Tänasega sai läbi nii ITSPEA e-kursuse kui ka SPEAIT (ingliskeelne kontaktõppevariant) põhiosa. Tuli lugeda viimane ports esimese blogisid ja foorumit ning korjata teisest kokku viimased kirjalikud tööd. Tegemist jätkus, toast välja ei pääsenudki. Aga eks homme jõuab. 🙂
Jätkasin Runrigi hilisemate albumitega. 1993. aasta Amazing Things algab nimilooga, mis koos järgmisega (“Wonderful”) on ilmselt lähim punkt teise šoti kuulsuse Big Countryga – viimaste “One Great Thing” kõlab täitsa sarnaselt (lisaks on pakutud välja sarnasust ka omaaegse U2-ga – eks see aeg oligi keldiroki üks kõrgpunkte). Gaeli keel on endiselt selgelt alles – kolmandik plaati on selles keeles. Muusika aga on endiselt mõnus ja hea vungiga, selgelt šotilik staadionirokk. Kolmas lugu “The Greatest Flame” on taas üks kuulsamaid – mulle meeldib selle hilisem variant rohkem, aga ka see siin on hea. Edasi läheb plaat veidi ühetaolisemaks – kõik on mõnus kuulamine, aga päris eredaid hetki väga ei ole. Lõpus on siiski jälle klassikaliselt hoogne “Ard” (Kõrgel) ning taas üks Malcolm Jonesi instrumentaalne meistriteos – “On the Edge” meenutab päris tublisti Riho Sibula “Kuulast” (teisest otsast aga meenub Iona).
Mara 1995. aastast algab üllatavalt rahulikus võtmes – “Day in a Boat” tundub olevat eelmise albumi lõpuloo jätk, teine lugu “Nothing but the Sun” on aga selle bändi kohta isegi ehmatavalt elektrooniline (anonüümselt kuulates oleks Jarre’i või Vangelist pakkunud, või lauluosades ehk A-ha’d). Albumi läbiv teema on aga meri (ka pealkiri on gaeli keeles “Merelt”). Kolmas lugu on aga klassikaline Runrigi keldi bändiballaad “The Mighty Atlantic”, sedapuhku aga koos Šoti Kuningliku Rahvusorkestriga – kõlab uhkelt küll (võrdluseks sobiks Chris de Burghi “The Snows of New York” samamoodi orkestriga salvestatud Beautiful Dreamsi albumilt). Plaadi teine pool on taas tavapäraselt hea Runrig, teemakohaselt sobiks hästi päikeselisel suvepäeval kusagil Hebriidide vahel purjetamise taustaks (ilmselt parim lugu sealt on klassikaline romantikaballaad “The Dancing Floor”, ka energiline lõpulugu “Lighthouse” on mõnus).
1997. aastal otsustas bändi laulja Donnie Munro minna… poliitikasse (üritas Briti parlamenti kandideerida). Tegelikult üldse mitte “lambist”, bändi kõrvalt juhtis ta 1991-94 lausa Edinburghi ülikooli (tõsi, seal ei olevat rektor akadeemiline tegelane, piisab tuntusest). Stirlingis tehti veel suur hüvastijätukontsert (mis on õnneks juutuubis täitsa olemas), pärast olid aga ülejäänud sellid natuke lõhkise küna ees.
Siis aga leiti bändi etteotsa hoopis uusšotlane ehk Kanadast Nova Scotiast pärit laulja-kitarrist Bruce Guthro. Viimane oli häälelt Munrost üsna erinev ja ta ei rääkinud gaeli keelt (nii et gaelikeelse repertuaari võttis lauljana üle bassimängija Rory Macdonald) – aga vahetus õnnestus ning järgmised paarkümmend aastat seisis bändi ees Bruce.
Plussiks oli veel ka see, et kanadalased kuulsid “oma poisist” ühe šoti bändi eesotsas ja mitmed hakkasid kah Runrigi fännama. Donnie Munro aga ei pääsenudki parlamenti ja jätkas vaiksemalt soolokarjääri (kuigi ka tema jõudis 2006. aastal ühe sooloplaadiga aasta albumi tiitlini).
1999. aasta In Search of Angels algab tuntud looga (“Maymorning”) ja jätkub siis kammerlikumas toonis – see on vaat et folkalbum, mõnede rokilikumate lugudega. Bändi kõla on aga suuresti endine ja Bruce Guthro sulandub sinna hästi. Tuntumatest lugudest on siin veel “Big Sky” ja lõpus mõtlikust ballaadist nimilaul. Väga ilus ballaad on “Life Is” plaadi keskel – Bruce Guthro hääl sobib siia ideaalselt, orelitaust on väga kena. Samas stiilis on ka järgmine lugu – “Dà Mhìle Bliadhna” (Kaks tuhat aastat) – esimene pool on vaikne folk, teine pool kerib üles Runrigi üheks leivanumbriks, jõuliseks keldi pauerballaadiks. Nagu öeldud, laulab siit alates gaelikeelseid laule Rory Macdonald – neist “Cho Buidhe Is A Bha I Riabh” (Nii kollane, kui võimalik) on lisaks naljakale pealkirjale ka vist kõige kantrim lugu Runrigilt. Aga Bruce Guthro albumidebüüt on igati korralik (kuigi see on suures osas pigem õhtune mõtlikumat sorti kuulamine, mitte Searchlighti aegade heatujumürts).
