Eesti meedia kuradid

Kui inimene väga kõvasti vägijooki pruugib, siis pidavat ta hakkama kuradeid nägema. Tänaseid TV-uudiseid vaadates aga tekkis küsimus: mida peab tarvitama selleks, et hakata igal pool Euroopas (Inglismaa, Austria, Holland, Soome, Ungari, Belgia, Taani… Mõnel juhul juba ka Eestis) paremäärmuslasi nägema…?

Nali naljaks, aga kui seda sõna tarvitada iga poliitilise jõu kohta, kes ei ole just purupunane ja multikulti, siis kaotab see termin peagi igasuguse reaalse  sisu ja muutub tühipaljaks vaenlase otsaette kleebitavaks sildiks. Umbes nagu nõuka-aja “rahvavaenlane”.

22 kommentaari postitusele “Eesti meedia kuradid”

  1. Punane Hanrahan ütleb:

    Sina räägid Eesti meedia kuradeist, mina Euroopas üldlevinud arusaamust:

    “the far-right Jobbik had 12% (47 seats)” – BBC News täna hommikul
    “The controversial far-right candidate Barbara Rosenkranz won 15%” – sealtsamast.
    “The Socialists will have 59 seats in the next parliament while the far-right Jobbik will have 47 seats.” – tänane Guardian
    “äärioikeistolainen Jobbik-puolue 47 paikkaa” – Soome YLE TV-uudised täna.
    “followed by the far-right Jobbik with 47” Associated Press täna.

    Mis siis nüüd? Kas nii, et “kogu Euroopa käib valet jalga, aga Eesti peab käima õieti?”

    & veel: mis ajast on Briti konservatiivid, Saksamaa kristlikud demokraadid, Soome Koondpartei & Keskpartei jpt. purupunased?;)

  2. Andris ütleb:

    Eks see kas nähakse paremäärmuslust või normaalsust sõltub vaataja karakterist. Jäigema suhtumisega inimesed näevad nendes hoiakutes eeskuju väärivat põhimõttekindlust, aga paindlikumad inimesed mõttetut ja kahjulikku põikpäisust. Fakt on see, et kaks kõva kivi head jahu ei tee, kuigi samas ei tee head jahu ka kaks pehmet kivi (kui nii saab kivi kohta öelda).

  3. Kakk ütleb:

    Andris: hea tähelepanek, põhimõtteliselt nõus. 🙂

    Hanrahan: tagant alustades – mina pole kindlasti neid parteisid purupunasteks nimetanud. Tegemist on minuteada tsentrist mõõdukalt paremal asuvate erakondadega (Soome Keskusta on keskel või vist isegi veidi vasakul? Sorry, väga täpselt pole nende programmiga kursis). Küll aga olen mõnelgi juhul lugenud arvamusi, mis mõnelegi neist hoopis toda P-sõna kipuvad toppima.

    Minu arust näitab juba Sinu enese tsitaatides sisalduv info, et tegu ei saa olla ÄÄRMUSLASTEGA. Üle kümnendiku Ungari parlamendist on äärmuslased? Viisteist protsenti austerlasi soovis presidendiks äärmuslast? Lisan omalt poolt – eelmisel aastal valiti hea hulk äärmuslasi lausa Europarlamenti? Ka Poola hiljuti hukkunud presidenti nimetati peavoolumeedias korduvalt äärmuslaseks. Mida me järeldame – Euroopa on in corpore ära pööranud?

    Ma arvan, et Sa tsiteerid mitte “Euroopas üldlevinud arvamust”, vaid Euroopa nn peavoolumeedias levinud seisukohti. Isegi Eestis on see küllaltki erinev. Ehkki ma Hundisilma peremehest kuigi palju ei pea, tunnistan ometi, et tema meediakajastus ning tegelik toetus on suhteliselt erinevad asjad.

  4. toivo ütleb:

    The BBC has really become a political party

    http://www.nationalreview.com/david-pryce-jones/3781/unbalanced-bbc
    http://www.patrickharviemsp.com/2009/10/news-release-greens-to-report-unbalanced-bbc/

  5. Oudekki ütleb:

    Tähendab, “äärmus” on siiski äärmus rahva seas, selles mõttes, et kes rahva seas ka niimoodi mõtleb. Häältesaamine parlamendivalimistel võib tulla ka muudest asjadest, protestihääled suuremate parteide vastu, hoiatus, et kui te sama poliitikaga jätkate, siis me valime need, kaasaminek populismiga jne jne. Fašiste ei ole kunagi enamus, ehkki fašistid võivad kaaperdada parlamendi. Kuidas Hitleriga oli, oli paremäärmuslane? Aga Mussolini, tema on isegi parem näide, sest ka tema poliitiline programm oli ebaselge, populistlik.

