõrval bokkenitega. Õnneks pole tagasiminek nii hull kui kartsin, viimased seeriad tulid juba päris ilusti välja, kui keskenduma sundisin. Jõusaalis vehkimine on muidu hea asi (Maks on suht lihasesse läinud), aga kui liigutuste koordinatsioon ja pehmus selle all kannatama hakkavad, on kurjast. Seetõttu tegin pool trenni ka paljakäsi ja pöörasin ekstra tähelepanu pehmetele tehnikatele (löökidele ja blokkidele). Viimaks hakkas isegi päris hästi minema, Maks suutis ka pooltugevalt pähe sihitud mawashigerid (kaarlöök jalaga) pehme kahekäeblokiga maha võtta. Aga nagu liiga elevile läks, lõi spastika sisse ja oli jälle kööga. Ilmselt on lõdvestus ikkagi kõrvade vahel… Tuleb sellega edaspidi rohkem tööd teha.

Eks näeb, mis laagris saab. Kui ta seal sama asjalikult trenni teeb kui eelmisel aastal, võiks päris rahule jääda.

Üle koera saba

Jalamo-sensei laagris sai eelmisel korral puudujäänud jupp vööeksamist ära tehtud. Päris karm oli aga vaadata, kuidas Rein 1. dani tegi – Ilpo-sensei peedistas ikka päris korralikult, kõik kuus relva võeti suht detailselt läbi. Kui kunagi sama asjani jõuab, siis teab valmis olla – aga nüüd on Eestis esimene Ryukyu kobujutsu must vöö olemas (lisaks on üks pruun ja nüüd kaks sinist). Pärast mindi aga juba traditsioonilisse kohta Veski kõrtsi (mille nimi alati soomlastele nalja teeb 😛 ).

Musta ja valget

… võib vahel üsna järjest esineda.

Täna Laagrist välja sõites oli kaitseinglil jälle tööd… Pärnu mnt ülesõidul Pääskülas oli taas kord millimeetrite mäng autoninast. Üks tropp otsustas nimelt otse raudteeülesõidul pikast lõõtsbussist mööda sõita. Õigemini lennata – kiirus oli hinnanguliselt 80-90 kandis. Vasakult tulijaga laupkokkupõrge polnud ka teab kui kaugel.

Aga teisest seinast elamus oli tänases puuetega inimeste trennis. Teist trenni järjest oli kohal seltskond kas raske liikumispuudega või vanematest inimestest. Ja kogu see seltskond võttis eelmisel korral esmakordselt elus bokkeni kätte, mõned ka täna esmakordselt – ning trenni hoogu ja usinust võiks mõnelegi noortetrennile eeskujuks tuua. Müts maha.

Mõõgapäev Rakveres

Et Rakveres on tulemas sumo MM, korraldavad sealsed tegelased juba praegu linnas Jaapani-teemalisi üritusi ja ühena sellistest toimus täna spordihallis mõõgapäev ehk erinevate mõõgakunstide demo. Kakk pidi mängima Toomas Uba ja tatamil toimuvat läbi mikri kommenteerima. Rahvast tuli kohale isegi üksjagu, üks tribüün sai peaaegu täis. Järgemööda esitleti siis:

* Tauramusoryu kobudo – Eero Mitsubachist tegi pika mõõgakata koodnimega “Siil udus” (lugu samuraist, kes udusel hommikul templis mediteerib ja järgemööda ründavate kaakidega madinat peab);

* Kendo – kendokad näitasid oma kunsti põhitehnikaid ja pidasid ka ühe väikese näidismatši;

* Aikido – ehkki tuntud enam paljakäsikunstina, kasutavad nad ka mõõka ja nuga; näidati nii bokkeni paarisharjutusi kui ka paljakäsi kaitsetehnikaid mõõga ja noa vastu;

* Muso Shinden-ryu – Mitsubachi klubi põhiline iaido-stiil ehk “ühest mehest kiiresti kaks”; näidati katasid ja seletati nende rakendusi;

* Hontai Yoshin-ryu – Priidu seltskond demos lisaks mõõgakatadele ka jujutsut, hanbod ja chobod; lisaks siinsetele sellidele oli kohal ka Kai Koskinen-sensei paari õpilasega – see esitus jättis vist kõige põhjalikuma mulje;

* veel kord Tauramusoryu, seekord jo ja bokkeni paarisharjutused;

* viimaks siinmail vähe nähtud auväärne koolkond, Musashi enese mõõgastiil Hyoho Niten Ichi-ryu. Kai-sensei jüngritega näitas nii pika kui lühikese mõõga kasutamist kui ka selle kooli leivanumbrit, kahe mõõga tehnikat.

* Esitlus lõppes tameshigiriga – Kai-sensei hakkis selleks spetsiaalselt ülespandud riisimatirulli kolme kiire löögiga juppideks. Selle mõõga ette igatahes ei soovitaks kellelgi jääda.

Päris huvitav ülevaade oli. Õhtu lõpetati tagasiteel Tallinna Viitna kõrtsis, kus pool kõrtsi korraga samuraisid täis sai. Kokkuvõttes üks väga mõnus üritus.

Huvitavad (ohtlikud) asjakesed

Aasta lõpus sai [L] Mantis Swordsist tellitud paar jubinat. Väiksemat sorti tollisekelduste järel (Ameerikast Eestisse tuli alla kuu ajaga ning kolm nädalat kulus Eesti tolli läbimiseks…) jõudsid täna kohale.

Esmalt üks suur ja kole riistapuu – [L] barong ehk segaste filipiini sõdalaste lühike mõõk. Lai lehekujuline tera, kõver käepide annab vajadusel hirmsa löögijõu. Mantise variant on üldiselt igati kena, kuid tupp oli liiga kitsas tehtud ning rihma-aas laiema rihma jaoks liiga väike. Aga käes istub hästi ja tera on korralik (ehkki mitte midagi erilist, harilik kvaliteetne vedruteras).

Teine jubin aga on alguses isegi petlikult tagasihoidlik. Pretensioonikavõitu [L] Tactical Tanto nimeks, Made in China ei ärata esmapilgul kah usaldust. Aga Paul Chen ja Hanwei oskavad kuuldavasti ka üsna viisakaid terasid toota, Mantise nuga ongi sisuliselt sama. Esmamulje meenutab veidike üht märksa kuulsamat terariista, brittide Fairbairn-Sykesi dessantlasepistoda. Tupest tõmmatud tera aga on – üllatus, üllatus – täitsa korralik tanto. Ei pretendeerigi autentsusele (tuppki on metallist ja varustatud nuga kinni hoidva klõpatsiga – modernne, ent kasulik lisandus), kuid käepidet kattev rainahk on OK (kirjade järgi ehtne; kui ongi võltsing, siis üsna hea) ja peale mõõgapuhastuskomplektiga (riisipaber, uchiko, mõõgaõli) korralikku ülekäimist näeb ka tera selle hinnaklassi kohta üsna väga ilus välja. Kirjade järgi on 60/40 HRC süsinikteras, hamon (karastusjoon) on väidetavalt ka ehtne (pole esialgu nii ekspert, et autoriteetset hinnangut anda). Tubli töö. Saleda joone kohta üllatavalt raske, kuid samas hästi tasakaalus relv.

Üldiselt võib rahul olla. Tellimus täideti kiiresti ja kaup oli korralikult pakitud. Nii et sealt võib tellida küll.

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.