Addamsi perekond vs otseturundus

Mingi aeg tagasi oli Kiisu kĂ€inud emaga teatris ja tĂ€itnud mingi loosikupongi – nĂŒĂŒd ĂŒhel heal pĂ€eval helistati ja pakuti “Ă”htusööki 8-le inimesele”, juhul kui ollakse nĂ”us kuulama ka “tooteesitlust”. Kiisu ajaski siis vahmiili kokku, lisaks meile neljale veel Ă”de koos tĂŒtrega, ema ja vend. Kakk torises kĂŒll, et nĂ€e, tuhkapĂ€eval nagu poleks ehk hea mĂ”te – aga kus sa suure massi vastu saad.

Saime siis suure vehkimisega kĂ”ik kokkulepitud paika sadama juurde Reval Inni kohale, ĂŒks pĂ€ris meeldiva moega naisterahvas vĂ”ttis meid vastu ja pani tĂ”epoolest lauda istuma. Nii et algul anti sĂŒĂŒa, et rahvas saaks seebitusele kergemini vastu panna… KĂ”rval laual ootasid mingid tekid ja padjad – selge, et ilmselt neid hakataksegi promoma.

Toit oli aus ja hea, ehkki portsud oleks vĂ”inud suuremad olla – aga leivakuklite kĂ”rvalevitsutamisega sai kĂ”hu tĂ€is kĂŒll. SeejĂ€rel hakkas kohvijoomine ja kaubanduslik tegevus – pakuti ĂŒhe saksa firma lamba- ja kaamelivillast magamisvarustust.

Kuid oh hĂ€da (mĂŒĂŒgi poolelt vaadates) – asi lĂ€ks suhteliselt ĂŒhemĂ”tteliselt kinoks kĂ€tte. Kui tĂ€di ĂŒritas alustada tĂ€htsat juttu sellest, et inimene suudab elada ilma uneta palju vĂ€hem kui toidu vĂ”i veeta, siis hakkas lauast repliike lendama (suhteliselt suure teadliku obstruktsiooni lĂ”hnaga). Ja kĂ”igilt kolmelt pĂ”lvkonnalt, ĂŒks hullem kui teine (siinkirjutaja sirutas laua ÀÀres kĂ€ed sirgelt ette nagu kuutĂ”bine ja korrutas “mul pole unehĂ€ireid, ei ole, ei ole”)… VĂ€gisi tuli meelde eelmise aasta treenerikoolitus, kus ainsale naisterahvale tĂ€ielik hĂ€ppening korraldati.

Uut sorti padi pidavat hĂ€sti Ă”hku lĂ€bi laskma ja selle kinnituseks paluti meil kellelgi krimifilmidest tuntud padjaga lĂ€mmatamise stseen lĂ€bi mĂ€ngida – muidugi MĂ€rten koos onu Olaviga ei lasknud end pikalt paluda ja tegid sellest korraliku tsirkuse. Johhaidii… Isand O. vĂ”ttis demonstreeritud lambanahast seljasoojendusvöö, keeras selle tĂ€htsa nĂ€oga endale ĂŒmber kolba ja istus seejĂ€rel lauas, endal nĂ€gu ees nagu TĆĄapajevil. Et cetera ad nauseam. Isegi tohtrist vanaema viskas kilde vahele.

MĂŒĂŒjatĂ€di kiituseks tuleb öelda, et ta ĂŒritas mĂ€nguga kaasa minna ja ei pannud segase dĂŒnastia jauramist pahaks. Ja kindlasti oli promotud toodang iseenesest asjalik, ent hinnad (eriti veel arvestades, et tegu olevat “erihindadega”) olid suhteliselt karmid. Nutika mĂŒĂŒjana ĂŒritati kĂŒll pakkuda erinevaid jĂ€relmaksuskeeme, ent Kaku pĂ€rdikud avaldasid suht ĂŒhemĂ”ttelist (ehkki viisakat) arvamust kĂŒsitud rahanumbrite kohta – meie kuulasime ja muigasime omaette. Nii jĂ€igi Ă”htu bilanssi vaid tĂ€di Kassi ehk Kiisu Ă”e ostetud villapadi ja vöö.

Kui parklast vĂ€lja saime, kĂ€skisid jupid akna all signaali lasta ja tĂ€dile lehvitada. Ei lasknud, kuna tĂ€di marssis juba uue seebitatavate grupiga kohviku poole. Kahju hakkas inimesest. See amet vĂ”ib vist ĂŒsna vĂ€sitav olla.

Lumine nÀdalavahetus

Semestrialgus oli jĂ€lle parajalt pingeline ning seetĂ”ttu kulus pikendatud nĂ€dalalĂ”pp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ĂŒhislaagriga Haanjas ĂŒsna Ă€ra.

PĂ€ris vahva oli. LĂ”una pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kĂ”ik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kĂ”ikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga JĂ”eniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mĂ”nus kÀÀnuline-kĂŒnklik tee, iga trennisĂ”it oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kĂ”ik oli kuidagi mĂ”nusasti paigas. Sai trenni tehtud (mĂ”lemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mĂ”lema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – tĂ€na hommikul nĂ€iteks tegime pika jalutuskĂ€igu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja vĂ€ga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas ĂŒdini heatahtlik punt) – viimase peal vĂ€rk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tĂŒki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale vĂ”idulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi ĂŒldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates ĂŒha enam meeldima, samas aga vĂ”iks need kolm tolkamit Serbiasse kĂŒll saata – juhul, kui peale vĂ”istlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit vÔiks jÀrgmisel aastal kindlasti korrata.