Esmalt kuulsin seda lugu viimases näosaates. Andres Dvinjaninov tegi muljetavaldava esituse mitmes mõttes – kõvasti etema (isegi hoolimata vahepeal taktiga tahajäämisest) kui see poliitkorrektne kräpp, mille saatetegijad võitjaks higistasid. Laul oli kunagi enne ka möödaminnes kuuldud, aga nüüd hakkas ikka päris hullusti kummitama. Tuli ikka Tuubist üles otsida ja käiata.
Hull lugu mitutpidi – esiteks on tegu segase crossover’iga (midagi sarnast kui Queeni “Another One Bites the Dust” või Donna Summeri “Hot Stuff”) – siin on pesumasinas läbi tsentrifuugitud punk, rockabilly ja new wave ning lisatud veel jupp noorte David Bowie ja Dee Snideri jaburat väljanägemist. Lisaks ei saa lõpuni aru, kas va Bertrand teeb asja tõsimeeli või kui ta (tõenäoliselt) kellegi üle irvitab, siis kes see täpselt on.
Kui aga mõni mõtleb, et seda lugu ei anna enam hullemini üle võlli keerata, siis Šveitsis leidub peale Gotthardi ka sama raju naistepunt nimega Tears, kes selle loo mõnevõrra hiljem ära kaverdas. Kogu fiiling meenutab fantaasiapilti kellestki Svenist, kes võinuks minna “Club Kung Fu” aegadel Vanilla Ninja juurde, joota neile mingit X-jooki sisse ja siis kamandada: “No nii, nüüd tehke Click OK-d!”
Aa, ja nüüd teab Kakk, mida tähendab prantsuse keeles un grand connard…
APDEIT 04.11 – tuleb välja, et seda lugu on enda tormilises nooruses esitanud ka praegune Gotthardi solist Nic Maeder. 🙂 Tuubist leiab live-versioone veel ka nii erinevatelt tegelastelt kui Kim Wilde ja Red Hot Chili Peppers.
Andres tegi ikka väga hea töö. Esitus oli originaali sarnane ja koomiline.
Ta paraku oskas vahepeal taktiga maha jääda. Õnneks kidrasoolo aitas tagasi. Aga see lugu on algses versioonis ikka tõsine aeroobikanumber.