Silt: õppetöö

ITSPEA ja Meat Loaf, 2

ITSPEA kursusega on sel korral probleeme mõnevõrra rohkem kui tavaliselt – üks probleem võib olla ka keeleoskuses (ligi kolmandik osalejatest on mitte-eestipäraste nimedega), kuna tagasisides tehtud parandussoovitused ei näi mitte mingisugust mõju avaldavat. Järgmisel e-kursusel on plaanis osalejate arvu piirata ja kui inimese keeleoskus ikka osaleda ei luba, peaks ta eelnevalt sellega natuke tööd tegema.

Aga Meat Loafi kuulamine paralleelselt tööde lugemisega jätkub 1995. aasta plaadiga Welcome to the Neighbourhood. Sel korral on Jim Steinmanilt plaadil vaid kaks lugu (üks on “Left in the Dark”, mis algselt oli mõeldud tollele ära jäänud plaadile, mille hiljem Steinman ise salvestas; hiljem laulis selle loo kuulsaks hoopis Barbra Streisand). Võib-olla kuulsaim lugu siin plaadil on duett Patti Russoga, Diana Warreni “I’d Lie for You (and That’s the Truth)” (aga nii pealkiri kui ka loo kõla meenutavad päris tublisti Steinmani). Album oli edukas, ehkki mitte eelmisega samal määral – plaatinaplaat saadi USA-s ja Suurbritannias. Spotifys on selle albumi kollektsionäärivariant, kus lisatud on neli singlite B-poolt (muuhulgas biitlite “Let It Be” ja muusikaliklassik “Oh What a Beautiful Morning”, mis on rokkari esituses täitsa kena sinatralik lauluke) ja terve kontserdisalvestus, kus selle albumi lood on läbisegi varasemate kuulsate lugudega.

2003. aastal otsustas Meat Loaf taas ise muusika valida, I Couldn’t Have Said It Better Myself ei sisalda põhiosas ühtki Jim Steinmani lugu (küll aga on mitme loo kaasautoriks Mötley Crüe bassimees Nikki Sixx). Huvitav ja ilus (ehkki lühike) on salvestusel osalenud stuudiomuusiku Peter Mokrani instrumentaal “Intermezzo”, mis võiks vaat et Oldfield olla (ja mõjub siin plaadil tulnukana teiselt planeedilt). Plaat on täiesti kuulatav kogum rockereid vaheldumisi ballaadidega, aga väga häid sähvatusi ei ole. Nii oli ka müügiedu väiksem (üsna korralik siiski).

2004. aasta veebruaris salvestas Meat Loaf live-albumile portsu enda varasemaid hitte koos Melbourne’i sümfooniaorkestriga (bänd on ka ikkagi taustal, seega üldpilt on endiselt rokk). Täitsa sobiv soust (eriti Steinmani lugudele), aga rohkem siin väga midagi kommenteerida ei olegi.

2006. aastal oli Jim Steinman tagasi – ja läks uuesti Meat Loafiga raksu. Bat Out of Hell 3 produtsendiks tuli teine kuulus tegija, Desmond Child. Viimaks aga õnnestus kraaklemine ära lõpetada, plaadile läks seitse Steinmani lugu ja tulemuseks oli taas edukas (ehkki mitte päris samast klassist selle seeria eelmistega) album. See on vist kõige suuremalt ette võetud Meat Loafi album – lisaks Neverland Expressile ehk püsi-taustabändile (mis siit albumist alates kuni ca 2010. aastani on Meat Loafi parim taustakoosseis; muuhulgas tuleb juurde Anthraxi kitarrist Paul Crook) ja suurele orkestrile on siin külalised nagu rokkmuusika “Who’s Who”. Brian May (“Bad for Good” avataktist on koheselt selge, kes seal tegutseb). Steve Vai. John Shanks. Eric Bazilian. Ning häid lugusid on terve rida – avalugu “The Monster is Loose”, “Blind as a Bat” ja Steinmani järgmine suur ballaad “It’s All Coming Back to Me Now” (duett Marion Raveniga) on ehk kõige kuulsamad, aga terve see album on äge. Produtsendi käekiri paistab kõige selgemalt duetist “What About Love”, mis kõlab pigem nagu Bon Jovi (näiteks koos Cheriga).

