Vahva lõunasöögikoht

Kakk käis täna Hiiul Stoltseni autoparandajate juures oma Mitsut vuntsimas. Asjalikud sellid on seal üldiselt. Aga putitamine võttis aega ja küsisin sealse asjaajajapreili (või mis iganes ametikohal ta seal on, võtab tellimusi vastu ja suhtleb klientidega) käest lähimat toitlustuskohta. Juhatati, et kohe paar maja edasi Pärnu mnt ääres, all keldris.

Kakk läks ja jalutas esmalt jupi aega ümber juhatet maja. Söögikoha silti ei kusagil, suur klaasuks paistis lukustatud olemisega ja kõrvaluksel olev silt “Eesti Vanglatööstus” ei kutsunud ka uudistama (Kakk pole erinevalt Harkujärve kiriku isa Jaanusest veel selle sfääriga nii harjunud…). Viimaks läksin toda klaasust näppima ja üllatus-üllatus, lahti oli. Ukse tagant läkski miski trepp alla.

Kobisin siis allapoole ja leidsin end ühest igavesti hubasest kohast. Nagu oleks kellegi kodusesse külalistetuppa sattunud – kamin, palju pilte seinal jne. Vaid rohkem laudu-toole kui külalistetoas tavaks reetsid söögikohta. Tellimuse vastu võtnud perenaine oli ka hästi vahva tädi, kes kõigi külalistega kohe sina peale läks (Kakule üldiselt see meeldib). Ja toit oli mõnusasti kodune ning mis mitte vähe oluline, väga mõistliku hinnaga – korralik taldrikutäis kahe härjasilma, korralike peekoniviilude ja kartulitega maksis 30 krooni, keefiriklaas oli 5 ja kohv ka 5. Kohv oli pealegi veel korralikku koduse välimusega savikopsikusse otse segatud, mitte mingi sõrmkübaratäis lurri. Kõhutäie lõpuks võtsin veel ka 12-kroonised pannakad – jällegi tibens-tobens (nati kõrbenud oli ühest kohast, aga polnud hullu) asi, eriti veel peale pandud toormaasikamoosi tõttu. Nämm!

Et oli lõunaaeg, oli koht üsna tublisti rahvastatud – põhiosa moodustasid Elektritsentrumi tunkedes tõsised töömehed. Igatahes tuleb neid seal kadestada – keegi võiks sarnase koha ka kuhugi õppeasutuste lähedale ehitada. Hinne viis pluss.

HTK kolimine

Kaku põhitöökoht vahetas viimaks asukohta – TLÜ [L] HTK asub nüüdsest peahoone 5. korrusel katusekambris (enne oli seal arvutiklass).

HTK uus asupaik
Üldvaade uuele pesale.

Kairu on juba oma ajaveebis endapoolse vahva nägemuse kogu protsessist andnud, aga paneks oma mõned muljed siis ka. Koht on üldiselt vahva ja vähemalt esialgu on ruumi piisavalt (meil on võrreldes mõne aasta taguse seisuga üksjagu rahvast juurde tulnud). Olemas on eraldi kinnine osa, kus saab ülejäänud rahvast segamata nõupidamisi teha. Mida pole, on aga veevärk ja ka kemmergud asuvad üsna kaugel. Noh, saabki siis rohkem liigutada… Söömas tuleb ka päris pika maa taga käia. Aga üldiselt tuleb rahule jääda.

Kolimisega käib muidugi kaasas paras segadus ja vist läheb aega, enne kui kõik paika saab. Põhiline ajaviide on vist veel jupp aega sissetormavatele tudengitele teatamine: “ei, siin ei ole arvutiklass. Klass on kõrvalruumis.”… No ja meie Põderlandias õppiv kolleeg Hans hakkas Roomas toimunud kino meenutamise peale kohe ka kohalikku vahtkustutit näppima…

Hans: Käed üles! Vahutan!

Käed üles! Vahutan!