    Jobbik, fašismitraditsioonile kohaselt on samuti poliitiliselt kõige enam populist, kasutades ära majanduskriisi rahulolematust ja veel paljusid muid kitsaskohti – mitte seepärast, et neil oleks mingisugused veendumused vaid seepärast, et see võimaldab saada rahulolematute hääli. Nende keelekasutus kasutab väga selgelt Ungari ajaloo äärmusparempoolse mineviku keelekasutust, oponeerides kapitalismile ja liberalismile, leiavad nad, et lahendus peaks olema rohkem natsionalistlikes (natsionistlikes, ehk) poliitikates – ning suuremas majanduskoostöös Venemaa ja Hiina ning üldiselt idablokiga ning keynesiaanlikes majanduspoliitikates (mis on üldine trend) jne jne

    Kindlasti on ungarlaste ja romade kooseksisteerimine probleem, aga paraku Jobbik, paremäärmuslastele kohaselt, leiab lahenduseks spetsiaalse “mustlastesandarmeeria” loomise, roma’dele kiriklike institutsioonide pealesurumise. Lisaks karistuste karmistamist ja rangemaks muutmist, sandarmeeria taastamist üldiselt… Sandarmeeria, muide, oli see Ungari paramilitaarne organisatsioon, mis juute Auschwitzi saatis.

    Muuhulgas soovitakse loobuda ka riigipoolsetest tsiviilliitude tunnistamisest; noortepoliitika on sõnastatud kujul, et “meie maa vajab selliseid-ja-sellised noori”, mitte lähtuvalt sellest kuidas isikule endale eneseteostus sobib. Lisaks sandarmeeria loomine, karmid ja pikaajalised karistused, kummardused monarhia suunas ning seda kõike kergelt kolmekümnendatesse kalduvas keelekasutuses (ja kohati ka programm ja tegevused meenutavad nende kolmekümnendate paremäärmuslasi), mustlaskuriteod ja “Ungri on juudikoloonia” on vaid üksikud näited…. Arni vist tegelikult suudab paremini ka Jobbiku liikmete poolt kordasaadetud tegudest näiteid tuua, kleepekatest “juudivaba auto” jne.

    Ei, ungarlased ei ole natsid. See on äärmuslus. Aga ida-Euroopa häda on see, et natsionalistlikule sentimedile on võimalik väga kergelt mängida ning inimesed haarduvad sedalaadi keelekasutusse kiiresti – ning ühel hetkel enam lumepalli ei saa peatada. Ka sellepärast on oluline paremäärmuslasi nimetada paremäärmuslasteks, just sellepärast, et mõista, kelle poolt inimesed hääletavad, kui teatud probleemidega ei tegelda, kui poliitkorrektsus ei luba tõtt rääkida, kui majanduspoliitika puudub ja korruptsioon tõuseb.

  6. Kakk ütleb:

    Ma olen mitme pointiga peaaegu et nõus. Agressiivsed poliitilised liikumised on ohtlikud parem- või vasakpoolsusest sõltumata.

    Muide – kui minu arvamust küsida, siis Hitler ei olnud kindlasti äärmusparempoolne. Äärmuslane, seda küll. Aga partei nimeks oli ju rahvusSOTSIALISTLIK partei ning Hitler istus minu teada kohati väga räiigelt (lausa NL stiilis) pähe saksa töösturitele – parempoolsuse liberaalmajandusest ei olnud tollasel Saksamaal (eriti võrreldes eelnenud Weimari vabariigiga) kuigi palju näha.

    Hitleri retoorika oli küllaltki sarnane ühe tänase Eesti partei omaga – selles mõttes, et “lihtne saksa inimene” pidi saama enda õlle ja vorsti kätte ning “kulakutelt” (kelleks sealmail tehti eeskätt teadagi mis rahvas) tuli “kokkuriisutud” varandus ära võtta. Kristalliöö oli päris hea näide. Seega on kapral Aadu ja vuntsidega Joss ka siin “võta üks ja viska teist”, mõlema serva äärmused lähevad ringiga üsna kokku.

