Silt: üritused

Tore üritus

Liikumispuuetega Inimeste Liidu iga-aastane tänuüritus toimus juba seitsmendat korda, sedapuhku Estonia talveaias. Vahva asi tuli välja.

Tuleb müts maha võtta ELIL tegevjuhi Auli ja president Antsu ees – omaaegsest “keda huvitab?”-üritusest on saanud asi, mis toimub esinduslikus kohas (eelmised olid näiteks Reaalkoolis, Kadrioru lossis ja SEB Ühispanga peahoones), kus on kohal mitmed prominendid (seekordki näiteks riigikogu esimees ja sotsiaalminister) ja ka meedia. Algusaegade maavillasevõitu asjaajamisest on saanud soliidne, pidulik ja samas ikkagi mõnusalt kodune sündmus. Kui Ene Ergma käis oma tervituses välja idee järgmine kord Toompeal kokku saada, võttis Ants kohe sõnasabast ning nüüd tundub, et järgmise aasta üritus tulebki Toompea lossis…

Mis aga ilmselt kõige tähtsam – pole enam “elukutselisi invaliide” ja sihitut vingumist. On optimism ja konstruktiivsus. Ja selleaastased tänuauhindade saajad olid kõik eranditult hästi vahvad – nii et sedasorti üritused annavad ilmselt puuetega inimeste ühiskonda kaasamisse päris olulise panuse. Ilmselt on aastatega tublisti edasi arenenud nii Eesti ühiskond kui puuetega inimesed ise.

Juttu tuli muide ka nii möödunudsuvisest kui ka selleks suveks plaanitavast laagrist. Rahvas oli väga rahul ja ootab uut korda – nüüd vist ei jää muud üle kui asi ära teha. 🙂

E-riigi konverents

E-riigi Akadeemia korraldas järjekordse asjaliku konverentsi. Mõtlemapanevad ettekanded olid, muuhulgas pidas ka isand Parts ministri kohta üsna meeldivalt mittemullitava [L] ettekande.

Mis aga seekord väga asjalik oli – pandi seinale Skype’i chat jooksma (nagu me Hansu eestvõttel oma eelmise kevade E-Ülikooli konverentsil tegime). Kohati oli seal toimuv isegi märksa põnevam kui ettekanne ise – eriti kuna liituda said ka väljaspool viibijad. Loodetavasti pannakse see logi kuhugi veebi välja ka.

ITK kolimine

Eile koliti IT Kolledž siis Mustamäele.

Tegelikult oli Kakule antud vist au pidada uue maja esimesed eksamid kolmapäeval ja neljapäeval, seda juba enne ametlikku kolimist. Läksid üldiselt kenasti, ehkki 4. korruse arvutiklassis veel WiFi korralikult ei töötanud ja oma läpakatega esseekirjutajad tuli saata paar korrust allapoole võrku peilima. Aga vähemalt sai Siim eelmise õhtu suure lööktööga arvutiklassid püsti, au ja kiitus talle. Ja LUGi server elab nüüd ametlikult serveriruumi rack’is.

Eilne ametlik kolimine ise oli ka vahva. Kohale jõudes oli vana majaga hüvastijätmine juba lõppemas ning rahvas asutas end rongkäigule Kaubamaja trollipeatusse. Õhupallide ja puhkpilliorkestri saatel. 🙂 Kakk lasi endale õhupallid patsi külge siduda ning nägi ilmselt suht ajuvaba välja, kuna heeliumiga täidetud pallid tirisid ka saba ülespoole. Trolliga sõitma aga ei läinud, kuna pärast oleks auto järele kesklinna tagasipääsemine suht tülikas olnud. Selle asemel sai õhupallid antenni külge seotud ning otse Mustamäele kimatud.

Seal läks siis show edasi. Kui kogu rahvas trolli pealt kohale jõudis, pidas pealik pikalt kõnet ning lasi seejärel pasunahelide saatel maja ees lipud masti tirida. Tux oli ka muidugi kohal ja aitas lippe sikutada. See nägi välja nii.

Tux ITK lippu heiskamas

Pärast anti fuajees kehakinnitust ning rahvas kondas mööda maja ringi. Eks esialgu on seal veel jupp tegemist, ent asi annab lootust – ITK vaim on piisavalt lahe, et ka uues majas hea õhustik kujundada. Peab ütlema, et senistes töökohtades on küll kõikjal toredad inimesed, ent tervikuna on ITK vist kõige parema atmosfääriga.

