ITSPEA ja Gotthard, 2

Täna jäi ITSPEA lugemine üsna öö peale, aga muusikat tuli ikka kõrvale kuulata.

Jätkan Gotthardiga 2005. aasta albumist Lipservice (tegelikult kuulasin veidi täiendatud Reloaded-varianti 2008. aastal, mis Spotifys väljas on). Algab tavapärase hoogsa hard rockiga (kolm esimest lugu), siis tuleb minu enda üks suuremaid lemmikuid siit plaadilt, klassikaline power-ballaad “Everything I Want” (meloodialt võiks olla Bryan Adamsi lugu, aga seade meenutab pigem Guns’n’Roses-it). Plaadil teeb paari loo autorina kaasa rootslane Fredrik Thomander ja siin-seal aimubki nüüdsest alates Europe’i vms lihvitult rootsilik kõla (“Cupid’s Arrow”) – varasema (heas mõttes) pigem ameerikaliku helikeele asemele on tulnud pigem lääne-euroopalik (eranditeks, mis kõlavad nagu paar plaati tagasi, on kaks viimast lugu – eriti just lõpus olev akustiline ja mõtlik “And Then Goodbye”). Üldmuljena ütleks, et mõnegi teise bändi puhul võiks see olla tippalbum, aga Gotthardilt on vist veel paremaid asju tulnud. Šveitsi tabelitipu vallutas aga ka see plaat ja müüginumbrid andsid taas plaatinatulemuse.

Kaks aastat hiljem, 2007, tuli välja Domino Effect, mis tundub paljuski sama malli peale ehitatud kui eelmine plaat – jõuline avalugu, põhiosas lihvitud hardrokk (alguseosa meenutab uuemat Europe’i) ja sekka mõned pehmemad lood. Enim meeldib “Letter to a Friend”, kus on kõrvuti nii vaikne ja mõtlik ballaad (Steve Lee hääl on nüansirohkem just nendes kohtades) kui korralik keevitus – lugu meenutab tervikuna Aerosmithi (tegelikult on Gotthardi korduvalt just tolle kuulsa bändiga võrreldud), mingi paralleeli annaks tõmmata isegi Metallica “Nothing Else Mattersiga”. Lõpulugu “Where Is Love When It’s Gone” meenutab Phil Collinsi albumit But Seriously (“I Wish It’d Rain Down”, “Another Day in Paradise”, “All of My Life”). Aga üldiselt näib, et bänd jäi selle albumiga otsekui mingi kännu taha kinni – hoolimata taaskordsest tabelitipust ja plaatinaplaadist…

2009. aasta Need to Believe algab taas nagu eelmised albumid, hardrokk muutub aga “Unspoken Words’is” juba päris heviks (Accept tuli meelde, sama kõlaga on hiljem ka “Right from Wrong”). “Unconditional Faith” kõlab jälle nagu hiilgeaegade G’n’R. Plaadil on aga ka bändi varasemate suurte ballaadidega võrreldav “Don’t Let Me Down”, Scorpionsit meenutav “I Know You Know” ning lõpulooks on “Tears to Cry”, mis näib olevat Steve’i austusavaldus oma lemmikbändile Whitesnake’ile. Pole kuskilt otsast paha plaat, märksa vaheldusrikkam kui eelmised (ja nagu ikka, esikoht tabelis ja plaatina), aga siiski mitte lemmik.

Järgmise plaadini läks aega kolm aastat – põhjuseks traagiline juhtum oktoobris 2010. Bändi solist Steve Lee läks sõpradega tsiklimatkale mööda USA-d, kusagil Las Vegase kandis jäädi äikesetormi kätte ja peatuti maantee ääres – ja siis kaotas vastutulev rekka tulvavees juhitavuse ja Steve ei suutnud talle otsa lendava tsikli eest ära hüpata. Imekombel jäid teised ratturid ellu.

