Aknatagusest söögimajast on juba juttu olnud. Seal käib igat sorti lendureid ja vist kogu kohalik Reformierakonna aktiiv. Täna öösel aga käis hoopis huvitav kodanik.
Keegi tundus peale kella kahte akna taga madistavat, uni läks ära ja istusin veidi aega köögis raamatu taga. Siis käis akna taga sihuke mats, nagu oleks suur lumemütsak katuselt aknalauale kukkunud. Vaadates aga lidus söögimajja pekki saagima üks mobiilne karusnahk…
Igavesti uhke nugis. Ja täiesti ebametsloomalikult julge. Saalis edasi-tagasi mööda aknalauda, ajas end püsti ja vahtis sisse. Siis saagis veel pekki ja vahtis jälle. Isegi pildistamine ei olnud mingi probleem (tõsi, lähedale ei tahtnud minna).
Näis, kes järgmine kord tuleb. Vist ei üllatakski, kui varsti ronib majanduslanguse ja talvekülma tingimustes mõni pätajalg mändipidi üles ja ütleb Puhhi kombel: “Kuidas oleks ühe limpsukese meega?”…