2008. aastast võtaks aga siia live-albumi 3 Bats Live, mis on samanimelise kontsertturnee salvestus Ontariost. YouTube’is on õnneks leitav üks selle turnee videosalvestus – ehk Meat Loafi parimaid esitusi, millele aitab kaasa väga hea bändikoosseis. Paul Crook ja Randy Flowers kahe võrdselt hea kitarristina, Mark Alexander klaveril, Kasim Sulton bassil, John Miceli trummidel, multiinstrumentalist Dave Luther (saksofon, klahvid, löökriistad) – ja muidugi need kaks tüdrukut, kes näevad välja sama head kui nad kõlavad: CC ehk Carolyn Coletti (kes jõudis juba ka eelmisele plaadile) ja paraku ainult siin turneel osalenud Aspen Miller (praegu Vincent). Ma ei saa aru, miks Meat Loaf mõne aja pärast Patti Russo tagasi kutsus – Aspeni “I’d Do Anything…”-duett on kuulamist ja ka vaatamist väärt (see võiks korralik filmistseen olla). Ja Aspen + CC on siin üks parimaid senikuuldud taustapaare ka kokkukõlamise mõttes.

Paar plaati jääb veel järgmisse nädalasse.

ITSPEA ja Gotthard, 2

Täna jäi ITSPEA lugemine üsna öö peale, aga muusikat tuli ikka kõrvale kuulata.

Jätkan Gotthardiga 2005. aasta albumist Lipservice (tegelikult kuulasin veidi täiendatud Reloaded-varianti 2008. aastal, mis Spotifys väljas on). Algab tavapärase hoogsa hard rockiga (kolm esimest lugu), siis tuleb minu enda üks suuremaid lemmikuid siit plaadilt, klassikaline power-ballaad “Everything I Want” (meloodialt võiks olla Bryan Adamsi lugu, aga seade meenutab pigem Guns’n’Roses-it). Plaadil teeb paari loo autorina kaasa rootslane Fredrik Thomander ja siin-seal aimubki nüüdsest alates Europe’i vms lihvitult rootsilik kõla (“Cupid’s Arrow”) – varasema (heas mõttes) pigem ameerikaliku helikeele asemele on tulnud pigem lääne-euroopalik (eranditeks, mis kõlavad nagu paar plaati tagasi, on kaks viimast lugu – eriti just lõpus olev akustiline ja mõtlik “And Then Goodbye”). Üldmuljena ütleks, et mõnegi teise bändi puhul võiks see olla tippalbum, aga Gotthardilt on vist veel paremaid asju tulnud. Šveitsi tabelitipu vallutas aga ka see plaat ja müüginumbrid andsid taas plaatinatulemuse.

Kaks aastat hiljem, 2007, tuli välja Domino Effect, mis tundub paljuski sama malli peale ehitatud kui eelmine plaat – jõuline avalugu, põhiosas lihvitud hardrokk (alguseosa meenutab uuemat Europe’i) ja sekka mõned pehmemad lood. Enim meeldib “Letter to a Friend”, kus on kõrvuti nii vaikne ja mõtlik ballaad (Steve Lee hääl on nüansirohkem just nendes kohtades) kui korralik keevitus – lugu meenutab tervikuna Aerosmithi (tegelikult on Gotthardi korduvalt just tolle kuulsa bändiga võrreldud), mingi paralleeli annaks tõmmata isegi Metallica “Nothing Else Mattersiga”. Lõpulugu “Where Is Love When It’s Gone” meenutab Phil Collinsi albumit But Seriously (“I Wish It’d Rain Down”, “Another Day in Paradise”, “All of My Life”). Aga üldiselt näib, et bänd jäi selle albumiga otsekui mingi kännu taha kinni – hoolimata taaskordsest tabelitipust ja plaatinaplaadist…