Seejärel pani kolleeg kustuti küljes rippuvale voolikule järgmise sildi:

Ninasarviku lont

Ninasarviku lont…

Jaa… Haridustehnoloogid on vist kõik natuke segased. Kakk tunneb end igatahes väga koduselt. 🙂

Eks siis lähiajal näeb, kuidas “uus kodu” istuma hakkab. 16. detsembril toimub meil plaani järgi soolaleivajõulupidu, kus peaksime Mardiga ka natuke muusikat tegema. Näis…

Talv Pääskülas

Neljapäeva päeval TTÜ-sse loengule sõites leidus Pääskülas väikestel tänavatel nii armsaid talviseid vaateid, et pidi auto kinni pidama ja paar pilti tegema. Üks neist on siin.

Talvepilt Pääskülast

Crazy Rider

Eile sai Kakk oma tsikli viimaks peale suuri jamasid remonditud. See tuli aga saada Mustamäelt maale vanemate juurde talvekorterisse. Kuna aparaadi remonti vedanud transamehed tahtsid väga palju raha saada, siis teist korda enam plekkida ei tahtnud ja tuli otsus see ~25km ise ära sõita. Kakk ajas paksu kampsuni nahktagi alla, sidus salli kaela ja läks teele.

Linnavahel polnudki väga hull. Sõitmine tuli peale pisikest pausi välja küll ning ratas liikus väga kenasti. Kreisiks läks asi Pärnu maanteel linnast välja saades – juba kiiruse tõstmine linna 50-lt 70-le hakkas päris karmilt külmetama. Kui natuke veel juurde keeratud sai (lubatu piires muidugi), oli tegu üsna ekstreemse tegevusega… Õnneks libe ei olnud, kuid tuul tahtis kohati tee pealt ära lükata küll. Ilmselt aga Kaku kaitseingel vaatas, et too segane üritabki viimasel novembripäeval veel ringi kärutada ja lõi Pärnu maantee tühjaks – Maksimarketist Haruteeni sõites läks mööda vist kaks autot… Nii tühja teed pole enne sealkandis näinud.

Isegi lumise metsavaheteega sai hakkama – rahulikult minnes polnud eriti hullu midagi, rattal on head kummid all. Viimaks kohale jõudes vahtisid Fix ja Ulf (Kaku emme-issi karvased kasulapsed, kaks saksa hunti) väga lolli näoga – no mis paganama möriseva soku seljas see Kakk nüüd kohale tuli…?? Aga kohale jõudes oli Kakk parajalt jääs ja ülessulamine võttis jupi aega.

Hea kogemus oli, aga ilmselt niipea ei kordaks. 🙂

Usundiõpetus – uus kommunismitont

Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛

No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.

Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.

Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.

Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.

Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.

Miyagi-sensei lahkumine

Tänane [L] Päevaleht kirjutab, et Los Angelesis suri 73-aastasena Pat Morita, kes ehk oma tuntuima rolli tegi “Karate Kid”-filmisarjas Kesuke Miyagina. Kakk kirjutas sinna kommentaaridesse ka [L] väikese järelehüüde.

Lisaks veel paar toredat asjaolu, mis neist filmidest meelde jäid. Kummalise paralleelina tuleb ette üks teine tegelane hoopis teisest filmist – Yoda “Tähtede sõjast”. Ehkki süzheed olid erinevad, on neil kahel vist hingesugulust piisavalt – isegi kõneviis on neil ühtviisi isemoodi. Ja mõlemate puhul on ülihästi edasi antud võitluskunstide tõeline olemus.

Veel üks vahva tsitaat (mälu järgi) Miyagilt – “kõik Miyagid oskavad kahte asja – kala püüda ja karated”. Omaaegses Ryukyu arhipelaagis võiski see vabalt nii olla. On ju ka Miyagi nimi laenatud ajalooliselt isikult – Goju-ryu karate “isalt” Chojun Miyagilt.

