Bliu one snniunnnipävagz!

Kaku emmel-issil on sünnipäev. Täpsemalt emmel oli üleeile ja issil on täna. Kakk ja pesakond ühinevad kõigi teiste karvaste ja sulelistega ja soovivad siitpooltki kõike ilusat kogu väga pikaks tulevikuks.

Palju õnne!

Peetis saundiga laulumäng hiphopi-Anne, etno-Lenna ja Rootsi kunniga

… ehk siis selle aasta eesti öirolaul.

Lugude tutvustused sai juba varem ära vaadatud ja mõned lood isegi täitsa meeldisid. Päris jubedusi finaalis ei olnudki, olid kuulatavad lood ja “kama-kaks”-laulud. Mõnest kõrvajäänust:
* rahva lemmikuks saanud Meribel – omapärane disko ja muusikali segu. Pajusaare kohta natuke ootamatu laul.
* ainus eestikeelne, Ines – isiklikult meeldis vist kõige rohkem. Tasakaalus lugu meinstriimi ja omaetteolemise vahel.
* Through My Window – küll järjekordne 2QS tiimi importtibi esitatud popstandard, aga seekord nende kohta üle keskmise. Tüdruku puhul häirib karjumisse kalduv hääl, sellega tuleb veel tööd teha.
* Crux + Reverend B – armsalt naiivne ja sobivalt pretensioonitult esitatud lugu. Cruxi on Kakk varemgi raadiost kuulnud (vaid Pereraadiost ja R7-st – väljaspool kirikut on nad kahjuks üsna tundmatud) ja bänd on hea mulje jätnud. Nüüdki oli tulemus korralik meloodiline kidrapopplugu. Tekst natuke küll häiris – kuid hei, lugu oli kuti enda naisele kirjutatud (ning isegi Liverpooli sellid ladusid omal ajal tekste stiilis Love Me Do….). Ning tänapäeva vann-nait-ständide ja fakkaraundide ajastul on meeldiv kuulda, et mõni mees ka oma laulatatud naisest laulab.

Tänase saate kohta võib öelda seda ja teist. Kõige suurem ämber oli heli, eriti alguses – mida need sellid seal puldis tegid??? Kusagil keskpaigas pilt tibake paranes. Positiivse poole pealt tuleks kindlasti mainida mõnusaid tongue-in-cheek tutvustusklippe. “Viimse reliikvia” mungad Cruxi ees olid lahedad, ning kui siis Rootsi tibi avalause “I’m from Sweden!” järel vahetus pilt Peeter Oja laiale näole, kust tuli “Täräääää!” ja seepeale ka Ruuoootsi Khunn üle ekraani jalutas, pidi Kakk suure irvitamisega äärepealt laua alla kukkuma. Eriti veel seetõttu, et uuele telefonile sai mõne päeva eest tollesama Kreisiraadio ja rootsi kunniga helin kombineeritud ja see töö juures ootamatult keset koosolekut peale läks…

Ka need kolm omapärast lugu enne hindamist olid head. Toe Tag – ja Anne Veski?? Kuid kes arvab, et asi oli stiilis “punkarid ja Maie Parrik”, peavad vist eksima – TT oli hiphoppi pikkinud huvitavaid jatsulikke käike ja tädi Anne tundis end uues rollis üllatavalt vabalt. Folkbänd “Vägilased” ja ninja-Lenna oli ka huvitav etteaste, ehkki Lennal ei tulnud oma tavapärast ampluaad nii palju muuta. Ning ka saksikvarteti esitatud “Aeg ei peatu” oli põnevas seades, ehkki TT ja Anne stiilis sürrakombinatsiooni siit ei paistnud.

Hindamine? Tundub, et rahvusvaheline zhürii ei ole väga oluliselt targem kui rahvas. Kohati loobiti vist üsna umbes neid numbreid. Lõpus läks muidugi tasavägiseks ja alles viimane hindaja kallutas vaekausi 2QSi esindanud rootsi tibi kasuks. Inesest oli natuke kahju. Aga noh, see Sandra lugu on kuulatav raadiohitt, tehniliselt hästi produtseeritud ja kui preili karjumist natuke häälekooliga vähendada, ei tohiks eestlastel Kreekas päris häbi hakata. Ennustaks kohta vähemalt finaalringis.

Aga ikkagi, kui Kaku käest küsida saate võitjat, siis on selleks Toe Tag, Anne Veski ja Rootsi kunn. 😛

Ruootsi kunn!

Ketsiga kelgutamas

Vahepeal jäi kirja panemata, kuidas me Kiisuga nädalavahetusel Tabasalus ketsiga kärutamas käisime… Kiisul jäi talveks autokool pooleli ja nüüd oli tahtmine vahepeal harjutada, Kakk jälle tahtis natuke proovida, mida see masin libeda peal teeb. Nüüdseks on aparaat kenasti sisse sõidetud kah, üle 3K km juba läbitud.

