Õpetlik lugu sellest, kuidas KISSi pika keelega bassimees failikopeerijaid hirmsate karistustega ähvardas ja ta seepeale DDOSiga netist maha võeti. Tänud [L] Lilile lingi eest.
Teiste netist mahavõtmine pole muidugi ilus. Organiseeritud kuritegevusega (RIAA, MPAA, BSA jt) ähvardamine aga ka mitte. Gene külvas tuult ja lõikas tormi.
Ja Kakul tekkis Metallica efekt – ehk tsiteerides üht teist kuulsat rokkbändi: wimps and posers, leave the hall!
Aga kui nii võtta, siis on tal ju õigus. Ja muusikatöösturitel ON raske. Mõni neist peab maksma “cpuntry clubi” kuumaksu, mis on suurem kui sinu ja minu aastasissetulek kokku. Neil on “sotsiaalne positsioon” ja selle hoimine on oi oi kui kulukas. Ja nüüd tulevad mingid “karvased äkkerid” ja ütlevad, et nad peavad oma sissetöötatud ärumudelist loobuma – hullem veel – uues ärimudelis ei ole 10nel parasiidil, kes seni ühe muusiku seljas elasid, enam üldse kohta. Of course they fight back. Mina ka võitleks, kui keegi hakkaks mu taldrikult kotletti ära rebima.
Ei ole see puugi elu kerge jah. 😛
Aga ma arvan, et kui neid puuke muusikute seljas vähem oleks, ei küsitaks ka muusika eest nii arutut raha ega tekitataks jaburaid sanktsioone.
Kotlet tuleb ikka välja teenida, eksju.
Jah, aga millist alternatiivi piraadid pakuvad??? Oled lugenud.
Ma lugesin seda piraadipartei manifesti näiteks. Ideed on ju head ja õilsad, aga mitte kusagilt ei loe välja kuidas kavatsetakse luua uued töökohad töötuks jäänud bändimanageridele, esindajatele, muusikatööstuse advukaatidele, kamapaaniakorraldajatele, promo ja PR-isikutele. Kuidas kavatsetakse tagada endine elatustase muusika”esindus”tööstuse tippjuhtidele?
Need ei ole lihtsad seketärid v. raaamtupidajad v. plaadiümbrisekujundajad – kes saavad mujal ka tööl. Tegemist on üsna kitsalt spetsialiseerunud kõrgelt haritud spetsialistidega, kellele polegi nii lihtne uut ametit leida.
Niisugune see 21. sajandi elu juba kord on. Tahad nagu head, aga siis selgub, et põhjustad tervele hulgale inimesetele kannatusi.
Nojah, piraadipartei arvamused on tiba äärmuslikud küll. Arukam lahendus on kusagil vahepeal.
Aga mis kõigi nende asjapulkadega peale hakata – enamikus peaks ju olema tegu haritud inimestega, kel ei tohiks olla kuigi raske uut tööd leida (ma ei usu, et tegu on nii kitsa spetsialiseerumisega). Pealegi tuleb ju endiselt korraldada kontserte jms – ega kogu muusikamajandus ainult salvestuste ümber ei keerle.
Nõuka-aeg oli muidu suht jabur, aga selles vallas oli tollane süsteem päris asine – plaat oli muusiku reklaamartikkel, sissetulek tuli esinemistest (jällegi, ilmselt on õige lahendus kusagil vahepeal). Ma ei usu ka argumenti, et kontsertidele enam keegi ei tule – umbes sama, nagu hea õppejõu õppematerjaliga ei saa asendada õppejõudu ennast.
Päris huvitav lugemine samal teemal: http://christianengstrom.wordpress.com/2010/10/13/the-economist-whats-working-in-music/