    Ma ei poolda absoluutselt mitte tühja poliitkorrektsust ja äärmuslust tuleks selliseks nimetada. Võib-olla ungarlaste Jobbik ongi äärmuslik (kuigi nagu ma eespool ka kommenteerisin – riike, kus “paremäärmuslased” üha enam esiplaanil on, on liiga palju selleks, et seda väidet väga tõsiselt saaks võtta). Küll aga häirivad mind väga sügavalt sellised tegelased, kelle jaoks kõik vähegi rahvuslik on “äärmusparempoolne”. Äärmusparempoolne ja äärmusvasakpoolne on (nagu eespool öeldud) jahmatavalt ühte nägu ning siin ei peaks kommunistidel küll olema mingit õigust kellegi poole näpuga näidata.

  7. Oudekki ütleb:

    Kakk, sa defineerid parempoolne = liberaalne. Minu arvates liberaalsus/autoritaarsus/konservatiivsus ning parempoolsus/vasakpoolsus on eri skaalad ja rahvuslus võib iseenesest ka vasakpoolne olla (Moldova kommunistid muuhulgas on väga efektiivselt rahvuslikku sentimenti kasutada). Pigem ikkagi parempoolsed rõhuvad kasumile omandist ja vasakpoolsed tööle. Kuid kui nüüd ikkagi Jobbiku programmi vaadata, siis majanduse külje pealt on see tavaline konservatiivsete parempoolsete programm.

    Lihtsalt omandiga on palju lihtsam rahvuslikku/kohaidentiteedilikku ideoloogiat kooskõlla viia kui tööga, kuigi ka see viimane on tegelikult võimalik. Briti leiboristid on väga tugevalt “briti” ja “briti tööliste” huvide eest väljas, näiteks. Põhimõtteliselt, isegi lausliberaalses teoorias on väga raske argumenteerida igasuguste kohalike õiguste vastu. Kuid parempoolseid rahvuslusi on lihtsalt märgatavalt enam ning neil on ka lihtsam teha seda pingerida, mille kohaselt mõned inimesed on halvemad kui teised oma rahvuse pärast. Vasakpoolsed langevad pingeridade auku klassiküsimuses.

    Aga selles mõttes on mõlema poole äärmustel see häda, et üksikisik ei ole kunagi vaba; ühes on rahvus vaba, teises on klass vaba…

  8. Oudekki ütleb:

    Ja veel üks asi: isegi kui äärmusvasak ja parem on sarnased, siis ei tähenda, et neid ei võiks selleks kutsuda ja et kommunist ei võiks ütelda “äärmusparempoolsed tulid võimule” kui see tegelikult nii juhtus. Tõde on ikka objektiivne, mitte ei sõltu parteist, kuigi Buhharin üritas kunagi teistpidist väita.

  9. Kakk ütleb:

    Euroopa puhul tuleb minu arust kogu selle temaatika puhul arvestada, et idapoolne osa oli viiskümmend aastat ühe üsna perversse süsteemi vangid. Seetõttu ollakse palju tundlikumad igasuguste sedalaadi asjade suhtes (vahel nähakse ka tonte). Kui Lääne-Euroopas võib kommunismil olla idealistlik-romantiline oreool, siis Ida-Euroopa on laiemas mastaabis selle vastu päris pikaks ajaks ära vaktsineeritud. See, et meedia pumba juurde on mõnes kohas vasakpoolsed pääsenud, ei näita minu arust kaugeltki kogu rahva meelsust. Kui lääneeurooplase jaoks oli Suur Paha Hitler, siis väidan mina, et absoluutse enamiku idabloki kogemusega inimeste jaoks oli Aadu nõukogude võimu kõrval poisike (minu enda jaoks ka – nõukogude ideoloogia oli ebainimlik palju enamates aspektides kui fašism, ka oli see palju rafineeritum, salakavalam ja manipuleerivam). Selles mõttes oli ka väga oluline kommunismi kuritegude võrdsustamine fašismi omadega.

    Samas on ainus lahendus dialoog – ükskõik kumma poole radikaalsete seisukohtaga vehkimine üksnes muudab vastaspoolt samavõrra radikaalsemaks. Näiteks neonatside esiletõus aitas minu arust üksjagu kaasa Lääne-Euroopa intellektuaalide vasakulekaldumisele. Ja vastupidi – mida enam sõidetakse praegu EL naiivsevõitu ja multikultivaimustuses vasakmeedia poolt idaeurooplastele ajudessse, seda rohkem hakkab esile tõusma radikaalseid liikumisi.

