Kaku ajaveeb
Tänane [L] Groklaw (ka [L] Slashdot, [L] LWN jt) tuleb välja uudisega, et lollid, aga see-eest järjekindlad (suurkorporatsioonide raha lõhn meelitab ka kindlasti) eurovolinikud on jälle kord üles võtmas (“veel üks viimane kord” – kus me seda juba kuulnud oleme?) tarkvarapatentide teemat. Ilmselt on hr. McCreevy käinud meie kohukesemeistrite käe all praktiseerimas…
Mõni mees on tõesti Statoili stardikomplekti ära teeninud. Ptüi, vastik.
Issi väike sülekoer…
Laiskvorstid sihukesed!
… toimus täna [L] Mitsubachi klubi dojo’s Saku tänaval. Rein-sempail tuli aasta lõpus huvitav idee ajada kokku suur hulk eestimaiseid katanavibutajaid ja teha üks kogemustevahetamislaager. Mõeldud-tehtud. Tänaseks tuli siis kokku paarkümmend huvilist, juhendajateks olid kolm härrat (igaüks tegi ühe ca pooleteisttunnise trenni), kellega kõigiga on Kakul eri aegadel olnud au koos trenni teha – Rein Paluoja (Muso Shinden-ryu iaido), Ville Jehe (kendo) ja Priit Dello (Hontai Yoshin-ryu iai). Asi kukkus väga mõnusasti välja, kõik kolm eri stiili tõid välja nii palju ühiseid punkte (rohkem kui esialgu arvasime) kui ka mitmeid huvitavaid erijooni. Kakk sai ka üle jupi aja mõõga pihku ja oli üpris rahul. Järgmisest nädalast saab loodetavasti jälle Priidu juures vehkima hakata.
Rein lubas järgmisel aastal samasuguse laagri uuesti teha – sedasorti asi on täitsa väärt traditsiooniks saama.
Hommikul viis Kakk Kiisu autoga tööle ja hakkas siis mööda Sõpruse puiesteed kesklinna poole veerema. Vambola peatuses tõmbas foori taga kõrvale uhke tume Mercedese sportkupee (numbriga 140… OK, tähekombinatsiooni ei ütle). Nagu tuli roheliseks läks, pani kutt kummide vilisedes minema. Esmalt oleks ta vaat et ühele pollarile järgmisel ristil küljelt sisse sõitnud (kahjuks see ei reageerinud), siis kimas autode vahel laveerides (ja muidugi ilma ühegi suunamärguandeta) linna poole. Magistrali ristmikul aga istus ta niikaua foori taga, et Kakk talle jälle sappa jõudis. See mersumehele ilmselt ei meeldinud ja ta üritas ikkagi näidata, kellel parem auto on. Vilgutas ees sõites iga paari sekundi tagant piduritulesid – ilmselt oli gaasijalg nii raske, et muidu oleks enda ees olevale autole sisse põrutanud. Lõpuks sai siis esimesest mööda ja lendas autode vahel laveerides (endiselt ilma ühegi suunata) linna poole.
Võimalik, et kodanikul oli kõht lahti või mõni muu tervisehäda ja kiirustamine oli õigustatud. Samas… Koskla ristile jõudes oli mersu endiselt vaid paar autot eespool. Nii et õpetuseks kõigile sarnastele (ilmselt juhiload ostnud) roolijobudele – hommikul autode vahel nõeludes riskite vaid mõnele omasugusele sisse sõita ja pasunasse saada. Ajavõitu see kuigivõrd ei anna.
Eile toimus juba mitmendat aastat Eesti Evangeelse Alliansi aastaalguse palvenädala avalöögina (järgneb nädal aega teenistusi eri kirikutes) missa Harkujärvel. Märkimist väärib asjaolu, et sel aastal oli ühinenud ka roomakatoliku kirik – isa Philippe oli kohal, teenis kaasa ja pidas väga heas eesti keeles jutluse (nädala juurde kuulub ka tava, et jutlust peab igas kirikus mingi teise kiriku esindaja). Armulauast ta siiski osa ei võtnud – arusaamad on veel liiga erinevad. Kuid juba selle pildi peale, mis eile Harkujärvel avanes, oleksid kasvõi iirlased lakke karanud – ühe ja sama altari ees on kaelakuti koos baptist, metodist, luterlane, anglikaan (või noh peaaegu – EKEK on sellele kirikule suht lähedane) ja katoliku piiskop! Iseenesest ju võiks öelda, et nii tegelikult peakski – kuid kui arvestada mitme sajandi jooksul kuhjunud jonni ja vastuolusid kirikute vahel (häbiasi, aga reaalsus), oli pilt üpris pretsedenditu. Õnneks on Eestis üldse kirikutevaheline koostöö viimastel aastatel üpris laialdane ja omaaegset Olevistes kogetud suhtumist “luterlased lähevad põrgu” enam eriti ei kohta.
Igatahes täitsa tore õhtu oli.
… tuleks siinkohal soovida kõigile, kes siiakanti satuvad. 🙂
Käisime Kiisuga aastavahetust vastu võtmas Kaku vana sõbra ja grupiõe Katrini pool Kloostrimetsas. Hästi armas koht ja mõnus seltskond. Keskööks sõitsime autodega Viimsisse ja vaatasime linna kohal ilutulestikku. Seal jõudis taas kord pärale, kui väärt nähtus head sõbrad ikka on – eriti veel vanad sõbrad. Aitäh selle toreda aja eest!