2009. aasta Need to Believe algab taas nagu eelmised albumid, hardrokk muutub aga “Unspoken Words’is” juba päris heviks (Accept tuli meelde, sama kõlaga on hiljem ka “Right from Wrong”). “Unconditional Faith” kõlab jälle nagu hiilgeaegade G’n’R. Plaadil on aga ka bändi varasemate suurte ballaadidega võrreldav “Don’t Let Me Down”, Scorpionsit meenutav “I Know You Know” ning lõpulooks on “Tears to Cry”, mis näib olevat Steve’i austusavaldus oma lemmikbändile Whitesnake’ile. Pole kuskilt otsast paha plaat, märksa vaheldusrikkam kui eelmised (ja nagu ikka, esikoht tabelis ja plaatina), aga siiski mitte lemmik.

Järgmise plaadini läks aega kolm aastat – põhjuseks traagiline juhtum oktoobris 2010. Bändi solist Steve Lee läks sõpradega tsiklimatkale mööda USA-d, kusagil Las Vegase kandis jäädi äikesetormi kätte ja peatuti maantee ääres – ja siis kaotas vastutulev rekka tulvavees juhitavuse ja Steve ei suutnud talle otsa lendava tsikli eest ära hüpata. Imekombel jäid teised ratturid ellu.

2011. aastal võttis bänd endale uueks solistiks Nic Maederi – solisti vahetamine on alati keeruline ja ehkki korralik rokilaulja, ei suuda viimane siiski päris paljusid eelkäija hitte laulda (seetõttu tegi Leo Leoni mõni aeg hiljem ka kõrvalprojekti Coreleoni). 2012. aasta Firebirth on Maederi esimese plaadina enam-vähem, eriti hästi õnnestub tal “Remember It’s Me”. Samas mõnes teises loos on tunda, et jõuline kitarripartii tahaks võimsamat häält kõrvale – traadilugudes ehk pole niiväga häda, aga kandva-noodi-häält Maederil siin lihtsalt ei ole. Hea näide on tema enda kirjutatud (koos Leo Leoniga) ilus ballaad “Tell Me” – paljudes teistes bändides veaks see vokaal välja, Gotthardis aga… Samas lugude mõttes on see plaat ehk huvitavamgi kui paar viimast Steve Lee plaati ning bänd kõlab kohati ka alternatiivroki võtmes. Ja šveitslased armastasid enda superbändi endiselt – taas tabelitipp koos plaatinaga.

Bang! aastast 2014 on juba uue solisti paremini bändi sisse sulatanud (nimilugu on mõnusalt rokkiv, ka ilmselt selle plaadi suurim hitt “Feel What I Feel” on väga hea rokklugu üsnagi Gotthardi algaastate stiilis). Nic Maeder on ilmselt vahepeal üsna korralikult häält treeninud ja kõlab siin plaadil märksa enam enda eelkäija moodi – ehkki mõnes kohas plaadil tahaks endiselt veel paremat (Steve Lee oli lihtsalt liiga hea laulja). Aga kaks duetti Melody Tibbitsiga – “C’est la vie” ja “Maybe” – on päris mõnusad (muidugi, viimases on pikalt üsna raske Gotthardi ära tunda, see on lihtsalt täiega lilleline lugu a la John ja Yoko). Lõpulugu “Thank You” oma ligi 11-minutise(!) pikkusega on juba midagi Queeni kapsaaeda (paraku küll mitte vokaalselt). Seega kogu see plaat on hea – siin on päris eripalgelisi asju. Ja Gotthard muidugi peab taas albumi tabelitippu ja plaatinaks ajama…

2017. aasta Silver (nimi viitab hõbepulmadele ehk 25. aastapäevale) on rohkem sarnane üle-eelmise plaadiga ja taas veidi karmima rea peal. Klassikalise Gotthardi rokkerina tõuseb siit esile “Stay With Me”, mis oli ilmselt ka suurim hitt (iseenesest naljakas idee on “Tequila Symphony No 5”, mis algab Beethoveni kuulsa fraasiga – võiks kujutada ette korralikult joomast Ludwigit kitarri plõnnimas…). Plaat tervikuna on kuulatav rokiplaat, ehkki võib-olla bändi lahjema poole pealt. Tabelitipp võeti kodumaal taas ära, aga läbimüük senileitud info alusel ei olnud varasemal tasemel.

