Täna peale kogu aastapäevatralli lõppemist tabasin end mõttelt, et peamine tekkinud emotsioon oli… resigneerunud õlakehitus. Omaenda kodumaa aastapäeval ei tohiks see nii olla – kuid ilmselt on seda liialt kaua juhtinud suurte ambitsioonide, vähese südametunnistuse ja nappide oskustega inimesed.
Peaministri aastapäeva-sõnavõtt oli juba tavapäraselt mõttetühi. Presidendi oma võinuks kokku võtta paariminutilisse näpuviibutamisse “väiklaste ja vanameelsete” teemal, ülejäänu oli lihtsalt selle variatsioon eri sõnastustes.
Kogu üritus peegeldas eeskätt valitseva seltskonna sügavat rahulolu iseendaga – ja seda olukorras, kus tulekahju on käega katsuda. Põline vaenlane relvastub, tema viies kolonn siinmail on tänini hea tervise juures, liitlased on eri põhjustel sügavas peataolekus ning oma rahvas on kogu uue iseseisvusaja suurima lõhestumise olukorras. Ja president, kel oli viimane võimalus püüda veidigi seda lõhet kokku tõmmata, valis ajalukku mineku pigem muude kriteeriumide alusel kui saavutused riigimehena.
Kuidagi ei tahaks peale eesti rahva üht suuremat pidupäeva midagi sellist kirjutada. Aga kahjuks ei ole midagi paremat võtta.
Huvitav, kas 1940. aasta veebruaris võis toimuda midagi sarnast?