Mikko Hyppönen ITK-s

Täna pidas mainit härra siis ITK-s loengut võrguturbe kohta. Väga asjalik jutt oli – tuline kahju, et sain vaid veidi üle poole kuulata, siis pidi enda loengusse kobima. Kogu asi oli muidugi põhiliselt Windowsi-keskne nagu pahavarajutud ikka, aga hea oli kuulata tõelist proffi (mingi hetkel mitte meeldetulev allikas mainib Hyppöst maailma 50 tähtsaima IT-inimese hulgas).

Kõige ilmekam lugu rääkis Inglismaal elavast (nüüd trellide taga istuvast) Tariq al-Daour’ist (tegelikult olid temaga koos kohtu all veel kaks selli), kes kasutas pahavara edukalt Iraagi mässuliste rahastamiseks alljärgneva skeemiga:

* nuhkvara abil koguti krediitkaardinumbreid, pangaparoole ja muud sarnast.

* raha pesti pokkerisaitidel puhtaks – istuti pokkerilaua taha Me, Myself & I’ga (ehk siis mängiti ise eri kanaleid kaudu kõiki osapooli) ja üks osapool sai endale puhta “mängus võidetud” raha.

* Raha eest osteti mässulistele vajalikku kraami – magamiskotte, GPS-seadmeid, nuge jne.

(sama asja kohta on ka sissekanne [L] F-Secure’i ajaveebis).

Nutikas süsteem igatahes. Ja heaks õpetuseks selle kohta, kui põhjapanev mõju võib olla tavakasutaja tüüprumalusel ja -ükskõiksusel.

Nõmme Põhikooli aastapäev

… oli eile üks vahva üritus. Algul koolimajas ja hiljem Viru hotellis.

Koolimaja ehitati mõne aasta eest suures osas uuesti, seega oli vanadest orienteerumisteadmistest üsna vähe abi – ainsa tuttava elemendina paistsid vanad trepid. Asukoht oli aga õnneks siiski sama. Käisime mööda maja ringi ja otsisime klassikaaslasi (meilt laekus esialgu 5-6 inimest), seejärel tuli ametlik osa koolisaalis.

Aktus oli sedalaadi ürituse kohta mõnus – esinemisnumbrid olid lahedad (eriti meeldis tavapärase klaverisaate asemel mitmes kohas kitarri kasutamine; üht lugu aitas saata ka Jaan Elgula, kes kah koolivennaks osutus – varem seda ei teadnudki). Ilus mõte oli vanima vilistlase, kooli 85-aastase ajaloo alguses koolis käinud 92-aastase vanahärra kohalekutsumine, kelle erksa vaimuga sõnavõtt pälvis tubli aplausi. Algas see muide puhtas saksa keeles, kuna kool alustas kunagi saksakeelsena.

Peale aktust suunati külalised maja taha, kus hakkas kõva paugutamine-tossutamine ning taevasse lendas üllatavalt vägev ilutulestik. Pärast seda tuli rahvas autodesse paigutada ning sõita kesklinna, kus pidu jätkus Viru hotellis.

Virus oli meie klassi viimaks juba 11 – 5 poissi ja 6 tüdrukut. Ja nagu tervelt ebanormaalsete inimeste juures tavaks, kadusid need lõpetamisest möödas olevad 22 aastat vaikselt ja kiirelt kuhugi ära. Isegi asjaolu, et mõnda polnudki peaaegu 20 aastat näinud, ei mänginud mingit rolli – mõnus ja kodune tunne tekkis. Ja see püsis kogu õhtu.

Vahepeal suhtlesime ka õpetajatega, tegime klassijuhatajaga koos pilti ning lubasime tuleval aastal koolimajja tema sünnipäevale minna. Et mitmed polnud pikka aega näinud, jätkus juttu kauaks. Mööda läks [L] EITSi pealik Jaan (kah koolivend, keda varem ei teadnud) ja torises: Kakk sinder, sul on siin nii ilusad klassiõed ja nii palju! Osa võiks meile anda! 🙂

Plaani järgi pidi õhtu jätkuma Amigo ööklubis, aga sinna lärmi sisse polnud kellelgi erilist tahtmist jääda. Viimaks hõivasime ühe suure laua hotelli 2. korruse fuajees ja istusime seal jutustades poole kaheni öösel.