2020. aasta #13 (elementaarne, järjekorranumber ju) algab taas enamiku Gotthardi albumite kombel mürtsuga. Mürts käib kuni viienda looni, milleks on … ABBA “S.O.S.” Algab vaikselt klaveriga (ja natuke amatöörliku kõlaga), siis keerab raskerokiballaadiks – kuulatav, aga originaali ei ületa. Võib-olla oleks (taas kord) Steve Lee selle välja vedanud (või ka Coreleoni Ronnie Romero, kes on äärmiselt sarnase häälega). Nic Maederile see lugu paraku ei sobi. Küll aga on päris ilus selle muidu üsna traadise plaadi keskel olev vana kooli Gotthardi ballaad “Marry You”, milles Nic ei jää pehme loo esitamisel enam kuigivõrd Steve’ile alla. Muidu aga oli seegi plaat üsna harju keskmine.

Lõppu kuulasin veel 2020. aastal välja lastud kogumikplaati Steve Lee – The Eyes of a Tiger, kuhu on koondatud suur hulk vanu klassikuid (Steve’i enda vokaaliga ja uuendatud, enamasti unplugged-stiilis seadetega). Väga hea plaat ja sobiv mälestusmärk suurepärasele lauljale.

Järgmisel nädalal võtame ette midagi veidi pehmemat.

ITSPEA ja Gotthard, 1. osa

Sügissemester on käima läinud, seekord on pikaks tööpäevaks ITSPEA kursuse tööde lugemiseks esmaspäev. Esimene nädalatähtaeg läks kiireks, nüüd on teine nädal läbi saanud ja alustaks lugemise kõrvale uut muusikamaratonide rida.

Esimene valik tuleb Šveitsist – nende ilmselt läbi aegade edukaim rokkbänd Gotthard. Nimi on jah ametliku teooria järgi võetud Sankt Gotthardi mäeahelikult/kurult, aga arvestades, et tegu on ingliskeelse rokkbändiga… mine tea. 😛 Nende esimest solisti Steve Lee’d (õige nimega Stefan Alois) pean läbi aegade üheks parimaks raskerokihääleks üldse, lisaks oli ta koos esikitarrist Leo Leoniga ka enamiku bändi karjääri esimese poole lugude autoriks.

Alustati traditsioonilisel viisil bändi nimialbumiga 1992. aastal. Suuremas osas on see hea ja energiline, kuid ehk natukene ühetaoline hardrokk, erandiks kaks ballaadi, mis ehk jäidki kauemaks pildile – “All I Care For” ja eriti “Angel”. Aga kohe esimese albumiga plaatinaplaat saada on kõva tulemus. Gotthard on sarnaselt Def Leppardiga olnud enamasti kahe korraliku kitarristiga bänd, kuid siin mängib teise kitarristina üksnes paaris loos külalisena kaasa leppardite Vivian Campbell.

Teisena ilmus Dial Hard – aastaks annab Spotify 1993, Wikipedia 1994. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, ent veidi lihvituma saundiga ning Steve Lee hääl hakkab juba täisjõudu kätte saama. Originaallugudest on siin sõelale jäänud bluusrokker “Mountain Mama”, aga märksa enam lõpuballaad “I’m on My Way”. Viimast tuleks lugeda selgelt alahinnatud rokilugude hulka (tõsi, album tervikuna oli kodumaal taas plaatina väärt hitt) – hea meloodia, väga hea kitarripartii ning muidugi väga uhke vokaaliosa. Lisaks enda lugudele on siin ka kaks kaverit, millest ehk põnevam on biitlite “Come Together” kõvasti traadisemaks keeratud versioon.

