Isa Philippe sai eestlaseks

Päevaleht [L] kirjutab, et valitsus andis eriteenete eest kodakondsuse roomakatoliku kiriku Eesti piiskopile isa Philippe Jourdanile. Kaku arust asjalik samm – kasvõi eeskujuna neile jurakatele, kes siinmail pole mitmekümne aastaga suutnud isegi paari maakeele sõna ära õppida. Mõni aeg tagasi kuulasin raadiost üsna spetsiifilise usulis-filosoofilise teemaga saadet, kus isa Philippe puhtas eesti keeles arutles. Avaldab muljet küll. Pealegi pole Eestimaal tarku inimesi kunagi liiga palju.

Ahjaa, EPL loo kommentaariumisse on muidugi kõik kohalikud tatipritsid juba kokku jooksnud. 😛

Korea ketsid

Ei, Kakk ei ole tegelikult miskeid eksootilisi jalavarje muretsenud. Ketse on tegelikult ainult üks ja see kirjutatakse veidi peenemalt – Getz. Hyundai Getz. Sehukest nime kannab järgmised viis aastat (nii pikk on liising ja ka garantii) Kaku liiklusvahend. Vana Mitsu oli juba üle 10 aasta aktiivselt mahvi saanud – üksjagu pulki hakkas järjekorras küljest ää kukkuma ja uute pulkade eest taheti palju raha. Viimaks oli seis sealmaal, et tundus mõistlikum liisingu kasuks otsustada – seda enam, et auto on otseselt töövahend (ilma selleta 3+ töökoha vahet ei lenda).

Kodus jupid vahtisid algul aknast ja torisesid: “Mis pagana junn see on?”. Väljast näeb masin maja ees teiste suuremate seas tõesti üsna pisike välja. Sees on aga ruumi üllatavalt palju. Ainus harjumatu koht on siduripedaali juures olev nurk, kus jala jaoks ruumi napib. Muidu aga on salong mõnusasti avar.

Tuttavad ketsikandjad (neid on mitu) on igatahes kiitnud. Näis, kuidas sellega läheb.

Aamen, Wolli!

Kunagine koolikaaslane TTÜ-st Peeter P. “wolli” Mõtsküla [L] kirjutab väga tabava arvamuse autorikaitsjate järjekordsest vaimusünnitisest ehk siis digiandmekandjate maksustamisest. Kakk arvab juba ammu, et “intellektuaalomandi” tänase käsitluse näol on tegu organiseeritud kuritegevuse ühe legaliseeritud vormiga ja sellisena ei peaks demokraatlikud ühiskonnad sellega tegelema.

Jalamo-sensei laager

… toimub sel nädalavahetusel Tallinnas Saku tn 8. Täna oli kobujutsu ja Yuishinkai karatel põhinevad enesekaitsetehnikad, homme veel kobujutsut (sai ja bo). Kakk lootis end ka vööeksamiks vormi saada, kuid sellega on lood kehvad – tehnikat veel kuidagi on, lihtlabast võhma aga pole kohe üldse mitte. Nojah, sügissemestril kolme töökoha vahel jooksmine ei ole just tihti lubanud trenni teha. Nüüd tuleb veel kuu aega hoolsalt harjutada, siis on ehk jaanuari lõpus järgmises laagris lootust kobujutsu rohelise vöö eksam ära teha. Kaks trennikaaslast aga tegid täna esimese, kollase vöö edukalt ära – õnnitlused neile!

Õhtul käisime soomlastega koos Mustamäe Chopsticksis söömas. Nägime tee ääres üht maani täis kodanikku, pudel käes – siis kostus tagaistmelt andekas kommentaar: “Pojalla on pyöreät kenkäpohjat!” (maakeeli siis: “Poisil on ümmargused kingatallad!”). Kakk pidi pingutama, et rooli mitte naeru tõttu lahti lasta… Tõsiselt hea väljend ju. 🙂

Nüüd tarvis kähku põhku kobida, muidu ei pea homset mahvi üldse vastu.

Üks mõte

… [L] ELIL presidendilt (täna oli jõulueelne juhatuse istung, kuid ta on seda varem ka öelnud) – õnneks on vaja kolme asja: hingerahu, tervist ja raha. Ja kui hinnata kõiki viiepallisüsteemis ja näiteks raha on 5 palli eest, teisi vaid 1-2, tuleb keskmiseks üsna nadi tulemus…

Päris hea asi, mille üle advendiajal mõelda.

Tamasser või mitte

Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.

Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛

Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.

Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.

IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…

Filmielamus: Equilibrium

Eile õhtul tuli telekast jälle hea fantaasiafilm – [L] Equilibrium. See 2002. aasta film on kahjuks üsna teenimatult Matrixi triloogia varju jäänud, kuigi mõnes mõttes on ta vähemalt sama hea (ehk paremgi).

Lugu ise on antiutoopia tulevikuühiskonnast, kus rahu nimel on keelatud kõik emotsioonid. Loodud on spetsiaalne politsei (grammaton clerics – huvitav, millisest kontekstist see kreeka grammaton siia võetud on?), kes on ülitreenitud võitlejad ja külmaverelised killerid. Tabatud “tundekurjategijad” mõistetakse surma ahjus põletamise läbi. Siis aga hakkab üks kleerikutest, kelle naine pealegi juba varem tundekuriteo eest surma saadeti, tundeid omandama…

Pole nagu eriti originaalne lugu. Meenusid mitmed klassikud – Fahrenheit 451, aga ka Logan’s Run jne. Ja muidugi Matrix. Aga ometi see film töötab – ilmselt ka heade näitlejatööde tõttu (Christian Bale, Sean Bean jt). Üsna hea tagakäelaks käib ka Prozacit neelava ameerika ühiskonna pihta – universaalse tundevastase ravimi nimeks on nimelt Prozium…

Eraldi tuleks rääkida võitlusstseenidest. Matrixi sarnast “some rules can be broken, some can be bent” siin ei kohta, välja arvatud ehk tõesti võitlejate ülioskused – kuid keegi ei lenda ega püüa kuule. Tõeliselt hea leid on aga uuelaadse tuleviku võitluskunsti ülesehitamine suures osas ida võitlusviisides rakendatava kata ehk vormharjutuse põhjale, mida aga siin filmis tehakse käsitulirelvadega (gun kata) – hakka või uskuma, et selline asi on võimalik (lähidistantsil mõnel juhul ehk ongi…). Eriti lõpuvõitluses peategelase ja peapahalase vahel oli päris ilusti näha kung fu keskliini printsiibi ärakasutamine vastase tulejoonelt kõrvalehoidmiseks ja enda relva tulejoonele manööverdamiseks. Ja ka need paar mõõgalahingut olid üsna nauditavalt tehtud.

Peaks vaatama, ehk õnnestub mõnest poest DVD leida, asi on seda väärt küll.