Rubriik: Kirik

Oeh…

Paraku peab seekord kristlastele sataniste tsiteerima: kahju, et rumalus inimesele haiget ei tee.

Taustast: Osa fundamentalistlikumast kristlaskonnast (eriti USA lõunaosariikides) [L] usub, et ühel päeval (paljude arvates suhteliselt lähitulevikus) korjatakse kõik “õiged” maailmast üles taevasse ja ülejäänud saavad siis kolm ja pool aastat igasugust nuhtlust, enne kui järgneb tuhandeaastane rahuriik ja seejärel kõik lõplikult läbi saab. Sel teemal on Ameerikamaal kirjutatud mitmeid raamatuid ning tehtud filme ja isegi arvutimänge.

Nüüd on üks abivalmis inimene [L] loonud süsteemi, mis võimaldab peale enda ülesviimist mahajäänud sõpradele sõnumeid saata ning jätta neile ka enda maise vara ligipääsuks vajalik info (loogiline ju, kes teispoolsuses ikka PIN-koode vajab, mahajääjad aga saaksid selle abil nuhtlusi paremini üle elada. Iseenesest ilus mõte). See kõik istutatavat krüpteeritud kujul süsteemi, mis siis saadab kuus päeva peale X-päeva need etteantud aadressidel. Isegi teatavat sorti “surnud käe lüliti” on tehtud – selgituse järgi toimib asi nii, et kui vähemalt kolm viiest asja vedavast tegelasest ei logi kolme päeva jooksul mingisse kohta sisse, järeldab süsteem X-päeva toimunud olevat ning veel kolme päeva pärast saadab kirjad laiali.

Ei hakka siin X-päeva võimalikkuse või võimatuse osas sõna võtma. Küll aga on asi juba tehniliselt ligaloga (päris hästi saab asjast aimu ühest kirjast, mille üks asja autor saatis [L] Wiredi vastava artikli peale). Kas tõesti on kõik asja tegijad ikka nii kindlad, et nad ISE tol päeval sinna ülespoole jõuavad (süsteem näib seda eeldavat)? Ja mis peamine: asi maksab 40 taala aastas ning õelamad inimesed on arvanud, et süsteemi salvestatud infot annab asja tegijatel väga edukalt enda huvides kasutada (lisaks veel kolmanda osapoole ründe võimalus – oletades, et näiteks kasvõi 1% USA elanikkonnast salvestab sinna oma sensitiivse info, on tegu tohutu kullaauguga). Selle kõige peale tuleb meelde üks mees, kes ca kahe tuhande aasta eest Jeruusalemma templis rahavahetajatele ja liigkasuvõtjatele piitsa andis.

APDEIT: [L] Bruce Schneieri blogi sissekanne on ka huvitav lugemine.

Muusikaline missa Harkujärvel

… nägi täna välja natuke nagu Laululahing: kohal oli kolm koori (“Helitron”, “Baltika” ja Tabasalu kammerkoor) ning põhirõhk oli muusikal, mitmed tavapärase missa sõnalised osad olid asendatud vastavateemaliste muusikateostega.

Aga eriti vägev oli peale missa lõppu kõigi kolme koori poolt ühiselt lauldud “Ta lendab mesipuu poole”. Veidi kahju, et see lugu oli mõnda aega võrreldes muude hästituntud isamaalauludega veidi tagaplaanil ning jõudis oma õigele kohale alles peale autori surma. Aga nüüd on eesti rahvas selle avastanud ja õigusega – selle loo vägi on võrreldav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” omaga. Ka tänane esitus Harkujärvel pani judinad mööda selga jooksma.

Selle loo 2004. aasta laulupeoesituse leiab [L] YouTube’ist.

Jututund raadios

Tänaseks kutsus isa Heigo Kaku oma Raadio 7 saatesse külaliseks. Kuna enne polnud raadios niimoodi käinud, siis oli päris huvitav.

