Silt: poliitika

Boikott?

Postimehe uudis [L] teab rääkida (muide – [L] EPL vaikib asja maha… Pole esimene kord), et USA suursaadik pr. Wos olevat jätnud KUMU avamisele minemata, kuna seal oli viibinud ka keegi hr. Männil. Kuna muu diplomaatiline korpus olla kohal olnud, oli asi kella külge riputatud.

Tjah, kui turbanitega habemikud boikoteerivad Taani kaupu, nimetatakse seda demokraatia eiramiseks ja ebakultuursuseks. Kuidas nimetada aga seda, et suurriigi ambassadoor leiab veelgi jaburama ettekäände ühe end tema liitlaseks nimetanud väikerahva olulise kultuurisündmuse (seda KUMU avamine Eesti mastaabis on) eiramiseks? Pakuks, et tegu on USA suurima imagoloogilise ämbriga Eestis taasiseseisvusaja jooksul. Ja Iraagis surma saanud poiste vaimud tulevad ilmselt mõnele inimesele koju käima.

Kaua võib?

Tänane [L] Groklaw (ka [L] Slashdot, [L] LWN jt) tuleb välja uudisega, et lollid, aga see-eest järjekindlad (suurkorporatsioonide raha lõhn meelitab ka kindlasti) eurovolinikud on jälle kord üles võtmas (“veel üks viimane kord” – kus me seda juba kuulnud oleme?) tarkvarapatentide teemat. Ilmselt on hr. McCreevy käinud meie kohukesemeistrite käe all praktiseerimas…

Mõni mees on tõesti Statoili stardikomplekti ära teeninud. Ptüi, vastik.

Miks Kakk valima ei läinud

Kakk on tegelikult muus osas suht korralik kodanik. Pättusi eriti ei tee, sõidab tänaval lubatud kiirusega ja oskab isegi suunda näidata. Aga näe, Linnari sõna ei kuulanud ja valima ei läinud.

Sai tükk aega kaalutud – kuid mitteminemise alternatiiviks oleks olnud vaid kodanikuna valimaminek ning seal siis kõigile kandidaatidele punase kaardi näitamine. No ei tõuse käsi tänapäeva Eestis ühegi erakonna poolt hääletama. Isegi selle argumendiga enam mitte, et “Muidu tuleb kohuke võimule” (nagu läkski). No ei ole lihtsalt kedagi, kelle poolt hääl anda – ja kuna isikuid valida ei saa (olgem ausad, ka kohukeste seas on mõned küllalt normaalsed inimesed, kes aga võimu juurde ei pääse), siis ei ole kogu asjal mingit mõtet. No vaatame…

Reform? Tänases kontekstis tundub selle õigel ajal “pumba juures” olnud, papihunniku kokku krabanud ja seejärel paduparemale keeranud ekskomparteilaste varjamatu sotsiaaldarvinism kogu muu hämamise sees isegi veidi sümpaatne – vähemalt nende puhul saab rääkida mingist platvormist. Kakule aga see platvorm väga erinevatel põhjustel ei sobi. Järgmine!

Rahvaliit? Paadunud rehepappide ja endiste kolhoosiesimeeste seltskond, kes nihverdas vene ajal ja teeb seda edukalt edasi. Isegi presidendi üldiselt soliidne imago ei suuda neid päästa. Järgmine!

Bez rublika? Ühe korra sai ämbrisse astutud, enam seda ei tee. Järgmine!

Sotsdemm? Toomas Hendriku Europarlamendi-kampaania ajal tundusid isegi sümpaatsetena, ilma Ilveseta on aga tühi koht. Järgmine!

Isamaaliit? Rahvuslik-konservatiivse, kergelt isegi kristliku ilmavaate poole kalduva parteina peaks olema küllalt meele järele. Paraku laseb mõnede tegelaste sündmatu käitumine asja seda koledamini lühisesse. Järgmine!

Kristlik rahvapartei? Kakk oli selle seltskonna sünni juures isegi kergelt osaline, kuid seni pole sest asja saanud – karta on, et liigne ameerikalik-elusõnalik roosamanna mõningate asjade ajamisel peletab eemale hulga traditsioonilisemaid kristlasi, muust rahvast rääkimata. Tahtmist on, ideaale ka, oskusi paraku veel mitte.

Kõige rohkem vihastabki asja juures olukorra absurdsus – anna hääl kellele tahes, midagi ei muutu. Kõik hämavad ja varastavad ühtmoodi.

Nii jäigi käimata. Seega peab kohukese vastastel olema edaspidi välja käia natuke parem argument kui ninasarvikutega hirmutamine. Tundus, et sama arvas 53% valijaskonnast…

Imeline elusloodus

Täna tuli miskipärast peale äravõitmatu soov kirjutada Aafrika loomadest. Kahju, et meil Eestis neid nii vähe on, aga ehk olukord pikkamööda paraneb. Eriti meeldivad mulle sellised suured ja vägevad loomad. Nad peavad iga päev väga palju rohtu sööma ja kui ikka palju süüa, siis tuleb suur häda ka. Siin siis ka sobiv pilt:

Üks vägev Aafrika loom

Kinnitan, et käesoleval artiklil puudub igasugune seos lähenevate valimistega.

