Selle taani härrasmehe sõnad mõjuvad üllatavalt prohvetlikult just Eesti kontekstis.
Esiteks äri selle sõimusõnalises tähenduses. Ajakirjandust teevad inimesed, kes on ise andetud ja selgrootud ning ei salli teistsuguseid enda kõrval. Raha ei haise, ütles üks roomlane kunagi – meie praeguste “mogulite” jaoks ei haise ei roppus, nilbus, sigadus ega lollus. Ajakirjandus on kukkunud samale tasemele ning nende õnnetuseks on inimesed viimaks hakanud sellest aru saama.
Teiseks ideologiseeritus. Sarnaselt paljude Lääne ülikoolidega on ajakirjadesse roninud igasugused värvikad tüübid, kellel pole mingit huvi objektiivset infot edastada, küll aga pasundada enda (enamasti kiiksakat) agendat. Asja teeb hullemaks see, et nood mainitud kaks institutsiooni on kohati sümbioosis ning Frankfurti koolkonna usinad jüngrid saadavad meediatööle portsu portsu järel ajupestud ullikesi.
Kolmas – poliitkorrektsuse diktatuur – lähtub kenasti kahest esimesest. Kui äriinimestel ja äristunud poliitikutel on vaja vähenõudlikku, rumalat ja indoktrineeritud klientuuri/valijaskonda, siis kõige lihtsam on seda saavutada khmm… turistide abil. Selleks aga tuleb tagada olukord, kus kohalikud inimesed on kas piisavalt ärahirmutatud või äraseebitatud.
Ja nii see asi käibki. Mida aeg edasi, seda raskem on öelda, et kuningas on paljas – ning seda enamatel kaabakatel tuleb pakku joosta, kui saladus lõpuks ilmsiks tuleb.