Jahvatasime kolmekesi (lisaks veel isand Jaan Bärenson, keda oli üle hulga aja kah tore jälle näha) igasugu asjadest, alates Kaku minevikust ja lõpetades kristluse, iiri muusika, puuetega inimeste, võitluskunstide, Linuxi ja peak oil’iga. Tüüpilise kakuliku repliigina sai oma viimase aja lemmikluuletus, Olavi Ruitlase “Arvudi”, kah sobivas kohas ette loetud, samuti Offf’i surematu repliik itimeeste soengute kohta (kolmest mehest stuudios oli üks patsiga, üks habemega ja üks mõlemaga). 🙂

Kuna muusikavalik jäeti enda teha, siis läksid saatesse (loodetavasti) sobivatesse kohtadesse Bruce Springsteeni “No Surrender”, ABBA “Slipping Through My Fingers”, Eden’s Bridge’i “El Shaddai” ja Crux’i & Reverend B “The World To Come”.

Eks kui see millalgi eetrisse läheb, siis saab ehk kuulda, mis asjast välja tuli.

… happens in Harkujärve

Täna pühakoja uksest sisse astudes oli üllatus suur, kui eeskojas lõi vastu üsna teistmoodi reaalsus – ehk siis rõve hais, mis lähtus öise tormi tagajärjel üleajanud keldri kemmergust. Kohalike pingutused seda ohtra viirukisuitsuga leevendada mõjusid paraku tuntud kõnekäändu kasutades “Saatana Peltsebuliga väljaajamisena”. Igal juhul võttis sisenejatel põsed punaseks küll.

Aga mis ikka, inimene harjub kõigega. Missa sai ilusti ära peetud ka ilma teatavat asutust külastamata. Ainult et lõpulaulul, vanal auväärsel kirikuhümnil “Siis peab mu hing sind kiitma lauluga” jäi laulmata viimane salm – ametlikult küll kevadele viitamise tõttu, ent iseenesest armas tekst “kui metsas rõõmsaid linnuhääli kuulen | kõik veed on pääsnud vabalt voolama” oleks uputava tualettruumi tingimustes ilmselt üsna väga kummaliselt mõjunud…

Loodetavasti saavad torumehed teisipäeval juhtumi likvideeritud ning järgmisel pühapäeval ei pea enam ninast kinni hoides laulma. 🙂

Kolmekunnipäev

Nädalalõpp kiskus töiseks – reedel TLÜ kaugõppe tunnid, laupäeval ITK kaugõppe eksam, täna TLÜ kaugõpe. Enne tundi aga jõudis kirikus ära käia.

Tõestamaks, et vahel võib ka lausa missal pulli saada, kaks tänast momenti. Harkujärve traditsioonilises liturgias kasutatakse ka [L] thuribulum’i ehk viirukisuitsutusnõud, millega preester liturgia alguses altarit suitsutab. Missa alguses paneb akolüüt ehk preestrit liturgia läbiviimisel abistav inimene selle suitsema ning hoiab seda kettide otsas kõigutades hõõgvel. Niipalju taustast.

Täna siis pani vend Marek anuma valmis ja pidi selle altari ette viima, siis aga selgus, et sellest eriti suitsu ei taha tulla. Paneb nina juurde, ei paista tuld. Mida siis TTÜ haridusega tehnikainimene teeb? Õige – keerutab kolmveerandmeetrise keti otsas rippuvat potsikut (sorry) vuhinaga kõigest jõust kolm-neli ringi vertikaalselt enda külje juures. Võttis hõõguse sisse küll. Et aga vend Marek on 201-sentimeetrine habemik härrasmees, siis näis asi väga kahtlaselt sedamoodi, nagu oleks Pühakirjast kuulus Taaveti ling sedakorda Koljati kätte sattunud…

Natukese aja pärast pidas Lätist külla saabunud isa Janis jutlust. Korraga aga näis, nagu oleks kolmekunnipäeva puhul Kunn ise meile külla tulnud. Kantslist tuli:

“Wise men say – only fools rush in
But I can’t help fallin’ in love with you…”

Tegelikult oli asja mõte ilusti jutluse konteksti sobitatud, aga päris vahva üllatus oli, et auväärne hallipäine preester vajadusel ka Elvist emuleerida suudab. 🙂

Jõululaupäev

Üle hulga aja üks rahulikum päev vähemalt. Magasime kõik kaua, siis läksime poodi ja enne kojusuundumist peatusime Pappa Pizzas. Muide, Selveris müüakse hästi sürri pildiraamatut – [L] Werner Holzwarthi “Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe”. Kiiksuga huumori armastajatel tasuks üle vaadata…

Maks sai jälle pühadeks Ädu-Krõõda juurde hüppesse ja kuna sai lubatud ta õhtusele missale kaasa vedada, siis tuli sinna järgi minna. Kodanik aga tegeles taas mediteerimisega ühes teatavas asutuses (nagu tal tavaks on) ning nii saime minekule üsna hilja. Harkujärvele jõudes oli teenistus juba alanud – õnneks oli Jaanus väljas, kelle abiga saime tooli trepist üles toimetatud.

