Silt: Linux

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…

Tsirkus partseloona läppariga

Oli pikemat aega plaan perre läppar soetada. Ehkki töö juurest on korralik pill (Dell Latitude C640) kätte antud, võiks igaks juhuks ka endal asi olemas olla, pealegi on seni Kiisut teeninud vanake Dell (Latitude D300 PII 300MHz) juba väga väsinud olemisega.

Nii saigi reedel sammud K-salongi poole seatud – räägitagu mis tahes, kuid Kakule on sealt üldiselt igati OK kraami tarnitud. Esialgne valik langes HP NX 6125 peale – põgus netiuurimine lubas oletada ka Linuxi tuge, pealegi on HP seniste kogemuste järgi üldiselt kvaliteetseid asju teinud. Paraku oleks pidanud ikka palju rohkem netis tuhnima – tulemuseks oli paras õudukas.

Sai kodus Ubuntu peale lastud – masin käitus umbes nagu kummiliimipurgis ujunud pärdik. Liigutas end üliaeglaselt ja käitus ebaadekvaatselt. X jooksis kokku, masina kiirus oli umbes 100MHz PI tasemel. Mingeid juhtnööre netist leidus – isegi üks väidetavalt ekstra HP-le kohandatud Ubuntu Hoary versioon sai alla tiritud. Kaks päeva mässamist aga erilisi tulemusi ei andnud, tekkis totaalne siiber. Oli mõte Fedorat proovida, kuid ka see ei saavat tolle HP kandlega läbi. Viimaks lõi Kakk käega ja tiris aparaadi K-sse tagasi.

Õnneks suhtusid sealsed sellid mõistvalt. Esmalt anti asemele proovida nende omatehtud HCS – enam põrsast kotis ei ostnud ja installisime kohapeal Linuxi peale (ja hea, et seda tegime). Tulemus – X ei käivitu. Hakkasime juba mõtlema, et tuleks Delli käest üks nende aparaat tellida… Viimaks aga sai riiulist võetud IBMi Thinkpad R50e – esmalt seda ei valinud, kuna masin tundus esmalt tiba lahja (pärast proovides aga oli jõudu piisavalt) ja ka juhtseadmeks oli puuteplaadi asemel vaid seesinane punane julla keset klaviatuuri. Kui aga muud variandid ei sobinud (laiekraanläpakad ei istu), tuli “suur sinine” ära proovida.

Tuleb öelda, et IBM on vist oma Linuxi-sõbra maine ära teeninud – kõik töötas veatult. Konfimine ja info ülevedu võttis aega, kuid nüüd on masin töökorras ja Delli-vanake rändab nädalavahetusel pensionipõlveks Saaremaale ühe hooldekodus elava inimese kätte.

Aga HP läppareid Kakk enam ei näpi.

Teeme aknad lahti, et neid sisse ei visataks

“Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”

See naljakas kild pärineb eesti võrgufolkloori klassikast, [L] Viimse Programmeerija nimelisest “Viimse reliikvia” IT-paroodiast. Sealt on pärit ka mitmed muud head ütlused, nagu “Number kaks. Vend Albert Jägala jõelt (albert@jägala.jõgi.ee)!”, lahe laul “Formattijaaa! Format-tiii-jaaaa!” jmt. Vabavaraline Windows sobis siia ritta absurdsuse poolest ilusti.

Kuid kümmekond aastat hiljem on seis üksjagu muutumas. Soovitaks lugeda [L] Wolli arvamust asja kohta. Kakk on küll põhimõtteline tarkvaravabaduse pooldaja, kuid nii optimistlik olla veel ei julge (ehkki ka Kakk arvab, et Billi senine viis raha teha on end täielikult ammendamas ja lähituleviku tarkvaramaastik hakkab üksjagu teistmoodi välja nägema). Aga oleks ju ilus lahendus. Iseasi, kas kõik veendunud pingviinifännid kohe Windowsile kolivad, kui see vabaks antaks – aga see on siis juba pigem maitseküsimus.

Näis, mis saama hakkab.