    Ma ei taandaks parem/vasak -asja ainult Sinu mainitud asjadele. Need kaks skaalat on küll minu arust seotud, kuid ka minu arvates kaks ise asja. Aga ma pigem defineeriks siiski parem-vasakpoolsust indiviidi vs sootsiumi primaarsuse kaudu. Klassiteooriat (Marxi mõttes) ma eriti ei toeta.

  10. Oudekki ütleb:

    Esiteks, kommunismil ei ole Lääne-Euroopas idealistlik-romantilist oreooli. Kõige rohkem on see oreool, et “kes on vastu, on kommunist” – aga ei tasu unustada, et külm sõda oli ka Lääne-Euroopas ning kommunismiga hirmutamine oli väga tugev retooriline võte. Muidugi, see oli mingi kujuteldav vaenlane või siis stalinism, millega vehiti. Ega seda ju keegi ei tahtnud tunnistada, et kui Engels 19. sajandi lõpul USA väikelinnu külastas, siis ta kirjutas Marxile, et jah, midagi sarnast see meie ideaalne ühiskonnakord olla võiks. Või tunnistati ja seepärast enam seesuguseid USA väikelinnu pole olemas ka… 🙁

    Aga sootsiumi primaarsus on siis sinu järgi vasakul või paremal?

    Ja kas sa seda “klassiteooria” mittetoetamist tahaksid natukene enam lahti mõtestada, sellest ma ei saa aru, mida sa mõtled.

    Mis puutub “kuritegudesse”, siis on hitlerliku Saksamaa kuriteod, natsipartei kuriteod, stalinliku nsvli (ja järgnevate) kuriteod, aga ideoloogia ei tee kuritegusid. Edasi, kui vaadata natslikku ideoloogiat, siis see eeldab, et mõned homo sapiensid ei ole inimesed ja need võib ära hävitada; kui sakslaste ja kellegi teise huvid lähevad konflikti, siis on sakslastel õigus. Kui vaadata kommunistliku ideoloogiat Marxi mõttes, siis ei ole seal midagi ligilähedastki. Lenini mõttes hakkab juba olema natukene rohkem vägivaldsust (revolutsioon on õigustatud ka siis, kui enamik seda ei poolda), Stalini puhul veel tugevamalt. Aga kas see, mis oli NSVLis alates Stalinist oli kommunism, see on ka vaidlusküsimus. Kui defineerida kommunismiks kõik mida teostab partei, kes ennast kommunistlikuks nimetab, siis tuletan meelde PCI oli Emilia Romagnas väga pikalt võimul ja regioon puhkes nende käe all õitsele, igas mõttes.

  11. Oudekki ütleb:

    Kusjuures, lisaks, ma arvan, et kogu see “kommunismi hukkamõistmine” ja “fašismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamine” on oma olemuselt absoluutselt nõukogudelik tegevus. Seni kuni ida-Euroopa jätab selliste asjadega, lisaks inimeste demoniseerimisega läbi selle, millisel positsioonil nad nõukogude ajal olid (siia muidugi ei kuulu see, kui keegi tegi konkreetseid elu/inimsuse vastaseid kuritegusid), seni me ei saa kunagi kuhugi uude suunda edasi areneda ja püsime selles nõukogude süsteemis tema halvas mõttes…

  12. Kakk ütleb:

    Nojah, kokkuvõttes võib vist öelda, et jääme sõbralikult eriarvamustele nagu ikka. 🙂

    Aga kui klassivärgi kohta küsid, siis… Ma ei arva, et on olemas klassid sellisena, nagu marksism seda ette kujutab. Me võime ehk rääkida kõrg-, kesk- ja alamklassist mingi ühiskonna üldise jaotusena väga üldsõnaliselt (võimu ja rikkuse kontekstis), aga sellised terminid nagu klassivõitlus, klassiteadlikkus, klassivaen jms. on minu jaoks suht eluvõõrad, sulepeast väljaimetud mõisted. Marksismi-leninismi tõsisemate kontseptide (proletariaadi diktatuur jne) kohta aga arvan ma üsna pahasti, nagu ka kogu selle süsteemi kohta.

  13. Offf ütleb:

    Viktoriiniküsimus teile:
    “1980ndate aastate alguses, kui nõukogude kõrgemale juhtkonnale sai selgeks, et süsteem on sügavas kriisis, tulid mõned (nooremad ja nutikamad) oblastikomiteede juhid välja ühe ettepanekuga. See ettepanek ajas Poliitbüroo ätid eesotsas Ljonja ja Andropoviga niivõrd raevu, et nad süüdistasid obkomi mehi ei milleski vähemas kui “kodanliku demokraatia mahitamises”. Mis ettepanek see oli?”

