Kuu: veebruar 2016

Kurb tõdemus

Täna peale kogu aastapäevatralli lõppemist tabasin end mõttelt, et peamine tekkinud emotsioon oli… resigneerunud õlakehitus. Omaenda kodumaa aastapäeval ei tohiks see nii olla – kuid ilmselt on seda liialt kaua juhtinud suurte ambitsioonide, vähese südametunnistuse ja nappide oskustega inimesed.

Peaministri aastapäeva-sõnavõtt oli juba tavapäraselt mõttetühi. Presidendi oma võinuks kokku võtta paariminutilisse näpuviibutamisse “väiklaste ja vanameelsete” teemal, ülejäänu oli lihtsalt selle variatsioon eri sõnastustes.

Kogu üritus peegeldas eeskätt valitseva  seltskonna sügavat rahulolu iseendaga – ja seda olukorras, kus tulekahju on käega katsuda. Põline vaenlane relvastub, tema viies kolonn siinmail on tänini hea tervise juures, liitlased on eri põhjustel sügavas peataolekus ning oma rahvas on kogu uue iseseisvusaja suurima lõhestumise olukorras. Ja president, kel oli viimane võimalus püüda veidigi seda lõhet kokku tõmmata, valis ajalukku mineku pigem muude kriteeriumide alusel kui saavutused riigimehena.

Kuidagi ei tahaks peale eesti rahva üht suuremat pidupäeva midagi sellist kirjutada. Aga kahjuks ei ole midagi paremat võtta.

Huvitav, kas 1940. aasta veebruaris võis toimuda midagi sarnast?

Juba soojem

Selle taani härrasmehe sõnad mõjuvad üllatavalt prohvetlikult just Eesti kontekstis.

Esiteks  äri selle sõimusõnalises tähenduses. Ajakirjandust teevad inimesed, kes on ise andetud ja selgrootud ning ei salli teistsuguseid enda kõrval. Raha ei haise, ütles üks roomlane kunagi – meie praeguste “mogulite” jaoks ei haise ei roppus, nilbus, sigadus ega lollus.  Ajakirjandus on kukkunud samale tasemele ning nende õnnetuseks on inimesed viimaks hakanud sellest aru saama.

Teiseks ideologiseeritus. Sarnaselt paljude Lääne ülikoolidega on ajakirjadesse roninud igasugused värvikad tüübid, kellel pole mingit huvi objektiivset infot edastada,  küll aga pasundada enda (enamasti kiiksakat) agendat.  Asja teeb hullemaks see, et nood mainitud kaks institutsiooni on kohati sümbioosis ning Frankfurti koolkonna usinad jüngrid saadavad meediatööle portsu portsu järel ajupestud ullikesi.

Kolmas – poliitkorrektsuse diktatuur – lähtub kenasti kahest esimesest. Kui äriinimestel ja äristunud poliitikutel on vaja vähenõudlikku, rumalat ja indoktrineeritud klientuuri/valijaskonda, siis kõige lihtsam on seda saavutada khmm… turistide abil. Selleks aga tuleb tagada olukord, kus kohalikud inimesed on kas piisavalt ärahirmutatud või äraseebitatud.

Ja nii see asi käibki. Mida aeg edasi, seda raskem on öelda, et kuningas on paljas – ning seda enamatel kaabakatel tuleb pakku joosta, kui saladus lõpuks ilmsiks tuleb.

Mida Riigikogu inimesega teeb

Täielik müstika… Tüüp, kes mängis Generaator M-is, Turistis ja muudes vingetes bändides ning kirjutas pärast sellest ühe tõsiselt rokenrolli raamatu, hakkas esmalt sotsiaaldemokraadiks ning ajab nüüd suust ikka täielikku ketšupit.

See töökoht rikub ilmselt ära ka kõige kõvema mehe (ja naise ka – Riigikogu on juba mitmendat satsi täis andekaid loomeinimesi, kellest said andetud poliitikud).

Mis teadusel viga on

Väga hästi võtab selle kokku Paul Graham enda raamatus “Hackers and Painters”:

“Unfortunately, beautiful things don’t always make the best sub-
jects for papers. Number one, research must be original – and as
anyone who has written a PhD dissertation knows, the way to
be sure you’re exploring virgin territory is to to stake out a piece
of ground that no one wants. Number two, research must be
substantial – and awkward systems yield meatier papers, because
you can write about the obstacles you have to overcome in order
to get things done. Nothing yields meaty problems like starting
with the wrong assumptions.”

Ehk siis taas kord: kui artiklid (eesti teaduskõnepruugis “üksühed”) muutuvad tulemuste peegeldusest tulemuseks omaette, siis on kogu asi pikemas vaates garanteeritud metsa minema.

Erad ja konnad

Kui mõtlema hakata, siis ideaalses maailmas võiks praegune Eesti võimuliit isegi välja vedada.  Reformi majanduslik mõtlemine, mida tasakaalustaks sotside suurem tähelepanu sotsiaalse sidususe säilitamisele ja IRLi rahvuslik lähenemine.

Aga selle asemel saime me Reformilt tavapärase sotsiaaldarvinismi ja rehepapliku välispoliitika (pluss peaministri, kellega võrreldes hakkab ka fooliumi-Andrus üsna OK valikuna tunduma), sotsidelt nende kõige hullemad punakad-pruunikad kalduvused ning IRLilt olematu poliitilise kultuuri. Majandus stagneerub, sotsiaalne sidusus on halvim alates 1991. aastast ning rahvuslikkuse eest seisavad hoopis teised inimesed.

Valimistel näeme.

Oravate vastlalaul

(viis: “Küll on kena kelguga”)

Küll on kena Eesti riiki
torust alla lasta.
Oi, oi, täiega
torust alla lasta.