Ubuntu Breezy

Tõmbasin viimaks siis läpakale uue Ubuntu peale. Varem korra proovisin, siis ei saanud eesti klaverit tööle. Ka praegu ei läinud see kohe paika, kuid lahendus leidus Ubuntu foorumist – tuli /etc/X11/xorg.conf failis märkida klaviatuuri väärtuseks “ee” ja öelda järgmisel käivitusel, et kasutada tuleb X-i settinguid. Algaja aga võib selle asjaga hätta jääda – sellest on tuline kahju, sest ilusti komplekteeritud Ubuntu Breezy näeb väga ilus välja (Gnome 2.12 tundub olevat teinud jälle sammukese Maci suunas) ja on kerge kasutada.

Tubli töö igatahes – Mark Shuttleworth on vist üks haruldane inimene, kelles elavad kõrvuti koos visionäär, häkker, miljonärist ärimees ja lihtsalt pullivend. Ubuntu tegijatel on seega vedanud.

Susi, võsavillem, kriimsilm, pühajürikutsikas…

Nii kutsus vanarahvas va hunti. Päris nime ei tohtinud välja öelda, muidu pidi karja kallale tulema.

Nüüdseks on sama nähtus leidnud tee ka IT-maailma. Red Hat Enterprise Linuxi vaba kloon [L] CentOS räägib oma lehel püüdlikult oma tarkvara ühilduvusest “tuntud Põhja-Ameerika ettevõtte-Linuxi pakkuja” (A prominent North American Enterprise Linux vendor) tarkvaraga, täna uudistes esinev teade [L] OpenOffice.org’i esimese ametliku eelväljalaske (release candidate) kohta räägib samamoodi ühilduvusest “ühe võistleva tootega” (a competitive product)… Isegi nime mainimine võib kohtuasja kaela tuua – huvitav, kuhu see jaburus lõpuks välja jõuab?

Samas, kui järele mõelda – ehkki va tölphända ei tohtinud nimepidi mainida, kihutasid meie esivanemad võimaluse avanedes peletisele tinatüki kerre. 😛

Ubuntu!

Asi algas peale Kaku Pikast Vennast (ametilt spordiasjade kaupmees), kellel [L] PisiPehmega jahmerdamine kopsikusse viskas, nii et ta oma Microlinki läppariga Kaku jutule tuli – pane Linux peale. Mida sinna panna? [L] Fedora on hea, kuid tahab tihti uuendamist. [L]Mandriva on lihtne, kuid tiba mahukas. [L]CentOS on pika elueaga, kuid töölauale veidi konservatiivne. [L] Debian on ökonoomne, kuid mitte nii lihtne. Otsustas Kakk siis katsetada [L]Ubuntut.

Install läks igati libedasti, päev otsa jama aga tekkis Outlook Expressis asunud träniga, mis on oma vormingult ikka nii proprietary kui vähegi annab. Viimaks õnnestus mingisuguste hirmsate keerdkäikude (mingi Windowsile tehtud konverterijupp [L]Wine all käima aetud jne) ja kurja urina läbi suurem osa infi kätte saada (OE all oleks pidanud tegema Windowsis ekspordi CSV-formaati, aga Windowsi Kakul majas pole).

Aga kui info ületirimine lõpuks ühel pool, sai aega ka masina enda häälestamise ja viisaka softi (s.t. Linuxi oma) pealetirimisega tegelda. Mida aeg edasi, seda rohkem impressed Kakk oli:

* väga korralik “tee nii”-stiilis juhend aadressil [L] http://www.ubuntuguide.org (sel on nüüd ka [L] eestikeelne tõlge olemas)
* lihtne (ehkki tekstipõhine) install – ainus keerukam samm on endiselt partitsioonide tegemine
* väga hea vaikimisi installitav tarkvarakomplekt – ehkki nagu mitme teise distro puhul, ei paigaldata kõige rohkem juriidikaprobleeme tekitavaid komponente (MP3, DivX). Nende lisamine on 99% juhtudel aga üsna triviaalne (vt järgmist punkti).
* Debiani järeltulijana on Ubuntul kasutada aukartustäratava suurusega tarkvaravaramud – peaaegu kõik vajaminev tuli kohale võluvalemiga apt-get install paketinimi.
* Väga suur asi sülearvuti puhul on veatult töötav “magamajäämine” kaane kinnipanekul – Fedora puhul ei õnnestunudki seda tööle saada.