Järgmisena tuleb G. aastast 1996. See šveitsi bändi plaat kõlab alguse osas ameerikalikumalt kui suurem osa ameeriklasi (John Fogerty tuleb meelde), “Mighty Quinn” ongi Bob Dylani käest laenatud. Lõpupoole tuleb eelmiste albumite hardrokki (“Fist in Your Face”, “Ride On”, üks paremaid selle rea lugusid aga on Bon Jovi ja Metallica ristandit meenutav “In the Name”), päris ballaade esindab lõpus “One Life, One Soul”, ent minu enda lemmikud on kaks lugu plaadi keskelt – ameerika folkroki esindajana “Father Is That Enough?” ja üks bändi läbi aegade paremaid meloodilisi rokkareid, “Let It Be” (sama hea lugu kui tema biitlitelt pärit nimekaim). Seda esitati üsna mitmes erinevas variandis, ise pean parimaks YouTube’ist leitud AVO Session Live -versiooni 2007. aastast (selle albumi versioon siin tundub tiba liiga aeglane).

Edasi live-album D frosted, mille aastaarv on taas vaieldav – Spotify pakub juba 1994, Wikipedia aga 1997. Samas on siin mitmeid G. pealt pärit lugusid, nii et võib-olla on hilisem number õigustatud. Saund on enam-vähem unplugged ehk märksa pehmem kui varasematel plaatidel, häid lugusid on ridamisi (nii eelmise albumi lemmikud kui ka “I’m on My Way”, kus Steve Lee julgeb laivis alles lõpus päris ülemise registri lahti teha). Seda kontserti oleks tõsiselt tahtnud ise näha.

1999. aasta Open juhatab sisse Gotthardi sajandivahetuse perioodi, mille pehmem poprokk ausalt öelda istub mulle ehk kõige enam (“Got to Be Love”, “Best Time”, eriti aga kantriballaadilik “Let It Rain”). Ju arvasid nii ka šveitslased, ostes seda plaati kahekordse plaatinanormi jagu ehk üle 60 tuhande (ja see kerkis kohaliku edetabeli tippu). Tegelikult aga on ka siin plaadil varasemas stiilis hard-rokk olemas (“Cheat and Hide”, “Tell No Lies”), lihtsalt bändi ampluaa on kõvasti laiemaks läinud.

2001. aasta Homerun on üks mu lemmikuid Gotthardi albumitest – see on läbinisti kvaliteetne kergerokiplaat (jälle arvasid šveitslased sama – neljakordne plaatinaplaat, üle 120 000 plaadimüügi ja loomulikult tabelitipp). Enim meeldivad ehk “Take It Easy” ja “Come Along” (sarnane paar väga mõnusaid, hea kitarridraiviga autorokilugusid), mõtlikumat sorti “Lonely People”, siit plaadilt ilmselt suurimaks hitiks saanud ballaad “Heaven” ning ka sobivalt finaaliks jäetud nimilugu. Kõige raskema kõlaga on ehk “Eagle”, mis huvitaval kombel meenutab meloodiajooniselt veidi ABBA samanimelist lugu.

Kahe aasta pärast ilmunud Human Zoo algab taas natuke karmima saundiga ja lood on umbes pooleks algaastate hardroki ja pehmete ballaadide (“Have a Little Faith” ja “First Time in a Long Time” on aga väga head) vahel, eelmise plaadi heatujurokki esindab ehk ainult “One In a Million”. Eelmise plaadi tipptulemust päris ei korratud, lisaks edetabelitipule tuli siit “ainult” topelt-plaatinaplaat…

Lõpetuseks kuulasin veel 2002. aasta ballaadikogumikku One Life One Soul (kuulsat “Ruby Tuesdayd” polnudki varem Gotthardi versioonis kuulnud – huvitav variant ülilüürilise salmi ja energilise refrääniosaga). Järgmisel korral jätkan uuemate plaatidega.