Ja nagu kirjutatud – isegi kui Morita ise võitluskunste vaid väga põgusalt tundis, pidasid karatemehed tema tegelaskujust lugu. Ühe näitena sellest võib tuua kasvõi asjaolu, et filmi võitlusstseenides oli tema dublandiks üpris tõsiseltvõetav härrasmees – nimelt Fumio Demura, Shito-ryu meister ja mitmete karateraamatute autor. Ilmselt poleks selle kaliibriga karateka nõustunudki mõnd lahjemat tegelaskuju dubleerima ([L] IMDB andmetel on ta peale Karate Kidi seeria olnud dublandiks veel vaid ühes Mortal Kombati osas).

Nii et Miyagi-sensei elab edasi ka peale oma kehastaja siirdumist Taevasesse Dojosse.

Iiri asi

Tõsiselt andeka rahvusliku otsimootoriga on maha saanud iirlased – vt [L] http://www.doogle.org. Eriti lahe on see “I’m Feeling Bolloxed”…

Teeks ka eesti asja – näiteks koogel.ee? Eesti variandis peaks olema põhimärksõnadeks vist “autod”, “naised”, “õlu” ja “Meie Mees”. “Bolloxed”-nupu asemele sobiks lakooniline “On vä?”.

Hilisõhtu Dire Straitsiga

Reede hilisõhtul näitas ETV Dire Straitsi 1992. kontserdi salvestust. Juhtusin enam-vähem juhuse läbi telekava vaatama ja sattusin peale. Ei kahetse.

Dire Straitsi lood on kõrva jäänud küll, kuid siiani pole neid otseselt suures mahus kuulanud. Nüüd aga oli seal kuulamist küll ja veel. Üldjoontes tundus kontsert koosnevat kahest omavahel läbipõimitud erinevast reast – kui selline mõnus ja energiline klassikaline autorokk (Money For Nothing, Heavy Fuel, Solid Rock) oli igati profilt tehtud, kuid mitte teiste samalaadi tegijate seast nii esiletõusev, siis Mark Knopfleri loomingu rahulikum pool jääb hõlpsasti pikaks ajaks kummitama. Romeo & Juliet oma ilusa kitarririfiga; mõtlemapaneva tekstiga, ilusa meloodiaga ja fantastiliselt kena kitarrisaundiga Brothers In Arms; lisaloona esitatud instrumentaalne Local Hero – Wild Theme (meenutas natuke Joe Satriani samaväärselt ilusat lugu Always With Me, Always With You) – Knopfler oskab teha ilusat ja intelligentset muusikat. Mingi paralleeli võiks tuua Peter Gabrieli hilisema loominguga.

Kindlasti on omapärane Knopfleri kitarrikäsitsus – mängib vaid sõrmedega (ei kasuta lipitsat), seda nii rahulike lugude kui roki puhul. Hetkel ei tulegi teisi sama tehnikaga kuulsusi meelde (ehk neid on, Kakk pole nii autoriteetne muusikatundja).

Veel mõtlemapanev asi – enne kontserti vaatasin VH1 pealt dokumentaali Guns N’ Roses’est. Andekad sellid olid. Aga… Umbes samal ajal, kui tollal juba hallinev Knopfler Amsterdamis esines, olid gunnerid peale oma 1991. aasta super-topeltplaati Use Your Illusion allakäigutreppi mööda astumas – nina püstiajamine, liigne tinunn ja muu sinna juurde käiv keerasid kogu asja ämbrisse. Samal ajal on kasvõi nendesamade Knopfleri ja Gabrieli karjäär olnud pikk ja edukas ning ei saa öelda, et nad vanemast peast vaid vana rasva peal elaksid.

Ja lõpuks – tolle 1992. aasta kontserdi esineja oli, nagu juba öeldud, halliseguste juustega härrasmees ning bändimehedki polnud just pubekad. Küll aga oli staadion puupüsti täis ning esireas olevate pöördes kuulajate vanus oli esinejate omast küll kõvasti väiksem. Way to go, härrased.