Tore oli üle hulga aja näha. Loodetavasti ei lähe järgmise kohtumiseni enam nii pikalt.

ITK avaaktus

Sel aastal siis ilmselt viimast korda aktus NO99 saalis ja õppetöö poollammutatud Karla katedraalis… Talvel kolib kogu kupatus Mustamäele.

Aga aktus oli endiselt vahva, Kallel on annet sihukest harilikult kõvakraeliseks-kinnisekõhuliseks kippuvat üritust meeldivalt mitteformaalseks teha. Selleaastased oma kõne metafoorid oli ta võtnud Kivirähu ussisõnaloost – mitte et Kakk sellest raamatust eriti peaks, aga käesolevas kontekstis olid need täitsa sobivad.

Väga kümnesse idee oli ka Skype’i esindajana [L] Parasiili rääkimakutsumine. Vend ütles otsesõnu, et oodatud on töökäed, mis on ühendatud toimiva aju külge – ning ka see tuli kenasti välja, et 90-ndate aastate olukord, kus tüübid peale teist kursust ülepeakaela tööellu tormasid, on selge minevik. Tänapäeval läheb hea haridus üha enam hinda.

Parasiil peab kõnet

Parasiil: “Ja siis õpitakse ärijuhtimist või haldusjuhtimist või juurat… Ühesõnaga igasugust pehmet jama. Ma tean, mida ma räägin – olen ise hariduselt jurist!”

(Muide, pildil esiplaanil näoga publiku poole istuv daam on viipekeeletõlk – ka sel aastal pidavat rebaste seas paar kurti tudengit olema. Igati positiivne tendents.)

Nii et igati vahva üritus oli. Ja sel aastal lauldi “Gaudeamuse” kõik kolm salmi ära, kaasa arvatud “Vivat et res publica”, mis eelmisel korral Riigikogu keralaste sigatsemise vastu protestides ära jäeti.

Kakku ootab sel semestril taas 4 rühma ITK rebaseid. 🙂

Rannap Raplas

Ema läks õhtul Raplasse kontserdile ja kutsus kaasa. Tegelikult pidime Kiisuga millalgi nagunii kuulama minema, aga ega topelt ei kärise.

Rapla kirik on ilmselt Eesti uhkemaid ja paremini korras pühakodasid, meenutab veidi Püha Patricku katedraali Dublinis. Ja see suur hoone tuli inimesi puupüsti täis – hinnanguliselt oma tuhatkond kuulajat.

Kontsert oli vägev. Esimene pool Rannap üksi klaveril ja teine pool koos Superstaari-Taaviga. Esimene osa oli akadeemilisem, Beethoveni “Elisele” või Mozarti “Türgi marss” ei saanudki väga eripärase tõlgenduse osaliseks. Siiski, “Bohemian Rhapsody” oli juba tunduvalt enam isemoodi (heas mõttes). Juba loo ettevõtmine kui selline on üksjagu julge temp – ja Rannap mängis selle üksinda klaveril täitsa välja.

Teine pool ja Taavi – ning tunduv tempo- ja meeleoluvahetus. Noor rokkar pani ka Rannapi klaveri taga rokkima ja kargama. Repertuaar oli pooleks Ruja algaegade Viidingu tekstidel lugudest ja rahva seas ehk kuulsaima perioodi lauludest. Taavi vedas mõlemad uhkelt välja – kui Viidingu tekstidel lood olid tugeva Morrisoni lõhnaga, siis eriti põhiosa viimase loo “Leiutaja ja laiutaja” juures tundus tõsiselt, et Alender on tagasi saadetud. Arvestades asjaolu, et see sell on alles 18, võib päris kindel olla, et edaspidi kuuleme temast veel nii mõndagi. Ja Rannapi tuurikool kulub kindlasti talle marjaks ära.

Nii et Kakk julgeb soovitada kuulama minna.

Rapla kirik väljast (kahjuks läksid sees tehtud pildid nässu)

Rapla kirik väljast (sees tehtud pildid läksid kahjuks nässu)

Aa, teisest ooperist märkus ka siia järele – homsest pühapäevani on Kakk Saaremaal ja tegeleb Koskinen-sensei juhtimisel hirmsate asjadega. Seetõttu võib kommentaaride modereerimine neil päevil viibida. Vabandused juba ette.

