… selle kohta on tänases vastavas [L] Slashdoti artiklis päris mitu huvitavat soovitust. Itimeestele-naistele päris soovitatav lugemine.
Tädi Monika ja väike Pavlik
Tänane [L] EPL kirjutab kaks lugu uuest huvitavast seadusest. Esmapilgul näib kõik korras olevat – lastepeksjatest jõhkardid saavad karistada. Kui aga asja lähemalt uurida, hakkab sealt paha haisu levima.
Kogu eelnõu aadressil [L] http://www.sm.ee/lastekaitse jätab karjuvalt eluvõõra mulje. Et asja kuidagigi tasakaalu poole lükata, on pandud kirja ka igavene pikk joru lapse kohustuste kohta. Näiteks peab laps
* austama oma kodumaad;
* lugu pidama riigikorrast ja seadustest;
* hoidma loodus-, kultuuri- ja elukeskkonda;
* tunnustama käitumise üldtunnustatud tavasid (vajalik on välja anda juhendmaterjal, mis on ka lastele arusaadav);
* tundma huvi talle suunatud teabe vastu ja õppima leidma talle huvi pakkuvat teavet;
* osalema eakohastes ettevõtmistes.
Tule appi! Mil moel sellise abstraktsustasemega mõisted lapsele kohale viiakse? Ilma samas lubamatuks tunnistatud kasvatusviisideta? Ei pea silmas füüsilist karistamist – kuigi ka seda peaks äärmusolukorras lubama, nagu põleva maja naabermaja lammutamist tule levimise vältimiseks (vähegi väiksema põhjusega naabrimehe onni mahakiskumine on kuritegu). Kogu see jura “meeldival üritusel osalemise keelamisest” jms. Ja üks järgmine loetelu on sellest, kuidas laps peab hoidma oma tervist – kuidas seda saavutada, kui mingi toidu söömasundimine on lubamatu? Kas austatud seadusloojad alustavad tervishoiualast dispuuti oma kolmeaastase põnniga, kes heameelega saadaks piima ja porkna tsenseeritud ja hävitaks kogu poolekilose piparkoogikoti kümne minutiga? Ja eriti naljakas on see käitumise üldtunnustatud tavasid tutvustava juhendmaterjali idee – kuidas panna laps RTFM (sorry, see on itimehekeel – tähendab Read The … Manual), kui ta seda miskipärast ei soovi?
Rohkem seda ei kommentAArikski. Aga kõige krooniks on nüüdseks plaanitud kohustus oma naabrimehe peale kaevata, kui too “valesti kasvatab”. Mis siis, kui papalt jakobsoni nuianud ja mittesaanud pägalik jookseb naabrionule kaebama “Paps lõi mind!”. Kas naaber riskib enda jamaga mitteteatamise eest või keerab teisele käki kokku?
Kakk on oma pärdikutega nüüdseks tegelenud juba (vist) seitse aastat. Käesoleva “seaduse” mõistes lubamatuid asju on paraku tehtud küll – ja mitte tappaandmise koha pealt. Kui aus olla, siis on olnud üks (1) juhus (ilmselt artikli mõistes läheks “togimise” alla – täpsemalt ei hakka siin vana asja üles kaevama). Küll aga on Kakk seadust rikkunud mitmel erineval muul moel. Varem rakendati otseseid piiranguid hilise väljumise osas (nüüdseks on need konsensuse tasemel). Ja mõne päeva eest peetud arutelu teemal, miks Kakk oma kodu arvutites pirasofti ja -filme näha ei taha, lõppes ka ilmselt “vanemliku arvamuse pealesurumisega” (lollide seaduste vastu ei saa võidelda neid lihtlabaselt rikkudes). Nii et poisid – andke aga organitele teada! 🙂 (Kakk võib siin lollitada, kuna on suht kindel, et seda ei juhtu.)
Ja kuna endal on väikesed (aga siiski) credentials’id välja käia, küsiks seaduseelnõu väljapakkunud sotsmini tibidelt: mitu last on sel loomingulisel kollektiivil endal üles kasvatatud? Või on õigus vandenõuteoreetikutel, kes näevad kogu asja taga süstemaatilist kava perekonna, moraali ja kõige muu säärase “vanaaegse” kõrvaldamiseks…?
Kuidas raisata miljon eurot?
Väga lihtsalt – kasuta Windowsi.
