9 mõtet “Andrei torgib herilasepesa” kohta

  1. Vähemalt üks kommentaator on asjale pihta saanud ka – mis seal vahet, kelle nõidust uskuda, kas ühe pakutav valelootus on kuidagi parem kui teine ? 😛

  2. Ray juba kohal… 🙂 Nagu poleks ligi pooleaastast pausi olnudki.

    Nojah, selle kommentaari osas jääme ilmselt eriarvamusele nagu alati. Aga jube kihvt on ikkagi vaadata, kuidas inimeste ajud pikalt pähekeevitatud nõuka-aegse ajalookäsitluse asemel millegi muu nägemisel aurama hakkavad. Inkvisitsioon ei olnudki selline…? Piip-piip-piip. Sossss.

  3. Ray on ikka kohal, RSS on hea asi, pooleaastased pausid ei morjenda seda mitte üks põrm 🙂

    Kusjuures nagu see kommentaatorgi ei taha ma Hvostovile vastu vaielda ses osas, et inkvisitsioonikohus võis olla kaasaegsema lähenemisega kui n.ö. ilmalik kohus. See muidugi ei tähendaks seda, et tegemist ei olnud siiski nõidustevahelise turujagamisega, kus “konkurente” kahel rindel enam või vähem vägivaldsetel meetoditel välja suruti – väike Malleus Maleficarum kellelegi ?

  4. Oled “Nõiahaamrit” algtekstis või mõnes asjalikus tõlkes lugenud? Ütlen ausalt, mina veel ei ole. Seetõttu ei hakka ka siin selle kohta midagi arvama. Selle raamatu nagu ka kogu inkvisitsioonivärgi kohta on igasuguseid asju räägitud (vt ka Hvostov).

    Aga “turujagamine” eeldaks minu arust just nimelt kõike seda, mida Hvostov oma artiklis üritab vaidlustada. Sel juhul poleks olnud mõtet mitte kedagi lahti lasta – põhimõttel “kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad” (pealegi olid jõud ka ebavõrdsed). Ehk siis just selle senitambitud nõuka-aegse käsitluse järgi.

  5. Muide, leidsin sihukese veebilehe nagu http://www.malleusmaleficarum.org/ .

    Selle järgi olevat mõnedel andmetel see raamat isegi roomakatoliku kiriku keelatud raamatute nimekirja (Index Librorum Prohibitorum) jõudnud. Fakt ise on vaieldav ja raamatute keelamine pole vist üldse hea idee – aga suht kindel näib olevat see, et haamripoistest dominiiklased Sprenger ja Kramer said oma üllitise eest kõvasti sugeda, kuna kirjutatus oli olnud tublisti isetegevust sees.

    Seega näib, et ka “Nõiahaamer” on kaugel sellest, millena teda seni on üritatud serveerida (mingisugune kurja kiriku ametlik manuaal süüta inimeste jahtimiseks nõidade pähe) – tegu oli pigem omaaegsete Tatika ja Vesipruuliga (tõsi, märksa ohtlikumas vormis). Selllisena tundub see olevat veel üks punkt Hvostovi arusaama kasuks.

  6. Küsimus ei olegi selles, et kas see oli isetegevus või tõepoolest kurja kiriku ametlik manuaal, selles osas ma ei tahagi vaielda, eksole. Lihtsalt kaks nõiduse – või pealoogia, kui tahad – koolkonda, üks mõnevõrra killustunum, sõdisid teineteise vastu. Siiamaile ühe koolkonna efektiivsem osa ei jõudnud, seega on siinmail igasugu nastjad ja tokraadad ja mangid kuulsad, mõnelpool mujal võitis teine nõidadekoolkond ja seal on kirikunõidusel tugevam mõju. Mis seal vahet – ühtmoodi ühiskonda pidurdav nõidus kõik…

  7. Hvostov just sellest kirjutabki, et EI olnud pidurdav, vaid pigem vastupidi.

    Aga vist hakkab teema ammenduma, siitmaalt me vist arvame asjast lihtsalt väga eri moodi.

  8. Eieiei, Andrei Hvostov, et ei olnud pidurdav võrreldes “tsiviilkohtuga”, kus nõidasid süüdi mõisteti, sellega ma olen täiesti nõus. Mäletad sellist nime nagu Giordano Bruno ?

  9. Bruno on ilmselt üks kõige vastuolulisemaid tegelasi selles vallas, aga kindlasti on selles loos rohkemat kui jällegi siinkandis pidevalt korrutatud “julge teadlane, kes astus välja kiriku türannia vastu ja selle eest tapeti”. Isegi tema teadusliku panuse üle diskuteeritakse suht siiani ja veel rohkem tehakse seda tema muude vaadete üle.

    Ma kohe kindlasti ei kiida heaks inimeste põlemapanemist. Lihtsalt märgin, et konkreetses loos on rohkem aspekte kui tavaliselt kiputakse arvestama (kasvõi juba see, et tegu oli dominiiklase ning sellesama kiriku ordineeritud preestriga). Nii et minu arvates Hvostovi loo arutelu jaoks on Bruno natuke liiga eraldiseisev juhtum.

Kommenteerimine on suletud