Kriitika? Paar pisipuudust. Peale installi jooksid nii Audacity, MPlayer kui XMMS kokku (Rhythmbox mitte) – põhjus oli süsteemi taustahelis (eri operatsioone nagu aknasulgemised jms saatev tilulilu), mis hakkas neid programme segama. Menüü helivalikust tuli need maha keerata ja kõik lahenes hoobilt. Paar vajalikku paketti (näiteks Java RE ja Nvu) ei tulnud apt’iga kohale ja need tuli eraldi kohale vedada.

Vend oli aparaadiga üsna rahul ja läks minema. Kakule aga oli va Ubuntu nii hästi istuma hakanud, et tuli plaan ka oma läppar selle peale viia. Ja ennäe – install õnnestus taas praktiliselt veatult. Ka Kaku Dell Latitude C640 ärkas kaant kinni pannes ja taasavades uuesti üles! Süsteemi häälestamine ja tarkvara install võttis küll üksjagu aega, kuid tulemus on igati OK. Ka sisemise veebi- ja andmebaasiserveri lisamine (kuna vahel tuleb üht-teist arendada) käis ladusalt. Paar pisiprobleemi lisaks:
* Ubuntul on kaasas [L]OpenOffice.org 1.1.3. 2.0 beeta lisamiseks tuli võtta [L] http://openoffice.offline.ee lehelt värskeima eestikeelse versiooni pakk, teha selles leidunud rpm-failid Debiani deb-ideks (triviaalne) ja need installida.
* FreeCiv puhul olid muud saadaolevad vajalikud paketid uue 2.0 versiooni omad, andmefail aga vana 1.1.4 oma. Lahenduseks oli tirida [L] vastav Debiani pakett.
* Eesti keele tugi jääb Mandrivale esialgu veidi alla, olles võrreldav Fedora omaga.

Kokkuvõttes aga sai väga korraliku töömasina. Kui õieti mäletan, siis varem läpakas olnud [L] Fedora 4 umbkaudu sama tarkvarakomplekti sisaldanud install võttis enda alla ligi 4GB ruumi, Ubuntul on sama näitaja 2.66GB. Nii et kokkuvõttes väga positiivne elamus – ühes pakendis sisaldub suur osa Mandriva paigalduslihtsusest, Debiani ökonoomsusest ja Fedora uudsusest (NB! kõigis neis kategooriates jääb Ubuntu vastavast distrost veidi maha, kuid mitte palju). Ilmselt jätangi läpaka selle distro peale.

Serveri süsteemivahetus

Louisiana raamatukogu itipoisid said omal ajal hakkama tubli teoga – lõid [L] White Box Linuxi nime all esimese laiemalt levinud vaba klooni tuntud, ent kallist [L] Red Hat Enterprise Linuxist. Ka Kakupesa kolis omal ajal Fedora 1-lt sellele üle. Paraku on asjaosalistel ilmselt tööd-tegemist nii palju, et viimase paari kuu jooksul on süsteemiuuendusi üsna kasinalt tulnud. Nüüdseks on [L] CentOS oma arengus WB-st mööda läinud (seal on asjaga tegelejaid tublisti enam) ja oligi ammu plaan see ära teha. Tuli välja, et WB 3. versioonilt üleminek CentOSe vastavale 3. versioonile on täitsa käkitegu – [L] vastava veebilehe näpunäidete järgimine võttis koos restardiga aega umbes paarkümmend minutit. Millalgi tuleks siis ka CentOS uuemale, 4. versioonile üle viia, ent see pole primaarne – RHEL kloonina on tal paar head aastat uuendusi garanteeritud.