Silt: Linux

Näita arvutile näppu

Täna õnnestus saada oma Thinkpadil käima ka sõrmejäljetuvastus. ThinkWikis olev [L] vastav õpetus on täitsa abiks. Nüüd saab siis parooli kasutamise kõrval ka arvutile lihtsalt sõrme (tõsi, sündsuskaalutlusel kasutasin identifitseerimiseks siiski nimetis- ja mitte keskmist sõrme) näidata. Korraks käis ka mõte asendada Gnome’i sisselogimisel teateaknasse ilmuv kiri “Swipe finger” näiteks tekstiga “61mm3 4 ph1ng3r d00d!”. 😛 Aga noh, ei hakka seekord lollusi tegema…

Vana hea Heroes3

Kakk on oma ligi 6-aastase Linuxi-elu jooksul ostnud 1 (ühe) tarkvarajupi. Algselt edukalt startinud, kuid kurvalt lõpetanud (omanik pani rahaga putku) Loki firma loodud Linuxi-pordi klassikalisest Heroes of Might and Magic III-st, mida koos teiste sama firma porditud hittmängudega (Heretic 2, Civilization: Call To Power jne) tänini netist erinevatelt edasimüüjatelt osta saab (ise ostsin selle mõni aasta tagasi 10 USD eest).

Linuxi edasi arenedes tekkisid mängu installil mõned probleemid erinevate teekidega ning vahepeal jäi plaat riiulile seisma. Nüüd aga sattusin [L] Ubuntu foorumites ühele [L] lahkele õpetusele ning tuli kiusatus oma läpakas kohe järele proovida. Kõik läks muidu täpselt nii, nagu seal kirjas on – vaid käivitamisel hakkas mäng kaebama, et ketas olla täis. Viga oli kodukataloogi tekitatud alamkataloogi .loki/ kirjutusõigustes, mida polnud tavakasutajale antud. Kui selle ära tegin, hakkas kõik kenasti jooksma.

Täitsa nostalgiline meeleolu tekkis kohe – HOMM3 oli suur hitt ikka päris jupp aega tagasi. Tänaseks on aga vaba tarkvara loojate kogukond saanud hakkama üsna võrreldava mänguga – nii et HOMM-i fännidele soovitaks kindlasti proovida ka [L] Battle for Wesnothi. Mängu mehaanika on veidi teine, kuid tunne on sama. Wesnoth on muide Ubuntul standardinstallis sees ka.

Ubuntu 6.06 LTS

Sai siis ka kohe eile öösel läpaka süsteem ära uuendatud.

Nüüd nimetatakse siis Ubuntu viimast versiooni viisakamalt LTS ehk Long Time Support – uuendusi lubatakse tervelt 3 aastaks töölauasüsteemidele ja 5 aastat serverile (seega täitsa võrreldav RHEL ja CentOSega). Senine koodnimi Dapper Drake on ametlikust nimest välja jäänud – huvitav, kas seetõttu, et mingid vennad tuvastasid sel suht veidra allteksti – nimelt tähendavat “dapper” mingis kontekstis sellist teistmoodi meesterahvast. Nii et “dapper drake” = “omasooihar isapart”… 😛 Aga mine võta kinni, kuidas sellega tegelikult on.

Otsustasin proovida “jooksu pealt” süsteemiuuendust, s.t. mitte täiesti üle installida. Asendasin konfifailides “breezy” “dapper”-iga ja lasin apt-get’i käima. Võttis aega, kuid install toimus… täiesti veatult. Uus süsteem tuli üles ning nägi tõeliselt kena välja – GNOME’i tegijad on taas tubli sammu edasi teinud. OO.o on tublisti kiirem kui eelmises versioonis. Ühesõnaga, priima süsteem.

