Seesinane põrkamine on enne märtsikuiseid valimisi juba täies hoos – viimane jupp nähtub siit.
No vabandust, ei usu – vähemalt sotsidel ei ole uude valitsusse küll asja. Et miks:
* Reformierakond on viimastel aastatel kujunenud sotsiaaldarvinistlikust “vaesed-söögu-heinu”-röövärimeeste hääletorust pigem puhtakujuliseks, ilma igasuguse ideoloogiata karjääriparteiks – see, mida täpselt rahvale hambasse puhuda, otsustatakse enne järjekordseid valimisi ilma igasuguste ideoloogiliste raamideta. Ainus eesmärk on võimulpüsimine ja selle nimel on (küllalt edukalt) laenatud eri koalitsioonikaaslastelt nende firmaideid. Lihtsameelsete kodanike peal töötab see mudel üsna hästi – sotside mõned arukamad ideed on üle võetud ja nüüd pole noid enam tarvis.
* Põhimõttelisi sotside valijaid ei tea Eestis kuigi palju olevat (tõsi, viimaseid on ebaproportsionaalselt palju Eesti meediamaastikul). Nende senised üsna head tulemused on pigem “valin halbadest parima” -valijate hääletamise tagajärg – sotsid on suutnud (enne praegust võimuperioodi) vältida otsuseid ja väljaütlemisi, mis valija põhimõtteliselt nende vastu keeravad (võimust eemal olles on see lihtsam ka). Praeguseks on neid aga tehtud päris mitu.
* Mitmed viimasel ajal sotside poolt väljapakutud maksumuudatused viitavad mitte sotsiaaldemokraatidele, vaid sotsialistidele. Viimastel on aga teada probleem – teiste inimeste raha (mida ümber jagada) kipub alati otsa saama.
* Viimaks on üsna kahtlane, kas rahvas andestab neile kaht räpakalt kokkuvisatud ja siis tuimalt pähemääritud seadust. Ja kui nn kooseluseadusega lagedaletulekut võiski sellelt erakonnalt eeldada, siis tööhõivereformiga kaotati enda nägu täielikult.
Ideaalis toimub märtsis Toompeal üldse korralik verevahetus (vähemalt üks, soovitavalt kaks uut tulijat). Aga sotse ei tahaks põhimõtteliselt enam võimu juures näha – nad ei ole ei sotsiaalsed ega demokraatlikud (nood kaks seadust on heaks tõestuseks).