2011. aastal võttis bänd endale uueks solistiks Nic Maederi – solisti vahetamine on alati keeruline ja ehkki korralik rokilaulja, ei suuda viimane siiski päris paljusid eelkäija hitte laulda (seetõttu tegi Leo Leoni mõni aeg hiljem ka kõrvalprojekti Coreleoni). 2012. aasta Firebirth on Maederi esimese plaadina enam-vähem, eriti hästi õnnestub tal “Remember It’s Me”. Samas mõnes teises loos on tunda, et jõuline kitarripartii tahaks võimsamat häält kõrvale – traadilugudes ehk pole niiväga häda, aga kandva-noodi-häält Maederil siin lihtsalt ei ole. Hea näide on tema enda kirjutatud (koos Leo Leoniga) ilus ballaad “Tell Me” – paljudes teistes bändides veaks see vokaal välja, Gotthardis aga… Samas lugude mõttes on see plaat ehk huvitavamgi kui paar viimast Steve Lee plaati ning bänd kõlab kohati ka alternatiivroki võtmes. Ja šveitslased armastasid enda superbändi endiselt – taas tabelitipp koos plaatinaga.

Bang! aastast 2014 on juba uue solisti paremini bändi sisse sulatanud (nimilugu on mõnusalt rokkiv, ka ilmselt selle plaadi suurim hitt “Feel What I Feel” on väga hea rokklugu üsnagi Gotthardi algaastate stiilis). Nic Maeder on ilmselt vahepeal üsna korralikult häält treeninud ja kõlab siin plaadil märksa enam enda eelkäija moodi – ehkki mõnes kohas plaadil tahaks endiselt veel paremat (Steve Lee oli lihtsalt liiga hea laulja). Aga kaks duetti Melody Tibbitsiga – “C’est la vie” ja “Maybe” – on päris mõnusad (muidugi, viimases on pikalt üsna raske Gotthardi ära tunda, see on lihtsalt täiega lilleline lugu a la John ja Yoko). Lõpulugu “Thank You” oma ligi 11-minutise(!) pikkusega on juba midagi Queeni kapsaaeda (paraku küll mitte vokaalselt). Seega kogu see plaat on hea – siin on päris eripalgelisi asju. Ja Gotthard muidugi peab taas albumi tabelitippu ja plaatinaks ajama…

2017. aasta Silver (nimi viitab hõbepulmadele ehk 25. aastapäevale) on rohkem sarnane üle-eelmise plaadiga ja taas veidi karmima rea peal. Klassikalise Gotthardi rokkerina tõuseb siit esile “Stay With Me”, mis oli ilmselt ka suurim hitt (iseenesest naljakas idee on “Tequila Symphony No 5”, mis algab Beethoveni kuulsa fraasiga – võiks kujutada ette korralikult joomast Ludwigit kitarri plõnnimas…). Plaat tervikuna on kuulatav rokiplaat, ehkki võib-olla bändi lahjema poole pealt. Tabelitipp võeti kodumaal taas ära, aga läbimüük senileitud info alusel ei olnud varasemal tasemel.

2020. aasta #13 (elementaarne, järjekorranumber ju) algab taas enamiku Gotthardi albumite kombel mürtsuga. Mürts käib kuni viienda looni, milleks on … ABBA “S.O.S.” Algab vaikselt klaveriga (ja natuke amatöörliku kõlaga), siis keerab raskerokiballaadiks – kuulatav, aga originaali ei ületa. Võib-olla oleks (taas kord) Steve Lee selle välja vedanud (või ka Coreleoni Ronnie Romero, kes on äärmiselt sarnase häälega). Nic Maederile see lugu paraku ei sobi. Küll aga on päris ilus selle muidu üsna traadise plaadi keskel olev vana kooli Gotthardi ballaad “Marry You”, milles Nic ei jää pehme loo esitamisel enam kuigivõrd Steve’ile alla. Muidu aga oli seegi plaat üsna harju keskmine.

Lõppu kuulasin veel 2020. aastal välja lastud kogumikplaati Steve Lee – The Eyes of a Tiger, kuhu on koondatud suur hulk vanu klassikuid (Steve’i enda vokaaliga ja uuendatud, enamasti unplugged-stiilis seadetega). Väga hea plaat ja sobiv mälestusmärk suurepärasele lauljale.

Järgmisel nädalal võtame ette midagi veidi pehmemat.

2 kommentaari postitusele “ITSPEA ja Gotthard, 2”

  1. vipitar ütleb:

    Gotthard “Angel” remix versioon. Ainus eksemplar.
    https://gofile.io/d/3pZLV0

  2. Kakk ütleb:

    Tuleb jah mingi vana kooli arvutimäng meelde… Kusagil isegi oli sellesarnane helitaust.