Laulupidu vaadates

Kahjuks suur osa jäi muude toimetuste tõttu nägemata, nägin vaid suure kontserdi lõpposa ja sedagi teleka vahendusel. Aga see oli tõsiselt vägev. Oleks tahtnud ise ka Lauluväljakul olla – seda võimast tunnet oli aga isegi läbi teleka tunda. Kohalolijad said kindlasti uhke elamuse ning Lõuna-Aafrika mustad poisidki (vt eelmine sissekanne) võivad ühe ilusa muljega koju sõita.

Üldse tundub, et eesti rahval hakkab vaikselt kõige hullem pohhuismus üle minema. Üha enam tajutakse, et ka teised ümberringi on olulised. Tahaks loota, et see mõte pole liiga optimistlik.

Tuli mõte, et aprillikaagid äratasid üles midagi, mida nad mingil juhul poleks soovinud – laulva revolutsiooni vaimu. Muuhulgas käis Kakk hiljuti oma KL liikmepiletit pikendamas ning sealt öeldi, et rahvast on kõvasti juurde tulnud ja tuleb veel.

Aga see vene tibi, kes taas kord üritas Tõnismäele laternaposti mängima minna ja seejärel kiire priiküüdi piirile sai, oleks võinud parem laulupeole minna. Oleks saanud toreda elamuse ning ehk hakanud ka mõtlema, kas kõik Kremlist ettesöödetav ikka mõistuspärane on… Kahjuks tegi tüdruk vale valiku.

Laulud nüüd lähevad

..kaunimal kõlal – laulis AK uudistes nähtud ning siia laulupeole tulnud koor. Mis asja eriliseks teeb: lauljad tulid Lõuna-Aafrikast, seltskonnas oli näha nii valge- kui mustanahalisi. Sellest hoolimata oli tekst täiesti arusaadav – “ä” ja “ü” kõlasid täiesti ilusti, vaid “õ”-ga oli veidi raskusi. Afrikandrist dirigent on intervjuu järgi otsustades tõsine Eesti fänn.

Müts maha kaugete külaliste ees, kes suutsid 18(!) laulu eesti keeles ära õppida. Neid tuleks mõningatele siinsetele virisevatele tüüpidele näidata.

Tamperes

Eilne õhtu kulus materjale lugedes ja asju pakkides. Täna hommikul tegin endale viimastest proviandijuppidest (osa säilivaid asju jäi üle ka, pasta näiteks) söögi ning keetsin termose kohvi täis, pakkisin viimased jupid kokku, tassisin asjad autosse ning ütlesin oma mõnusale nädalakodule nägemist. Siia tasub teinekordki tulla, hind on mõistlik ja elamine mõnus. Siis keerasin auto nina Tampere poole.

Esimene pool sõitu Jyväskyläni oli hästi mõnus – praktiliselt kõikjal vaid metsik loodus ja ilusad järved. Soomlased on teede äärde tihedalt parkimiskohti pikkinud – ka siin on need kohati üsna ärasitatud, aga vähemalt jääb nii muu loodus puhtaks. Tegin paar peatust, vaatasin järvi ja jõin termosest kohvi.

Teispool Jyväskylä algas hoopis teistsugune, tiheda tsivilisatsiooniga Soome. Liiklus oli päris tihe ja läks Tamperes ikka üsna hullult tihedaks (arvestades seda, et olin nädala jooksul harjunud Joensuu olematu liiklustihedusega). Hotelli kohta teadsin vaid nime ja aadressi ning seda, et peab kusagil raudteejaama juures olema – aga vedas, jõudsin enam-vähem lõhna järgi kohale. Võrreldes Joensuu Apartementosega on see hoopis teisest mastist – aga palju vähem kodune. Tõsi, plussiks on see, et WiFi toimib korralikult.

Panin asjad ära, käisin duši all ning kuna jõudsin suht varakult, otsustasin ka raekojas vastuvõtul käia. Seal trehvasin paari vana tuttavat, ülejäänud seltskonnast moodustasid suure osa nihonjin’id – üks Tokio delegatsioon. Esinduslik, kuid üsna kirju seltskond – näis, mida nad siis homme sümpoosionil räägivad.

Jalutasin raekojast hotelli, panin need muljed siia kirja ja nüüd hakkan veel ettekannet ja ülehomseid loenguid mõtlema.