Kolmekunnipäev

Nädalalõpp kiskus töiseks – reedel TLÜ kaugõppe tunnid, laupäeval ITK kaugõppe eksam, täna TLÜ kaugõpe. Enne tundi aga jõudis kirikus ära käia.

Tõestamaks, et vahel võib ka lausa missal pulli saada, kaks tänast momenti. Harkujärve traditsioonilises liturgias kasutatakse ka [L] thuribulum’i ehk viirukisuitsutusnõud, millega preester liturgia alguses altarit suitsutab. Missa alguses paneb akolüüt ehk preestrit liturgia läbiviimisel abistav inimene selle suitsema ning hoiab seda kettide otsas kõigutades hõõgvel. Niipalju taustast.

Täna siis pani vend Marek anuma valmis ja pidi selle altari ette viima, siis aga selgus, et sellest eriti suitsu ei taha tulla. Paneb nina juurde, ei paista tuld. Mida siis TTÜ haridusega tehnikainimene teeb? Õige – keerutab kolmveerandmeetrise keti otsas rippuvat potsikut (sorry) vuhinaga kõigest jõust kolm-neli ringi vertikaalselt enda külje juures. Võttis hõõguse sisse küll. Et aga vend Marek on 201-sentimeetrine habemik härrasmees, siis näis asi väga kahtlaselt sedamoodi, nagu oleks Pühakirjast kuulus Taaveti ling sedakorda Koljati kätte sattunud…

Natukese aja pärast pidas Lätist külla saabunud isa Janis jutlust. Korraga aga näis, nagu oleks kolmekunnipäeva puhul Kunn ise meile külla tulnud. Kantslist tuli:

“Wise men say – only fools rush in
But I can’t help fallin’ in love with you…”

Tegelikult oli asja mõte ilusti jutluse konteksti sobitatud, aga päris vahva üllatus oli, et auväärne hallipäine preester vajadusel ka Elvist emuleerida suudab. 🙂