  14. Kakk ütleb:

    Hee… Huvitav küsimus. 🙂 Pakun umbes: lubada tollastele “valimistele” NLKP-väliseid jõudusid?

  15. Offf ütleb:

    Kakk, lähedale, aga mitte päris “see”. Vastus on triviaalsem, aga samas ka jahmatavam. Kui keegi enam arvata ei taha, siis homme võin ära öelda.

  16. Kakk ütleb:

    Pakun veel: lubada kandideerida rohkemal kui ühel inimesel kohale?

  17. Offf ütleb:

    Ei, see pole nii otseselt seotud valimistega. See on midagi palhy üldisemat ja samas palju igapäevasemat. Väike vihje: mõtle mis juhtus ja eriti Miks juhtus nende nõkogude juhtidega, kes “maha võeti”.

  18. Oudekki ütleb:

    Enne kui ma klassiteooria juurde tagasi tulen (kirjutan postitust), üks siia sobiv artikkel: http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/impeerium-natsionalism–ja-lenini-tagasitulek.d?id=27679839

    Oludes, kus ida-Euroopa üliõpilased ida-Euroopa ülikoolides kõnelevad sellest, et “isikukultus Venemaal algas pärast Teist maailmasõda” või isegi, et NSVL loodi pärast Teist maailmasõda, ei ole mingi hukkamõistul mõtet. Analüüsima peab igasuguseid mõtteid.

    Muuhulgas, ma arvan ka, et üks põhjus, miks selliseid reaalseid konservatiivseid äärmusparempoolseid / neonatse juurde tuleb, on see, et ühel hetkel loobuti ka Lääne-Euroopas haridussüsteemis analüütilisest natsismikäsitlusest ja sellest räägitakse vähe. Jah, politoloogia ülikoolikursuses muidugi Hitlerit (ja Mussolinit ja paljusid teisi) tuleb lugeda, (Heideggerist rääkimata jne jne), aga tavakoolidesse see ei mahu, siis ongi nii lihtne neile omistada mida iganes või siis võtta üle ka need aspektid, mis kolmekümnendatel läbi prooviti ja mõrvarlikeks osutusid.

  19. Kakk ütleb:

    Artiklist: iseenesest jätab intelligentse inimese mulje, aga seisukohad… Sorry, aga mul kerkis Stockholmi sündroom silme ette.

    Ausalt öelda Sinu toodud detailid võtsid karbi lahti. Idaeuroopa tudengid räägivad sihukest jura…? Kus? Aga järgnevaga olen põhimõtteliselt nõus (ütlesin umbes sama paar kommentaari varem ise). Ehkki me teeme sellest ilmselt erinevaid järeldusi…

    Offf viskas siin ühe küsimuse üles – äkki oskad ise lahenduse pakkuda? 🙂 Mul rohkem ei tule eriti ette.

  20. Oudekki ütleb:

    Kakk, Eesti ülikoolides räägitakse selliseid asju esimestel kursustel. Mina ei tea, mida keskkoolides õpetatakse tänapäeval, aga käsitlus Vene revolutsioonist on absoluutselt stalinistlik ja siis sellest, mis pärast revolutsiooni sai puudub info täielikult, justkui kuni 1940 / 45 aastani üldse mitte midagi ei oleks toimunud. No aga kuidas sa saad küüditamisest rääkida, kui 1937 inimestele üleüldse mitte midagi ei ütle?

    Aga veel sattus mulle pihku üks küllalt hea kogumik, mida soovitan igal juhul lugeda: Geyer, Fitzpatrick “Beyond totalitarianism: stalinism and nazism compared”. Tegeleb uurimise ja tõepoolest võrdlemisega ning ei tegele hukkamõistmise ja sildistamisega… (“Hukkamõistmine” nii nagu seda praegu ida-Euroopas promotakse on kahjuks ise liiga stalinistlik, sõltumata sellest, mis režiimile ta on omistatud)

  21. Offf ütleb:

    Hmm, tundub, et Praami-Interneti pealt kirjutatud kommentaar läks kaotsi.
    No läheme siis teisele katsele.
    Obkomi mehed panid ette, et Nõukogude Liidu juhtkond peaks järgima konstitutsiooni ja nõukogude seadusi. Vot selline kole lugu 🙂

  22. Kakk ütleb:

    Offf: oisanuga… 😀 Et enda tehtud seaduste järgimine oli kodanlik?

    Oskad allikat ka viidata, kust see teave pärineb? Teinekord võib vaja minna.