Vahepeal jäi kirja panemata, kuidas me Kiisuga nädalavahetusel Tabasalus ketsiga kärutamas käisime… Kiisul jäi talveks autokool pooleli ja nüüd oli tahtmine vahepeal harjutada, Kakk jälle tahtis natuke proovida, mida see masin libeda peal teeb. Nüüdseks on aparaat kenasti sisse sõidetud kah, üle 3K km juba läbitud.
Algul proovis Kakk Tabasalu ringraja peal va ketsi kurjaks ajada. Läks teine küll – ja päris hästi läks. Teelpüsimine on võrreldav omaaegse 4×4 Sunny omaga – hoidis küüntega teest kinni nagu kass ega kippunud naljalt kuhugi libisema. Ilmselt on omajagu põhjus väikeses teljevahes – igal juhul kurvidest, kus Mitsu lohisema kippus, läks Hyundai läbi nagu niuhti. Rajal oli miski bemmimees suure masinaga ja sellel sai ilusti eest ära sõidetud… 🙂
Siis panime Kiisu rooli. Esialgu läksid lausa sidurid-pidurid segamini… Siis tuli aga sõit meelde. Algul platsi peal, siis ringrajal. Temagi oli nõus, et masin väga ilusti tee peal püsib – ei saavatki aru, et tee libe on. Ringil sõitis esialgu tasakesi, siis aga kukkus tagakäpaga gaasi vajutama ning tundis kurja lõbu sellest, et samal ajal ringil kimanud suure dzhiibi eest jalga lasi…
Igatahes päris lõbus oli. Kets on mõnus aparaat. Nüüd on temaga juba 2x Tartus käidud ning ka maanteel ei jää hätta – kui vaja, saab isegi palgiveomasinatest, suurtest bussidest jms elukatest mööda (üldiselt Kakk sõidab lubatu piires, aga korra tuli ühest suurest peletisest kähku mööda saada ja 120 oli nagu muuseas ees). Seega tuleb asjaga rahul olla.