Tänases Registeris on kajastatud omakorda [L] The Guardianis ilmunud lugu sellest, kuidas meist ida poolt pärit pätid istutasid prantslaste arvutitesse keylogger’id ja kui nood paha aimamata oma võrgupanka ronisid, saadeti kogu kasutajainfo “sinna, kuhu vaja”. Tulemus – kõige õnnetum kodanik kaotas 40 000 eurot (tal pidi ikka siis päris palju raha ka olema), kogu äralohistatud summa kokku ulatus miljoni euroni.
Ei tea, miks mind ei üllata ei tegijate ega ohvrite päritolu, ammugi mitte kasutatud tehnoloogia… [L] Teised tänased uudised teatavad Microsofti otsusest mitte lisada uude Windows Vistasse antiviirust – soovi korral võite oma arvuti turvamise jätta aga kõige täiega MS hooleks. Ainult 50 dollari eest aastas. Garantii on sama, mis kogu Windowsil.
Apdeit – lugesin Delfist billifännide kisa ja kratsisin pead – et tõepoolest leidub inimesi, kes on mitte ainult valmis laskma oma arvutisse rootkit’i (sest sisuliselt see eespoolmainitud OneCare seda ju on) installida, vaid ka selle õiguse eest igal aastal 600+ krooni andamit maksma… Inimesed on ikka huvitavad.
Neli asja
Kairu levitab meil kah ahelkirju. 🙂 Egas midagi, üritame…
1. Minu neli töökohta – Kakul ongi neli peamist kohta, need on lehe servas lausa kirjas:
Eri aegadel on ka teisi tegemisi, aga need on peamised.
2. Neli filmi, mida võiksin veel vaadata – hmm, raske valik.. OK:
Sõrmuste isand / Lord of the Rings (pikk versioon, kõik osad)
Mees ilma minevikuta / Mies vailla menneisyyttä
Ikka hullud / Still Crazy
Siin me oleme
3. Neli kohta, kus elanud olen – jama lugu, kohti polegi nii palju. Aga patuga pooleks:
Tallinn – enamik ajast
Harjumaa – alates 2002. Jep, Kakk elab 50 m Tallinnast väljas…
Haapsalu – suur osa lapsepõlvest, 1-2 kuud aastas seal haiglas
Dublin – 4+2 nädalat, sain endale iiri vanaema (tervitus tädi Clairele siitpoolt!)
4. Neli teleseriaali – uhh… Mõtleb:
Babylon 5
Miami Vice
Battlestar Galactica (vana oli parem, aga uus käib ka)
The Shield
5. Neli veebisaiti, mida igapäevaselt külastan – njah… OK, midagi peab vist siia panema:
Guugel – ilma ei saa vist läbi
Kakupesa – kirjutan blogi ja õppematerjale
EKEK.ee – kiriku uus veeb on suuresti Kaku seljas
Elvenrunes
6. Neli lemmiktoitu – njammnjamm… Näh:
pizza (eriti isetehtud)
sushi (saan ka tehtud, kui vaja)
fondüü (peamiselt selline kodune variant, juppidele ka maitseb)
kommid 🙂
7. Neli kohta, kus olen puhkamas käinud – Kakk ei ole pea kunagi üldse puhkusereisidel käinud, tööasjus saab reisida piisavalt ja vahel jääb siis ka puhkamiseks aega.
8. Neli kohta, kus oleksin praegu parema meelega – ugh….
Dublinis Maire Brennani, Clannadi vms kontserdil (või ka tädi Claire’i juures)
Grönoleni noortelaagris Norra Jotunheimeni mägedes, koos samade hullude inimestega, kellega seal 1993 ja 1994 olime
Tsikliga kusagil mõnusas kohas ringi uhamas
Okinawal, päikeseloojangul mere ääres, mõne kohaliku meistri juhendamisel katat tegemas
Noniih… tehke mõni siis järgi. Aab või Elanor või kes iganes…
Ameeriklane Tallinnas
Bliu one snniunnnipävagz!
Kaku emmel-issil on sünnipäev. Täpsemalt emmel oli üleeile ja issil on täna. Kakk ja pesakond ühinevad kõigi teiste karvaste ja sulelistega ja soovivad siitpooltki kõike ilusat kogu väga pikaks tulevikuks.
Palju õnne!
Imelik süsteem
Üleeile räägiti Slashdotis, et olla Bill Gatesi kuulsa [L] “Kirja arvutihuvilistele” 30. aastapäev – ehk siis kommertssoft on jõudnud ümmarguse aastaarvuni. Sel puhul leidis Kakk olevat pasliku panna oma läpaka seni konfimata jäänud XP partitsioon töökorda.