Eetikaharjutus

Väike tekstivõrdlus:
* TLÜ ELU kursuse Kübereetika veebileht
* Kaku e-ITSPEA kursuse viimane loeng

E-ITSPEA on vähemalt korra (26.09.20) Interneti Arhiivi jõudnud, seega ilmselt on selge, kumb on originaal (wikist saab ajaloo samuti kätte). Korrektset allikaviidet kusagilt ei paista.

Paar ekraanitõmmist võrdluseks ka: TLÜ ja kolledži wiki. Niivõrd identne refereerimine ei ole parimagi tahtmise juures eriti realistlik. Mõnevõrra naljakas on see, et usinad kopeerijad on üle võtnud ka Kaku kriitilise suhtumise “intellektuaalomandi” mõistesse ja pannud selle samamoodi jutumärkidesse.

Plagiaat on üldse piinlik asi, aga eriti irooniliseks kisub asi eetikat käsitleva materjali plagieerimise puhul. 😛

APDEIT 07.06:  asi lahenes täitsa viisakalt, vt kommentaariumi.

Jätku Leppardit

Täna tähistati töö juures IT kolledži 21. aastapäeva.  Ühtlasi läksid täna sisse ka lõputööde lõplikud versioonid.

Sellega seoses jätkub teekond tulevase hüpoteetilise pedagoogikakraadi poole ehk õppetöö ristamine Def Leppardiga.  Ülikooli ingliskeelne hindeskaala on na igavavõitu – satisfactory, good…   Boooriiinggg!

Niisiis pakume välja hoopis rokkivama variandi:

0 – Armageddon It
1 – Wasted
2 – It Don’t Matter
3 – Man Enough
4 – Energized
5 – Invincible

Haruldase 5+ vastena tuleb juurde veel All Time High. Ja kui eelmisel korral olid allikaks leppardite albumite pealkirjad, siis need on muidugi laulud.

Pedagoogika. Kaikaga.

Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.

Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida –  olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

ITSPEA lepparditega, 2. osa

Jätkame siis ITSPEA tööde lugemist Def Leppardi saatel.

1999. aasta Euphoria on kõlaliselt justkui läbilõige varasematest ajajärkudest – avaloos tuleb paralleel kahe esimese albumiga (isegi trummisaund kõlab pehmemalt ja naturaalsemalt kui vahepealsetel plaatidel), “Promises” ja “Goodbye” on aga Adrenalize-plaadi kõlaga ja “Paper Sun” kõlab harmoonia mõttes nagu eelmine plaat Slang. Aga kitarritandem Collen-Campbell kõlab sama ägedalt kui varasemad paarid. Omamoodi lahe lugu on korralikku kitarritööd ja poolräppi ristav “21st Century Sha La La Girl”. Sarnaselt High’N Dry -plaadiga on siin ka instrumentaallugu, Phil Colleni “Disintegrate”. Ning klassikalise Leppardi pehmema raadiohitina kõlavast “Guiltyst” on Terminaator vist ühe kitarrikäigu laenanud.

2002. aasta X (“kümme”) on vist senistest kõige edutum Leppardi plaat ja igavavõitu on ta küll. Miskipärast on sinna pandud halvemat sorti rootsi poppi esindav “Unbelievable” – ainus täiesti teiste kirjutatud laul plaadil; poleeritud, aga täiesti ilma saba ja sarvedeta, “vasakust sisse, paremast välja” -lugu. Ent pea kogu plaat kõlab natuke kõrtsimuusiku haltuuraotsa moodi – tuju pole, aga mäng tuleb ära teha. See käib isegi väga hea loo “Long Long Way to Go” kohta, mis on ebaleppardliku poistebändiproduktsiooniga metsa keeratud (õnneks on albumi lõpus ka akustiline versioon, mis on natuke vähem seebine).