Ja keda seal polnud, siis neile kõigile siitpoolt ikkagi parimad soovid uueks aastaks. Olge sama mõnusad kui alati olete olnud…
Üldiselt olid n.ö. ametlikud jõulupühad (sest jõuluaeg kestab ju tegelikult kuni kolmekuningapäevani) sel aastal mõnusalt rahulikud. Kakk käis kolmel päeval kirikus pilli saagimas – täna oli seal kõnelemas ka üks vana sõber, kellega kümne aasta eest sai koos bändi tehtud; nüüd on sell koolidirektor, kuid kitra väänab endiselt ja ehk õnnestub midagi uuesti aretama hakata. Üks tema omaaegne ilus ballaad sai kunagi ka sündiga fonosse tehtud, nüüd oli hea autorit üllatada. 🙂
Täna olid Harkujärvel külas ka vanamuusikaansambli Camerata Vocale daamid (huvitav, kas sinna võetakse pikkuse alusel? Igatahes on need kenad leedid eesti keskmisest üsna tublisti pikemad 🙂 ). Väga tasemel muusika – kes kusagil peale juhtub, soovitan soojalt kuulama minna.
Eile käisime kogu perega (juppide tõbisuse kiuste) Lepikul Kaku esivanemaid ja nende igasuguseid elukaid kaemas. Vahva oli. Väikevennast Julvan tõi Kakule sushikomplekti – ei tea, kas keegi sai teada, et Kakk just neljapäeval sushitegemise kiirkursusel käis (täpsemalt õppisime Hontai jutsurahvaga siiski futomaki tegemist – ja imede ime, need kaks rulli tulid üllatavalt autentsed ja söödavad välja)? Muidugi käis asja juurde ka suur söömine ning täna tuli enne sauna korralikult kuuris kotti lüüa, et liigseid kilosid veidigi maha kulutada.
Oma uue ketsiga olen väga rahul. Liigub teine ilusti, kogu pesakond mahub kenasti sisse ka. Jaanuaris tuleb talle juba esmane hooldus teha, esimene 1000 km saab ilmselt siis täis. Aga ikkagi on mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis julla järgmisena alt ära kukub.
Aastavahetuseni jäänud päevadel tuleb tööasju ajada, puhkust ei hakanud võtma. Näis, palju meil rahvast tööl on. 🙂
Esmalt Kakk põõnas mõnuga ja kaua. Siis hakkas Kiisu kodus urisema ja ajas kõik maja koristama. Kui pilt natuke parem sai, võttis Kakk seni lugemata Ekspressi ja Areeni ning istus kohvitassiga maha.
Areenis on kohustusliku jõuluaegse nähtusena erinevate intellektuaalikeste targutusi-keerutusi jõulude teemal, enamik neist allakirjutanu arvates üsna ebaadekvaatsed (vt ka Kaku [L] üht eelnevat kirjutist usundiõpetuse teemal). Aga seekord on seal kaks tõeliselt head lugu ka.
Esmalt arhitekt Karin Pauluse valusalt sarkastiline kirjutis Tallinna arhitektuuripornost ja kinnisvaraarendajate matslikkusest. Häbi ja paha hakkab, aga paraku on see meie reaalsus. Olemasoleva lolluse taustal ei näigi autori düstoopiad Ühispangale jupi otsa ehitamisest või kalmistule rajatavast elamurajoonist nii võimatud. Kakk muide näeb mõningast seost arhitektuuriporno ja eespoolkirjeldatud võhiklikkuse vahel.
Teiseks muidugi transkript näitekirjanik Harold Pinteri juba palju laineid löönud sõnavõtust Nobeli auhinnatseremoonial. Pole nii julget ja otsekohest juttu enam kaua aega lehest lugenud. Ei oskagi midagi lisada – Mr. Pinter on kõik ära öelnud.
Nii et Areeni lugemine võttis päris mõtlikuks. Kaua aga filosofeerida ei saa – tuleb minna kuusepuud hankima, kella viiest on Harkujärvel jõuluõhtu ja tuleb pilli mängida.
Igatahes sooviks kõigile siiasattunuile häid ja rahulikke jõulupühi – näe, isegi lund sajab ja pessimistide ennustused mustadest jõuludest ei pidanud paika. Ehk tuleb ka uus aasta ilusam, kui pessimistid mõtlevad. 🙂
Päevaleht [L] kirjutab, et valitsus andis eriteenete eest kodakondsuse roomakatoliku kiriku Eesti piiskopile isa Philippe Jourdanile. Kaku arust asjalik samm – kasvõi eeskujuna neile jurakatele, kes siinmail pole mitmekümne aastaga suutnud isegi paari maakeele sõna ära õppida. Mõni aeg tagasi kuulasin raadiost üsna spetsiifilise usulis-filosoofilise teemaga saadet, kus isa Philippe puhtas eesti keeles arutles. Avaldab muljet küll. Pealegi pole Eestimaal tarku inimesi kunagi liiga palju.
Ahjaa, EPL loo kommentaariumisse on muidugi kõik kohalikud tatipritsid juba kokku jooksnud. 😛