Esmase installi (töölaua ettetulekuni) olin juba läpakat saades ära teinud. Nüüd siis järgisin [L] MS enda soovitusi ja tegin esimesed sammud rangelt ilma võrgukaablita. Tirisin SP2, Spyboti ja muud vajalikud jubinad Linuxis alla ja tõstsin spetsiaalselt andmevahetuseks loodud FAT32-partitsiooni kaudu (tänastes Linuxites puudub patendihirmus NTFS tugi – ja loota, et MS hakkab vabasid kettastandardeid nagu ext3 või ReiserFS toetama, on ilmselt asjatu) Windowsile käeulatusse. Thinkpadiga tuleb kaasa hunnik IBM softi ning ka Norton Antiviruse 3-kuuline pakett. Otsustasin selle 3 kuud siis ära kasutada – eks suvel asendab mingi vaba lahendusega. Kogu selle värgiga oli üksjagu jubimist. Loomulikult oli installijärgselt kasutusel adminikonto ja loomulikult ilma paroolita – tuli kasutajamajandus korralikult paika panna. Uuenduste ja turvaseadete enam-vähem korralikuks paikasaamiseks kulus 5 restarti. Ainuüksi Nortoni kettaskänn võttis nii kaua aega, et sellega oleks võinud terve Ubuntu ära installida (OK, kõiki uuendusi ehk mitte, kui näiteks ka OO.o ära tuleks uuendada).
Softi osas on valik lahjapoolne – IE veebi jaoks, OE meili jaoks (kumbki pole eriti kasutuskõlblik ja kui Windowsi igapäevaselt kasutaks, peaks need asendama Firefox/Thunderbirdi vmm turvalisema kombinatsiooniga), Media Player muusika ja MSN Messenger möla jaoks. Enam-vähem kõik. Täna ei viitsi softijahiga tegelda ka – Kakk on Linuxi apt-getiga (või ka yum või urpmi või emerge) nii ära hellitatud, et süsteem, kus iga paganama paketti tuleb nettipidi jahtida, tundub lootusetult out. Pole SSH ega FTP klientigi, rääkimata kontori- või graafikapaketist. Serverisoftist nagu veebi- või andmebaasiserver (Kaku Linuxis on need näppimise-testimise huvides alati peal ja nende install käib üldiselt üheainsa terminalikäsuga, hiljem tuleb küll veidi seadeid kohendada) ärme unistagi. Naljakas on see, et isegi vaikimisi paigaldatud mängude osas on tänased Linuxid märksa vingema valikuga kui Windows.
Tjah. Rohkem vist ei viitsi surnud hobust peksta. Kui järgmine sobiv aastapäev tuleb, siis paneme Windowsile softi ka peale – muidugi ainult sellise, mille eest maksta ei tule ja mis soovitavalt ka vaba koodiga on. Tõsise töötegemise jaoks on aga endiselt Linux.
Peetis saundiga laulumäng hiphopi-Anne, etno-Lenna ja Rootsi kunniga
… ehk siis selle aasta eesti öirolaul.
Lugude tutvustused sai juba varem ära vaadatud ja mõned lood isegi täitsa meeldisid. Päris jubedusi finaalis ei olnudki, olid kuulatavad lood ja “kama-kaks”-laulud. Mõnest kõrvajäänust:
* rahva lemmikuks saanud Meribel – omapärane disko ja muusikali segu. Pajusaare kohta natuke ootamatu laul.
* ainus eestikeelne, Ines – isiklikult meeldis vist kõige rohkem. Tasakaalus lugu meinstriimi ja omaetteolemise vahel.
* Through My Window – küll järjekordne 2QS tiimi importtibi esitatud popstandard, aga seekord nende kohta üle keskmise. Tüdruku puhul häirib karjumisse kalduv hääl, sellega tuleb veel tööd teha.
* Crux + Reverend B – armsalt naiivne ja sobivalt pretensioonitult esitatud lugu. Cruxi on Kakk varemgi raadiost kuulnud (vaid Pereraadiost ja R7-st – väljaspool kirikut on nad kahjuks üsna tundmatud) ja bänd on hea mulje jätnud. Nüüdki oli tulemus korralik meloodiline kidrapopplugu. Tekst natuke küll häiris – kuid hei, lugu oli kuti enda naisele kirjutatud (ning isegi Liverpooli sellid ladusid omal ajal tekste stiilis Love Me Do….). Ning tänapäeva vann-nait-ständide ja fakkaraundide ajastul on meeldiv kuulda, et mõni mees ka oma laulatatud naisest laulab.