Edasi tuleb Yeah! 2006. aastast. Märksa põnevam plaat, kuna kõik lood on kaverid, Marc Bolanist ja Mott the Hoople’ist ELO ja Rod Stewartini. Huvitav on kuulata The Kinksi paljukaverdatud “Waterloo Sunseti” – Sheffieldi poisid kõlavad natuke Liverpooli omade moodi. Lemmik albumilt on aga Mott the Hoople’i “The Golden Age of Rock’n Roll”, mis on ehe hea-tuju-lugu ja loomulik sugulane Mäksi “Kuldaja rock’n rollile” (mis originaalis on muidugi hoopis ameeriklase Bob Segeri lugu).

Kahju, et David Bowie kuulsa major Tomi kosmoseloo (“Space Oddity”) kaver jäeti põhiplaadilt välja boonuslugudesse, see on väga vahva ristand Bowiest ja lepparditest (plaadile pandi Bowielt “Drive-In Saturday”, aga minu arust on Tomi-lugu etem). Samas on selge ämber üks teine boonuslugu, Queeni “Dear Friends”, mis mõjub nagu pühakojas lärmamine.

2008. aasta Songs from the Sparkle Lounge algab leppardliku saundiga, aga pahuravõitu meeleolus. Üldine mulje on natuke sama kui esimestel albumitel – iseenesest head lood, aga natuke üksluine üldpilt (ja aastanumbri kohta natuke retro, 90-ndate rida). Erandiks on kena ballaad “Love”, mida esitati samal aastal ka koos Taylor Swiftiga “Crossroadsi” ühiskontserdil (sellest on siin varem kirjutatud) ja koleeriline, Singer Vingeri “neurorokki” meenutav “Bad Actress”, mis suudab tegelaskuju silma ette manada küll.

Kui tavaliselt alustavad bändid endanimelisest albumist, siis leppardite puhul on see seni viimane stuudioalbum 2015. aastast. Suuremas osas kuidagi koduselt leppardlik (see ongi kodutoodang, salvestatud Joe Elliotti kodustuudios!), mitmed lood on sarnaselt Mike Oldfieldi muusikaga erinevate varasemate teemade uusversioonid. Mitmed on märkinud, et “Man Enough” on valeriietesse pugenud “Another One Bites the Dust” (ehkki Joe Elliotti ei oskaks küll Freddie Mercury nahkpükstes ette kujutada…). Sümpaatne on bassimees Rick Savage’i nostalgialugu “Last Dance” (selle algset demoversiooni laulis autor ise, plaadi põhiversioonis laulab Joe Elliott), põnev on ka viimane lugu “Blind Faith”, mis otsapidi meenutab nii 70-ndate progerokki, David Bowiet kui Slangi plaadi grunge-mõjutustega lugusid.

Stuudioalbumid said otsa veidi varem kui tööpäev, lõppu tuli veel Las Vegase kontserdikogumik võtta. Kokkuvõtteks aga tasus ka see maraton täitsa ära. Leidsin mitmed lood, millele varem ei olnud peale sattunud.

ITSPEA lepparditega, 1. osa

Jälle on pikad tööpäevad ITSPEA kursusega – sel semestril isegi kaks korda nädalas (kolmapäeviti ca 50 ingliskeelset ja reedeti ca 80 eestikeelset tegelast). Seega tasub jätkata ka taustamuusikamaratone. Seekord tuleb rokiklassikat: ennäe, Def Leppard!

Alguseks 1980. aasta On Through the Night. Huvitaval kombel jõudis bänd esimese stuudioalbumini alles neljandal tegutsemisaastal (kokku tuldi 1977). Algaastate saund on teistsugune kui klassikalisel Leppardil (mõnda võõramat lugu kuulates ei ütlekski ära, kellega tegu) – kitarristide käekiri on teine (ehkki algusest peale tasemel), Joe Elliotti hääl kõlab natuke rohelisemalt (loomulik ju) ning ehk kõige enam erineb trummipartii. Rick Allen oli suurepärane trummar ka kahe käega (eriti on seda kuulda kolmandas loos “Sorrow is a Woman”), ent hilisema Leppardi saundi määrab paljus just tema ühekäeline sünditrummikomplekt.