Algul proovis Kakk Tabasalu ringraja peal va ketsi kurjaks ajada. Läks teine küll – ja päris hästi läks. Teelpüsimine on võrreldav omaaegse 4×4 Sunny omaga – hoidis küüntega teest kinni nagu kass ega kippunud naljalt kuhugi libisema. Ilmselt on omajagu põhjus väikeses teljevahes – igal juhul kurvidest, kus Mitsu lohisema kippus, läks Hyundai läbi nagu niuhti. Rajal oli miski bemmimees suure masinaga ja sellel sai ilusti eest ära sõidetud… 🙂

Siis panime Kiisu rooli. Esialgu läksid lausa sidurid-pidurid segamini… Siis tuli aga sõit meelde. Algul platsi peal, siis ringrajal. Temagi oli nõus, et masin väga ilusti tee peal püsib – ei saavatki aru, et tee libe on. Ringil sõitis esialgu tasakesi, siis aga kukkus tagakäpaga gaasi vajutama ning tundis kurja lõbu sellest, et samal ajal ringil kimanud suure dzhiibi eest jalga lasi…

Igatahes päris lõbus oli. Kets on mõnus aparaat. Nüüd on temaga juba 2x Tartus käidud ning ka maanteel ei jää hätta – kui vaja, saab isegi palgiveomasinatest, suurtest bussidest jms elukatest mööda (üldiselt Kakk sõidab lubatu piires, aga korra tuli ühest suurest peletisest kähku mööda saada ja 120 oli nagu muuseas ees). Seega tuleb asjaga rahul olla.

Filmielamus: Still Crazy

Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.

Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…

Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:

Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…

Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.

Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.

Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.

TLÜ uus magistriprogramm

… sai täna avalikkuse ette toodud. See on edaspidi ilmselt ka Kaku üks põhilisi tööpõlde, nii et loodetavasti saab asjast asja.

IMKE (mitte J.M.K.E. 🙂 ) , ameerika keeles Interactive Media and Knowledge Environments ja maakeeles Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad on lühidalt öeldes rahvusvaheline ingliskeelne magistriprogramm, kus ühena esimestest samalaadsetest on lisaks uuele meediale tugev rõhk ka kogukondlikul arendusel, info vabal levikul ja vabal tarkvaral. Kaku käpp oli kava väljatöötamisel päris kõvasti sees ja sealt võib üht-teist huvitavat oodata. Kasvõi ühe esimese ametliku kursusena BSA liinist tublisti kõrvalekalduvat intellektuaalomandi käsitlust…. Ja kogu lugu on TLÜ konteksti arvestades hämmastavalt konkreetne ning pigem IT- kui kommunikatsiooni- vm teooria keskne. Mauri Kaipaise “importimine” Helsinkist seda kava vedama on end igati õigustanud.

Nii et natuke häbitut reklaami ka – suvel hakatakse vastu võtma. Tahetakse nimelt kirjut seltskonda eri taustadega inimesi, eeldatakse vaid korralikku arvutikasutusoskust ning muidugi piisavalt head inglise keelt, et selles keeles õppida. Lähem info on [L] siin.

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…

autor.ee

Kuna reklaami sihukesele saidile tehti lausa Vikerraadio uudistes, käisin ka nuuskimas. Lootsin salamisi, et äkki on viimase aasta jooksul tugevnenud jõrisemine (nii siinkirjutaja kui mitmete teiste poolt) natuke midagi muutma hakanud. Pealegi raadios ju lubati, et seal on ka vabadest alternatiividest juttu.

Läksin kohale. Esmalt muidugi on veebileht kirju javaskriptiuputus ja mitte eriti loetav. Lõin [L] W3 validaatorisse aadressi sisse, tulemus oli [L] selline. Isegi sihukest haibitud lehte ei saa nad korralikult tehtud…

Ja jutt on muidugi samasugune silmaklappidega pläma. Leidsin kogu saidilt paar mokaotsast vihjet “vabavarale” ja ühe isegi [L] Creative Commonsile. Aga muidu võib asja iseloomustada sisu ja vormi harmooniana – mõlevad imevad vilinal. Vägisi tuleb meelde vana hea Kärna Ärni, kes pilas nõuka-aja telereklaame: “Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Poest saadaolevaid kau-PUH on saada igas poes!”. Samamoodi on ignorandist tarbijal lubatud plekkida järjekordsele portsule Jänese sõpradele ja sugulastele, kes tänapäeval on kõik autorikaitsjateks, advokaatideks ja asjapulkadeks hakanud.

Palun andke mulle mu raisatud 15 minutit tagasi.