Tänase saate kohta võib öelda seda ja teist. Kõige suurem ämber oli heli, eriti alguses – mida need sellid seal puldis tegid??? Kusagil keskpaigas pilt tibake paranes. Positiivse poole pealt tuleks kindlasti mainida mõnusaid tongue-in-cheek tutvustusklippe. “Viimse reliikvia” mungad Cruxi ees olid lahedad, ning kui siis Rootsi tibi avalause “I’m from Sweden!” järel vahetus pilt Peeter Oja laiale näole, kust tuli “Täräääää!” ja seepeale ka Ruuoootsi Khunn üle ekraani jalutas, pidi Kakk suure irvitamisega äärepealt laua alla kukkuma. Eriti veel seetõttu, et uuele telefonile sai mõne päeva eest tollesama Kreisiraadio ja rootsi kunniga helin kombineeritud ja see töö juures ootamatult keset koosolekut peale läks…
Ka need kolm omapärast lugu enne hindamist olid head. Toe Tag – ja Anne Veski?? Kuid kes arvab, et asi oli stiilis “punkarid ja Maie Parrik”, peavad vist eksima – TT oli hiphoppi pikkinud huvitavaid jatsulikke käike ja tädi Anne tundis end uues rollis üllatavalt vabalt. Folkbänd “Vägilased” ja ninja-Lenna oli ka huvitav etteaste, ehkki Lennal ei tulnud oma tavapärast ampluaad nii palju muuta. Ning ka saksikvarteti esitatud “Aeg ei peatu” oli põnevas seades, ehkki TT ja Anne stiilis sürrakombinatsiooni siit ei paistnud.
Hindamine? Tundub, et rahvusvaheline zhürii ei ole väga oluliselt targem kui rahvas. Kohati loobiti vist üsna umbes neid numbreid. Lõpus läks muidugi tasavägiseks ja alles viimane hindaja kallutas vaekausi 2QSi esindanud rootsi tibi kasuks. Inesest oli natuke kahju. Aga noh, see Sandra lugu on kuulatav raadiohitt, tehniliselt hästi produtseeritud ja kui preili karjumist natuke häälekooliga vähendada, ei tohiks eestlastel Kreekas päris häbi hakata. Ennustaks kohta vähemalt finaalringis.
Aga ikkagi, kui Kaku käest küsida saate võitjat, siis on selleks Toe Tag, Anne Veski ja Rootsi kunn. 😛
Ketsiga kelgutamas
Vahepeal jäi kirja panemata, kuidas me Kiisuga nädalavahetusel Tabasalus ketsiga kärutamas käisime… Kiisul jäi talveks autokool pooleli ja nüüd oli tahtmine vahepeal harjutada, Kakk jälle tahtis natuke proovida, mida see masin libeda peal teeb. Nüüdseks on aparaat kenasti sisse sõidetud kah, üle 3K km juba läbitud.
Algul proovis Kakk Tabasalu ringraja peal va ketsi kurjaks ajada. Läks teine küll – ja päris hästi läks. Teelpüsimine on võrreldav omaaegse 4×4 Sunny omaga – hoidis küüntega teest kinni nagu kass ega kippunud naljalt kuhugi libisema. Ilmselt on omajagu põhjus väikeses teljevahes – igal juhul kurvidest, kus Mitsu lohisema kippus, läks Hyundai läbi nagu niuhti. Rajal oli miski bemmimees suure masinaga ja sellel sai ilusti eest ära sõidetud… 🙂
Siis panime Kiisu rooli. Esialgu läksid lausa sidurid-pidurid segamini… Siis tuli aga sõit meelde. Algul platsi peal, siis ringrajal. Temagi oli nõus, et masin väga ilusti tee peal püsib – ei saavatki aru, et tee libe on. Ringil sõitis esialgu tasakesi, siis aga kukkus tagakäpaga gaasi vajutama ning tundis kurja lõbu sellest, et samal ajal ringil kimanud suure dzhiibi eest jalga lasi…
Igatahes päris lõbus oli. Kets on mõnus aparaat. Nüüd on temaga juba 2x Tartus käidud ning ka maanteel ei jää hätta – kui vaja, saab isegi palgiveomasinatest, suurtest bussidest jms elukatest mööda (üldiselt Kakk sõidab lubatu piires, aga korra tuli ühest suurest peletisest kähku mööda saada ja 120 oli nagu muuseas ees). Seega tuleb asjaga rahul olla.
Filmielamus: Still Crazy
Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.
Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…
Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:
Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…
Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.
Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.
Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.