Hommikul tööle tulles selgus siiski üks probleem – heli ei töötanud. Väike otsimine veebis viitas kerneli probleemile – GRUB soostus arvutit käivitama vaid vana versiooni kerneliga, ehkki ka uus oli paigaldatud, ning ju siis saundi koha peal mingi vastuolu tekkis. Tuli uus kernel GRUB’ile jõuga selgeks teha. Selleks tuleb avada mingis redaktoris fail /boot/grub/menu.lst (adminiõigustes, muidu ei saa muuta), leida seal käivitatavate kernelite loetelu (peale rida “End of default options”):

title Ubuntu, kernel 2.6.12-10-386
root (hd0,2)
kernel /boot/vmlinuz-2.6.12-10-386 root=/dev/sda3 ro quiet splash
initrd /boot/initrd.img-2.6.12-10-386
savedefault
boot

Selle ETTE tuleks kirjutada siis uue kerneli jaoks selline jupp:

title Ubuntu, kernel 2.6.15-23-686
root (hd0,2)
kernel /boot/vmlinuz-2.6.15-23-686 root=/dev/sda3 ro quiet splash
initrd /boot/initrd.img-2.6.15-23-686
savedefault
boot

NB! savedefault-klausel tuleks tõsta vana kerneli juurest uue juurde. Ka tuleb kerneli versioon valida vastavalt arvuti tüübile (Kaku Centrino-põhine T43 saab hakkama ka 686-klassi kerneliga).

Peale seda käivitus kõik nagu õlitatult ja musa hakkas klappidest tulema.

Kui saundijama kõrvale jätta (võimalik, et see probleem kõikjal üldse ei esine), on tegu viimase peal distroga. Kakk on igatahes rahul.

Keegi CentOS on meile sisse murdnud

Oeh. Ei tahakski selle mõtliku Lennarti-loo peale kohe uut teises toonis asja kirjutada. Kuid – Lennu ütles ka tolles saates üsna otse ja pahasti lollide inimeste kohta. Nii et ehk sobib ka.

Keegi loll [L] linnaametnik Tuttle’i-nimelisest asustatud punktist Oklahomas, Jänkistanis sai hirmsa šoki, kui avastas oma veebilehe asemel hoopis [L] sellise. Taibukas ameeriklane järeldas otsekohe, et nüüd on keegi hirmus inime tema serverisse murdnud. Ahaa, mõtles onu, – sa oled isegi oma nime ja aadressi jätnud! Ja siis said üllatunud [L] CentOS Linuxi tegijad kuulda kurja sõimu ja FBI-ga ähvardamist. Kangesti meenutab üht teist ameeriklast, kes ühelt kaugelt maalt hirmsaid sõjariistu otsima tormas…

(Mitteitikatele selgituseks – kõnealune leht oli veebiserveri poolt vaikimisi kuvatav leht, kui süsteemi pole veel midagi installitud. CentOS on Linuxi üks variante – sellel töötab muide ka Kakupesa -, mida konkreetne server kasutas, mistõttu oli lehele ka selle nimi ja veebiaadress kirjutatud. Loll bürokraat aga pidas seda lehte sissemurdnud kräkkeri tööks ja CentOS-i tolle hüüdnimeks).

Lugu ise leidub [L] siin.

Lisaks tollele eespooltoodud paralleelile meenub ka [L] üks meie oma kohalik füürer. Mõnel käib lihtsalt väljundseade protsessorist märksa kiiremini.

Apdeit 27.03 – nüüd on lugu otsapidi juba Slashdotti jõudnud. Seal toob üks kommentaator välja huvitava lingi – [L] Unskilled and Unaware. Nii et aktiivsete lollide teemal on maailmas lausa teadustki tehtud.

Apdeidi apdeit 29.03 – [L] The Register pakub lugeda mõningaid arvamusi ja hinnanguid. Eriti karm on märksõna “Tuttle” kasutuselevõtt sarnaste juhtumite kohta käiva üldmõistena (enesekriitikana tuleb öelda, et ka Elioni-afäär Kakupesaga oli natuke selle lõhnaga 🙂 Juhtub vahel).

Jarno Niemelä loeng

… paha- ja pättvarast IT kolledži neosaalis on hetkel just käimas.