Eestist teeme kubermangu,
see ei saagi kesta.
Oi, oi, kuigi kaua
see ei saagi kesta.

Tulge, kauge küla mehed –
võtame kõik vasta.
Oi, oi, rõõmuga
võtame kõik vasta.

Tänu meile riigikaitse
pehme nagu pasta.
Oi, oi, kilkab Putin –
pehme nagu pasta.

Tüdrukutel käseme
koolis püsti kusta.
Oi, oi, poiste kombel
koolis püsti kusta.

Meil on pappi, me ei karda
tulevikku musta.
Oi, oi, Eesti rahva
tulevikku musta.

Kui on Eesti pange lastud,
tõmbame siit lesta.
Oi, oi, Brüsselisse
tõmbame siit lesta.

Huvitav artikkel

Postimees on üllitanud huvitava loo, mida võiks serveerida ajakirjandustudengitele hea näitena natukene peenemast poliitilisest mõjutamisest kui selle lehe tavaline tase on.

Ühesõnaga, nagu moosi-sõnniku võileib. Tavaliselt visatakse tolle seltskonna pihta ainult sõnnikut, aga kuna see näib hakkavat viskajat ennast viimaks väsitama ja osa põrkab ka enese pihta, siis nüüd üritatakse vahelduseks natuke moosida. Et lehvitame korra võimalust valitsusse pääseda, ehk annavad ise järele. “Jaga ja valitse” on ka kenasti sees – pole just palju Postimehe lugusid, kus Timo Soini ja Mart Helme on “heade poiste” kirjas ära mainitud.

Aga üldtoon on muidugi endine. Vist ei tasu loota, et Postimehe tegijad hakkaksid nähtavas tulevikus ühiskonna tegelikest valupunktidest aru saama.

Hea kirjeldus

… Microsofti uuest ärimudelist:

The new business model is obvious; monetize non-business customers by trapping them in a windows through a walled garden while selling their personal information to the highest bidder while protecting the corporate deployment base.

– Slashdot, anonüümne kasutaja

Ehk siis Windows 10-ga läks täpselt nii nagu kardetud. Iseenesest päris hea süsteem, aga oi kui kurjasti kasutuses. Aga noh, see firma ei õpi ilmselt kunagi.

Vahel on vaja öelda julmalt “võõras mure” – inimene, kes praegu ikka veel Windowsi kasutab, on paraku süüdi kriminaalses ükskõiksuses.

Natuke arusaamatu

Praegu Eestis ilmselt kaks põletavaimat vaidlust käib kahe inimgrupi ümber. Ühed on kohalikud, teised tahetakse sisse tuua. Mõlemad on mingitpidi  teistmoodi (ja päris kõvasti kohe). Kumbagi ei tohi kuidagimoodi puutuda ega isegi viltu vaadata, muidu tulevad kohe kusagilt kurjad tädid-onud, vibutavad näppu ja ütlevad, et sina oled kolekolekolepaha. Ja nõuavad, et sind tuleb lahti lasta või kinni panna.

Probleem on aga selles, et need sissetoodavad teistmoodi inimesed (või vähemalt väga suur osa nendest) ei armasta üleüldse neid teisi, kohalikke teistmoodi inimesi. Kaugetel maadel kipuvad neid lausa majade katustelt alla viskama, kraana otsa oksa tõmbama, elusast peast põlema panema ja tegema nendega muidki jubedusi.

Nüüd küsimus: kuidas riigiisad tagavad selle, et meil ei hakkaks üks üha suurenev seltskond mõningaid siinseid inimesi näiteks Pika Hermanni või Viru otsast alla viskama? Teevad Rootsit ehk ütlevad nagu “Demolition Mani” filmis “Ära tee! Või muidu…”? Seda, kui palju lootust on tolle seltskonna omaaegse “Sojuzmultfilmi” “davaite, budjem žit’ družno”-stiilis ümberkasvatamiseks, näitas möödunud jõuluaeg mitmel pool. Ja samavõrd ilmekalt on nähtud eri paigus ka seda, kui edukas võib piisav kogus võimu ligi pääsenud poliitkorrektseid ullikesi olla riigivõimu toimimise tasalülitamisel. Politseinik või kohtunik ei taha ka riskida lahtilaskmise või kinnipanemisega.

—

Olgu, ärme siis utreeri ja eeldame, et mingit allaviskamist ei tule. Ent arvata, nagu suudetaks enamikku tulnukatest edukalt liberalismiga ära indoktrineerida, on sama narr nagu siin kunagi juba eespool kirjeldatud “V for Vendetta” film, kus moslemid koos seksuaalvähemustega kurja kiriku vastu võitlesid. Erinevalt mõttelaisast ja mökust lääneeurooplasest on nendel inimestel olemas kindlad veendumused, mida ei anna umbmäärase poliitplämaga ära muuta. Ja nad ei küsi, kas need veendumused kellelegi meeldivad või ei – väga hea oli mõne aja eest üks sellekohane lugu Õpejatate Lehes. Muide, nii pikka ja vastuolulist kommentaariumi pole selles lehes enne näinudki.

Kusjuures väga tõenäoliselt leidub tulnukate seas erineva usutunnistusega inimesi, ent kõige vähem tõenäoline on sealt leida tänapäeva-lääneeuroopalikku agnostikust või ateistist vasakliberaali. See aga tähendab, et üks siin eespool mainitud seltskond satub esimeses järjekorras tõsise löögi alla. You cannot have a cake and eat it too.

Aga ju käib see asi taas kord siin hiljuti mainitud uusmarksistide soovmõtlemise rubriiki. Ametlik meediapilt igatahes näib sinnapoole viitavat.