Kirik oli tänase päeva puhul puupüsti täis nagu alati, kõik kulges ladusalt. Isegi Maks suutis vait olla. 🙂 See-eest oli nii tulles kui minnes filosofeerimist mehemoodi – see sell suudaks oma jutuga vist üksinda terve Platoni Akadeemia ära täita. Aga vahva oli.

Usuvabadus või kultuuritus?

Natuke paneb mõtlema [L] see BBC uudis.

Tegu pole ju Ida-Saksamaa või Eestiga, Britannias on elu saanud rahulikult edasi minna. Ja ometi on tulemus selline nagu ta on.

Mõni ateist võib ju öelda: näe, asjade loomulik kulg, usku pole enam vaja. Kuid isegi sellisel juhul eeldaks, et pisike Johnny või Jane saaks 100 aasta pärast Westminster Abbey’sse ekskursioonile minnes veidikenegi aru, kuhu ta on sattunud ja mispärast sihuke suur imelik tornidega maja omal ajal ehitati.

Tänapäeval ei tähenda Parthenoni külastamine sundust Pallas Athenat kummardada. Jeruusalemma Nutumüüri ääres aga valjusti irvitada ja peeretada oleks ilmselt riskantne. Ja Kaaba templis räppima hakates saadakse enda pihta ilmselt kõik need kivid, mida palverändurid on saatana loopimiseks kaasa toonud. Nii et väike haritus ja sellest väljakasvav lugupidamine muude maailmanägemiste vastu võivad teinekord tervisele kasulikud olla.

Advendimissa

… kanti täna Harkujärvelt lausa rahvusringhäälingus üle. Kirik oli juhtmeid-värke täis ning asjaosalised kamandati kohale juba mitu head tundi varem. Eetrisse läks asi väikese nihkega ehk siis hilisõhtul.

Üldiselt läks päris kenasti. Püsikülalised ansamblist Camerata Vocale laulsid oma tavalisel heal tasemel, liturgia kulges viperusteta ning Kakk sai oma sündilullad ka (loodetavasti) ilma suuremate kaladeta ette kantud. Paar inimest tulid taas kord plaati küsima… Peab kunagi ikka mingi salvestamise ette võtma.

Taizé Harkujärvel

Täna toimus Harkujärvel oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega. Sedasorti asjad on alati väga vinged elamused olnud ning tänane polnud erandiks. Uskumatu, kuidas vähesest piisab – enamiku ajast võtsid enda alla [L] Taizé vennaskonna lihtsad laulud, sõnaliseks osaks olid vaid mõned samavõrra lihtsad palved.

Asjale andis kõvasti juurde ka lauljate headus, lisaks mängis ei keegi muu kui vana Puravik ise sinna juurde kitarri (tasemel nagu ikka). Ka nii lihtsa muusika juures on oluline lisaks hingega asja juures olemisele ka ande olemasolu. Täna olid mõlemad punktid kuhjaga täidetud.

Vedasime Virgega ka Maksi lastekodust kaasa, sell oli ülimalt sillas (ja filosofeeris nähtu teemadel pärast tagasi sõites kogu tee…). Külalisi oli teisigi, näiteks oli pool kirikut täis laigulisi noorsõdureid, kel ühe väeosa kaplan oli soovitanud osalema tulla. Tundus, et ka poisid said uutlaadi elamuse. Taizé teenistus on kindlasti üks parimaid viise kirikukaugele inimesele natuke seda valdkonda kohale viia.

Teinekord piisab väga vähesest, et Jumalani küündida.

Taizé õhtupalvus Harkujärvel