Tõsine värk. Põhiline, mis šokeerib, on lollide inimeste arv maailmas. Püsiühenduse kasutajaeksam oleks ilmselt viimane aeg sisse seada.

Eriti lahe kleepekas oli Jarno läppari kaanel: “HUMAN ENGINEERING SPECIALIST: because there is no patch for human stupidity”.

Aga ikkagi pidi Kakk pidevalt end tagasi hoidma, et mitte valjusti karjuma hakata. Muidu nagu intelligentsed inimesed, aga räägivad ikka Windowsist…

Apdeit – Kakk käis ka kella kahesel loengul, kus konkreetselt tehti juttu Symbiani pahavarast. Et Kaku uus 9300i kah Symbiani 80. seeria softi kasutab, oli abiks ka see jutt ära kuulata. Üldiselt asjalik jutt, sai palju parema ülevaate Symbianist kui süsteemist. Aga…

Tuleb igati nõus olla Richard Stallmaniga, kes ütleb: kommertssofti tüüpide põhimõtteks on “If you share with your neighbor, you are a pirate. If you want any changes, beg us to make them” ehk maakeeli “kui sina annad tarkvara naabrile, oled piraat. Kui tahad mingeid muutusi, pead neid meilt kerjama.” Ka Symbian on kommertssofti feodaalide ja nende pärisorjade maa, kuhu vabal inimesel eriti asja pole.

Kaku järgmine mobiil on raudselt Linuxiga – kui ikka oled mitmeid aastaid vabalt elanud, siis enam tarkvarafirmade pilli järgi tantsida ei taha. Ehk tuleb mõni tark sell välja ka õpetusega, kuidas 9300i peale Linuxit panna (iPaq’i kohta on sellist õpetust netis nähtud). Aga kui Nokia klientide juttu ei kuula, hakkavad viimased jalgadega hääletama.

Serveri keevitamine

Juba aastavahetusel sai serverile uusi juppe ostetud, aga kuna Kakk ei tunne arvutikasti sisemust näppides ikka veel end eriti koduselt, pidi Puraviku appi kutsuma (aitüma talle endiselt abi eest!). Just pidime õhtul hakkama installima, siis käis aga mats ja korteri elektrisüsteem tegi miski väga imeliku asja – korgid läksid ja ehkki need sai tagasi lükata, oli arvuti toiteplokk omadega õhtal. Õnneks jõudis Puravik veel poest läbi ja tõi uue ploki kaasa.

Viimaks siis sai uus 64-bitine [L] CentOS alla tiritud ja arvuti kokku pandud. Paraku aga ei õnnestunud kastile selgeks teha, et tal ka integreeritud võrgukaart olemas on. Viimaks sai lihtsalt kaks välist kaarti pandud ja rahu sai majja. Install käis üldiselt kenasti, aga eks seda lihtsat näppimistki oli seal niipalju, et põhiasjad sai paika alles hommikupoole ööd. [L] Zope aga ei võtnud ikka häält sisse – siis oli pilt juba nii taskus, et tuli magama minna (peale kella nelja).

Hommikul leidus viimaks lahendus, miks Zope’ile vajalik [L] Python 2.4 (CentOS sisaldab vaikimisi 2.3-e) kompileeruda ei tahtnud – C++ kompilaatorijupp oli puudu… Aga tõsise siibri tekitas jälle [L] Plone, mis iga versiooniga näib mingi uue kala juurde toovat ja dokumentatsioon on endiselt jama. Pingviiniaabitsa portaali ei hakka enam üles panemagi – panin lihtsalt tavaveebi allatirimiseks. Suurem probleem oli aga [L] Mitsubachi mõõgameeste portaaliga – nende asjad viin ilmselt üle [L] WordPressi peale (see süsteem pole erinevalt Plonest Kakule kunagi kesksõrme vibutanud).

Aga noh, nüüd on süsteem päris OK. 2GHz Athlon 64 (esialgu üks – plaadile aga mahub ka kaks proset) ja 1GB mälu – kõvaketta vahetamine jääb tulevikku. Kompileerimised ja install olid igatahes harjumatult kiired küll.

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…