2001. aasta The Stamping Ground võtab avalooks ühe esimese Bruce Guthro lauldud suurema hiti, “Book of Golden Stories”, tuntud on ka “Wall of China / One Man”. Ühelt poolt on siin plaadil “traati” taas märksa rohkem (hea mürtsunäide on “The Engine Room”, vahva on loo “mahakäiv” lõpp), teisalt meenutavad mõned lood lausa klassikalist Dublinersi sarnast iiri folki (eriti “The Summer Walkers”, aga ka nimiloo alguseosa). Pärast seda plaati lahkus klahvpillimängija Pete Wishart, kelle hüpe parlamenti erinevalt Donnie Munro omast õnnestus ja ta jäi sinna päris pikaks ajaks – asendajana võeti kampa Brian Hurren. Veel ühe huvitava, aga paraku kurva detailina: üks selle albumi CD elas üle kosmosesüstik Columbia katastroofi ja jõudis Laurel Clarki isiklike asjade hulgas Maale tagasi – kahjuks inimesed aga ei jõudnud…
2003. aasta Proterra on salvestatud koos šoti muusiku ja produtsendi Paul Mounseyga ning päris paljude lugude saund on seetõttu üsna ebatavaline – see on segu sündipopi ja keldiroki taustadest, kord ühele ja kord teisele poole kaldudes; nimilugu on hea näide, teine on gaelikeelne “An Toll Dubh” (Koobas). Album algab vana looga “The Old Boys” – seekord aga Bruce Guthro esituses, mis on õnneks selgelt omanäoline ja vähemalt sama hea kui algne versioon. Klassikalist Runrigi esindab üksnes “Empty Glens”, mis sai ka üsna tuntuks. Plaat lõpeb ilusa, veidi enyaliku klaveriinstrumentaaliga “Angels from the Ashes”.
Järgmise albumini läks neli aastat, Everything You See ilmus 2007. aastal ja on taas klassikalise kõlaga Runrig, sel korral suures osas üsna mõnusalt energiline autorokk. Saundis võib päris palju kuulda Malcolm Jonesi lõõtspilli, mis eestlastele võiks isegi natuke Vennaskonda meenutada (õnneks aga ilma möödalaulmiseta). Bruce Guthro ballaadide rida saab ka siin täiendust “The Ocean Roadiga”, mis võiks olla hilisema Runrigi üks parimaid sedasorti lugusid (algab jälle vaikselt ning keerab siis jõulisema saundi peale). Veel üks ilus ballaad on “An Dealachadh” (Lahkumine) – ilus meloodia, kena rütmimuster ja muidugi jälle Malcolm Jones taustal toimetamas. Väga ilus orelipartii Brian Hurrenilt on “Something’s Got to Give” taustal. See plaat on seega üksjagu “tagasi juurte juurde”-album, ehk veidi mõtlikumat sorti.
Runrig tähistas 40. aastapäeva suuremat sorti kontsertidega 2013. aastal ning otsustas viimaks pillid kotti panna peale 45. sünnipäeva. Enne aga taheti teha veel üks album, mille tegemine võttis pikemalt aega. The Story ilmus 2016. aasta alguses ning jõudis üle pikema aja ka edetabelitesse (suure fännikogukonnaga Taanis isegi teiseks). Alguse nimilugu (mida laulab Rory Macdonald) on taas klassikaline Runrig (väikestviisi ajakohastatud saundiga küll) ning näitab, et bänd oli ka neljakümne aasta järel vormis – eriti uhkelt kõlab lõpuosa. Siin albumil on tunda, et bändi jaoks on kõik paika loksunud, kõik laulud räägivad oma lugu. Eelviimane, “The Place where Rivers Run” on ehe Runrigi mürtsukas, lõpulugu, ilus ja mõtlik “Somewhere” on aga pühendatud Columbial hukkunud Laurel Clarkile ning seal on kuulda ka tema häält. “Somewhere” oli kavas ka bändi viimasel kontserdil.
Lõppakord võeti juba traditsioonilises kohas Stirlingis 2018. aastal (enne tehti veel edukas turnee Taanis, Saksa- ja Inglismaal). Runrigi kohta šoti muusikas näitab see, et algne lõppkontsert müüdi välja sõna otseses mõttes minutitega ning seejärel samasse eelnevale õhtule pandud lisakontsert vähem kui kuue tunniga.
Igavesti äge kuulamine oli. Järgmisel hooajal ehk jätkab. 🙂