Seekord siis üks parimaid nähtud sõjafilme, põhjanaabrite tehtud lugu luurerühmast, kes saadetakse Jätkusõja esimesel suvel enam-vähem enesetapumissioonile Nõukogude vägede tagalasse.
Ka see film on omajagu “Seitsme samurai” sugulane. Kogu rühm on äärmiselt kirju kamp – siin on noor ja roheline Ville Snicker oma isaga, kes teda isegi sõjaväes pidevalt kantseldab (“Kiiver pähe, poiss!”) ning lõpuks sureb teiste taandumist kuulipildujaga kattes; on sügavalt usklik Unto Saarinen, kes pääseb otsekui ime läbi (“imed on võimalikud” on selle filmi üks põhisõnumeid); on kuulipildur, kelle kommunistist isa omal ajal soome valgete poolt maha lasti, kuid kes ometi võitleb nüüd koos soomlastega; on küüniline kapral Lukkari, kes ei kohku tagasi ka vangivõetud haavatud venelase mahalaskmisest. On ka argpüksiks osutuv Karppinen, kes hädavaresena koju saadetakse, kuid kes enne seda jõuab tappa maha ühe karjala põgenikest. Ja viimaks kogu seda punti juhtiv leitnant Eero Perkola, kes jääb tegelasena isegi oma värvikate seltsimeeste varju.
Pinget kruvitakse järk-järgult, filmi lõpuosa moodustav hullumeelne murdmaajooks omade meeste mürskude all ning ootamatult tabatud vaenlasi nottides on ilmselt sõjafilmide klassika. Üks asi jääb arusaamatuks – kuidas Eero kallim Kaarina ikkagi kogu haavatute kolonni koos õdedega jõhkralt mättasse löönud “kangelaslike” vene partisanide käest pääseb? Aga ju ka see käib “imed on võimalikud” alla.
Üks parimaid tsitaate filmist: Karppineni hirmunud pominale “Meid saadetakse surmasuhu!” lajatab kamraad vastu: “Meie olemegi surmasuu. Tõmmake neile!”
Kokkuvõttes hea film soomlastele aastapäeval vaadata. Seda vaadates saab aru, miks Stalini jõmmid loodetud kerge saagi asemel Karjala metsadesse oma meeste laibamägesid jätsid ja lõpuks see maa ikkagi vabaks jäi. Tahtmine ja sisu on põhiline.
Ja õnnitlused ka põhjanaabritele omariikluse 90. aastapäeval!
MIT igatahes otsustas [L]