Eesti oma Kiedis

Midagi kreisit pühapäevaks (ja loodetavasti ei tee mõni torunina sellest jälle mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, nagu ühe hiljutise postitusega juhtus).

Postimees toob ära [L] videoga loo isevärki vahejuhtumist Ventspilsiga peetud korvimängu ajal, kus sokikostüümi à la Anthony Kiedis rõivastunud noorhärra platsile tormas ja seal elevust tekitas (vahemärkus – Kiedis ja teised Red Hot Chili Peppersi liikmed olla lasknud end fotografeerida biitlite kuulsa ülekäiguraja-foto eeskujul samas paigas, olles aga riietatud vaid ühte sokki).

Muhe oli mängijate reageering, eriti Saksakulmu oma (kelle nimi tegelinskil selja peale kirjutatud oli). Noh, et igas mängus päris ei peaks, aga… 🙂

Torino olümpiamuljed

Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂

Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!

Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:

  • mäesuusataja Bode Miller – pidi võitma kõik mäesuusaalad. Ei saanud mitte muhvigi.
  • kiiruisutaja Chad Hedrick – pidi tegema Eric Heidenit ja võitma kõik kullad. Sai märksa vähem kui lubas.
  • lühiraja-kiiruisutaja Apolo Anton Ohno – pidi võitma kogu lühiraja. Sai kah märksa vähem, kuigi medaleid tuli
  • USA hokimehed – äärmisel juhul tuli kõne alla kaotus finaalis ja sedagi vaid Kanadale. Tegelikult peksti mõlemad meeskonnad veerandfinaalis välja.

Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.

Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.

Sports Illustrated

… on üks [L] väga veider lektüür.

Olümpia on mingi x-järgu uudiste all, kolumni kirjutavad miskid imelike arusaamadega kummalised sellid, biograafiates pole ei selle olümpia ilmselget suusakuningannat Kikut ega pikaajalist tipptegijat Andrust – küll aga on seal üksikute välismaiste tegijate ja mõne Põhja-Ameerika staari (Bode Miller, Becky Scott) kõrval reas mingid suvalised ameerika õlid, kes kas tegelevad taliolümpia ja muu maailma mõistes marginaalsete aladega või pretendeerivad 30+ kohale (ainus selge erand on tõesti kõvad USA hokimehed), pealkirjad on stiilis “No kuule, USA, Läti???” (läti hokimehed pole üldse papist poisid, seda teatakse Euroopas juba üsna mitu aastat) ja mõnigi jutt käib umbes “kui meie tädi X poleks enne finišit kõhuli käinud, oleks ta kindlalt kulla võitnud”… Sellise võhiklustasemega oleks kõigile parem, kui see väljaanne olümpiasündmusi üldse ei kajastaks. Jäägu oma liistude (NFL, NBA, NHL jms) juurde.

Õnneks tuleb selle pahandamise peale [L] Tim Kingi lugedes kohe meelde, et kaugeltki mitte kõik ameeriklased pole silmaklappidega turakad.

Andrus on kunn

Pikka aega kippus Eesti suusatajatel suurvõistlustel kehtima seaduspära – kui mehed sõitsid hästi, läks naistel kõik nässu ja vastupidi. Torinos see enam ei kehti. Veerpalu näitas jälle, kes klassikalist sõiduviisi meeste seas kõige paremini oskab. Puhas töö. Sellist olümpiat ei osanud ilmselt ka optimistid ette näha. Aitäh ilusate elamuste eest, Kiku ja Andrus!

Ja need pasapeetrid, kes veel isegi ööl vastu Kiku esimest võidukat sõitu portaalides istusid ja suusatajaid essuga loopisid, tehku endale klistiiri. Hästi suure pumbaga ja niikaua, kuni vesi alt üles kuplisse jõuab ja sinna ladestunud s…a ära uhab.

Kiku, sindrinahk

Hommikul Torinost naiste 7,5+7,5 suusatamist vaatama hakates ei osanud midagi arvata. Smigun startis teisest reast ja istus kerge üllatusena kohe rivi etteotsa. Vahepeal ronis täitsa ette. Tuli suuski vahetama ja puterdas end üheksandaks. Siis aga oli … jälle eesotsas. Kui viimase pika tõusu peal ainsana Neumannovále järele läks, oli juba “ohoo”. Ja ikkagi oli tunne, et ega tšehhile vastu ikka ei saa. No aga mida eesti tibi tegi – lõpusirge algul tõmbas kõrvale ja läks teisest mööda nagu postist. Ja kui enamik teisi tädisid kukkusid teispool lõpujoont käpukile ja ähkisid seal, põrkas tema ringi nagu pall, endal suu kõrvuni peas, ja huilgas. Nagu poleks täiega kimatud 15 km olnudki.

Vägev. Omaaegsest “tüdrukust, kes valesse purki pissis” on saanud olümpiavõitja.