Roheline K-ga prügikast

Kunagi, kui Kakk väike oli, elas temaga samas kandis üks paarikümneaastane Downi sündroomiga sell. Oli teine muidu heatahtlik ja seltsis lastega, armastas naabermaja taga kiigel istuda ja jämeda häälega laulda joriseda nagu Põrgupõhja Jürka. Ei pannud pahaks suuremate poiste nöökamisi ja vahel ka kerget kiusu. Kuid kui teda mõni suurem poiss ikka tõsiselt mõnitama hakkas, võis asi kurjaks minna – ühel juhul saatis äravihastatud tegelane oma narrija suunas (ja jõudu tal jagus!) pooliku telliskivi, mis vaid napilt tolle peast mööda läks. Parem mitte mõelda, mis oleks tabamuse korral saanud…

Eesti rahvas sarnaneb päris palju tollele Downi sündroomiga sellile. Laseb endaga igasugu imet teha ja lepib sellega. Kuid kui näha Tallinna tabanud K-prügikastide (mitte seostada K-Arvutisalongi, K-Raua ega K-Komandoga!) uputust ja kuulda raadiost selle autoriks olnud reklaami-afroameeriklase süüdimatut mulinat, tundub küll, et varsti on üks poolik telliskivi kusagilt tulemas. Häda tollele kaalikale, kes siis ette jääb…


Käige ahju! Üks lollusevastane kampaania

Apdeit 15.15 – Eesti blogijad on asja tõsiselt hambusse võtnud, lõrisevad ja raputavad vaeseid essuseppasid. Seni parim kommentaar (kirjanduslikus mõttes andekalt räige ja samas üdini aus) pärineb [L] Parasiililt.

Urban Tradi taasavastamine

Sattusin veebis belgia ansambli Urban Trad [L] veebilehele. Bänd, kes esindas Belgiat 2003. aasta Eurovisioonil Lätis ja jäi napilt teiseks, kusjuures laul oli konkurentsitult parim. Kolasin mööda veebi ja vedasin sealt kõik leiduvad laulud-videod masinasse. Peab ütlema – mida enam kuulata, seda enam kummitama hakkab. Tuleks hakata pommitama Viljandi folgi korraldajaid – kutsugu see punt mängima!

Teise külje pealt aga ka. Sain alles tagantjärele veebist uurides aimu suurest skandaalist, mis bändi ümber vahetult enne Eurovisiooni toimus – üht kahest naislauljat, Soetkin Collieri, süüdistati “ultraparempoolsetes sümpaatiates” (mida iganes see siis tähendas) ja lõpptulemusena vahetati ta Eurovisiooni ajaks teise laulja vastu. Kogu lugu tõi aga väga ilusti päevavalgele vana tõe – enamik ajakirjanikke pole eetikast undki näinud. Meedias sai järjekordselt sääsest elevant. Tolle aja sõimukisast saab Google’i abil otsides veel siiamaani mingi pildi kätte. Ja teine iseloomulik aspekt: üheks kõige räigemaks pröökajaks oli üks hästituntud rahvusvaheline organisatsioon, kelle lärmi on ka Eestis omajagu kuulda olnud. Njah…

Aga õnneks on Urban Trad siiani edukalt koos ja teeb head musa. Ja mis kõige parem tõestus omaaegsete kriitikute lollusest – bänd koosneb enam-vähem pooleks flaami- ja prantsuskeelsetest belglastest. Kes selle maa olusid teab, saab ka aru, et see pole üldse mitte tavapärane. Nii et – las koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

Kolm hurraad Europarlamendile

… kellel jätkus meelekindlust seista vastu suure rahakoti ja libeda jutuga lobbymeestele ja tõmmata tarkvarapatentidele vesi peale. Lähemalt võib lugeda näiteks [L] FFII vastavalt lehelt, kuhu palju selleteemalisi linke kogutud. Siiski ei peaks vist enne õhtut hõiskama – kord juba lükati see lollus tagasi ja Euroopa Komisjon vedas selle kõiki elementaarseid mängureegleid rikkudes uuesti üles. Nüüd aga on neil seda vähemalt tublisti raskem teha. Tubli töö, parlament! Ja teadaolevalt vähemalt paar Eesti saadikut aitasid sellele ilmselt kaasa, nii et vahelduseks polegi häbi eestlane olla.

Ameerika käärib?

Alles see oli, kui hr. Põõsas hirmsa vaidluse ja madinaga Ameerikamaa presidendiks valiti, mille järel oli näha päris räigelt setsessionistlikke avaldusi “kahe Ameerika” stiilis. Tänane [L] Slashdot käsitleb kurikuulsat Patriot Acti ja selle laienemist – seal on päris palju mõtlemapanevaid kirjutisi. Juba algne PA ei olnud just kuigi demokraatlik nähtus ja kui nüüd veel vaikselt juurde keeratakse, saamegi ehk viimaks sarnase hullumeelse diktatuuri nagu filmis [L ]“Escape from LA”. Ehk siis toimub midagi konna keetmise sarnast – pikkamööda pannakse tuld alla, konn ei märka midagi, enne kui surnuks keeb. Nagu Slashdotis mitu selli märgivad – tavaline Joe on busy oma 10-12-tunnise tööpäevaga, laste hariduse jaoks raha säästmisega ja muu elementaarsega, nii saavadki poliitikud teha mida tahavad.

Nüüd on miskid sellid aga tulnud välja hoopis isemoodi algatusega – [L] Free State Project üritab ajada New Hampshire’i osariiki kokku 20 000 isemõtlejat ja luua sinna libertaarlaste musterosariigi. Vaba turumajanduse, täieliku sõnavabaduse ning relvakandmisõigusega. Päris põnev idee… Üks kriitilise meelega ameeriklane Slashdotis ütleb nii: “We need to remind people that our empire is not unlike others before. They all fell apart. Ours will too”. Eks elu näitab, kuhu see maakera üleüldse lähiaastatel keerama hakkab…