Üldmuljena: see on igati auväärne rokiplaat, ent ainsa eristuva loona (mille pikk aeglane ava- ja lõpuosa meenutab juba hilisemat ajajärku; lugu ise on ligi 8 minutit pikk) võiks välja tuua viimase, mille nimeks on naljakal kombel “Overture” ehk “Avamäng”.

Aasta hiljem järgnes High’N Dry, mis on kitarrisaundilt juba äratuntavalt Leppard (ilmselt Mutt Lange produtsenditöö tulemus, aga ka Steve Clark oli selleks ajaks kitarristina tippu jõudnud). Kõige kuulsam lugu albumil on ilmselt “Bringin’ On the Heartbreak”, aga häid “rokkereid” on siin avaloost alates ridamisi. Huvitaval kombel on siin ka eelmise albumi nimeline lugu (lükati edasi?). Lisaks on veidi erandlik puhtinstrumentaalne (väga hea kitarritööga) “Switch 625”, muidu on see album tervikuna aga pea sama ühetaoline kui eelmine. Ja Rick Allenil oli trummide taga vist veidi igav, eelmisel plaadil sai ta põnevamaid asju teha.

1983. aasta Pyromania tõi esimese kitarristivahetuse – Pete Willis olla isegi rokkari kohta liiga palju tina pannud ja lasti poole plaadi pealt lahti, asemele võeti palja rinnaga karatemees Phil Collen (kes aga klappis Steve Clarkiga isegi vaat et paremini). Kuulsatest lugudest on siin “Photograph”, “Foolin'” ja “Rock of Ages” ning plaat ise oli suur hitt, aga minu jaoks on ka see album küllalt ühte nägu (ehkki kahtlemata hästi tehtud).

(Märkusena: Mike Oldfieldi juures jäi mainimata, et ka tema on palja kerega laval olnud – tõsi, see traditsioon oli vaid ühe loo, lõbusa pungiparoodia “Punkadiddle” laivis mängimisel. Leppardite isand Collen seevastu jättis nooremana enamasti särgi üldse koju ja vanemast peast hoiab seda lihtsalt eest lahti.)

Järgmise plaadini läks juba tublisti aega. Trummar kaotas autoavariis vasaku käe (Rick Alleni tagasituleku lugu on üks rokkmuusika inspireerivamaid), laulja jäi mumpsi ning bänd läks produtsendiga tülli. Aga viimaks 1987. aasta augustis välja tulnud Hysteria on üks leppardite parimaid plaate. Kahe kitarriga rokkbänd ja sünditrummid on kahtlemata ebaharilik kombinatsioon, aga kõlab nende esituses veenvalt. Plaadilt tuli rida hitte (lemmik on sinna napilt jõudnud “Pour Some Sugar on Me”) ja 12-kordne plaatinaplaat tegi sellid ilmselt päris rikkaks.

Edasi tulevadki plaadid pikemate vahedega. 1992. aasta Adrenalize oli paraku Steve Clarki postuumne hüvastijätt – andekas muusik jõi end lihtsalt surnuks. Asemele tuli Whitesnake’ist Vivian Campbell, kes on õnneks samuti hea kitarrist ja sobis koheselt tervikusse hästi. Aga plaat on vähemalt sama hea kui eelmine, kuulsatele lugudele “Let’s Get Rocked” ja “Have You Ever Needed Someone So Bad” eelistaks ise eelviimast, vähemtuntud lugu “I Wanna Touch U” (sellest on siin juba kirjutatud) – esimesed on lihtsalt head, viimane on ägeda kitarritööga tõsine kõrvauss, mida peast välja saada on keeruline. Veidi vaieldavalt on Adrenalize ka mu lemmik Def Leppardi stuudioalbumite seas, see on staadioniroki klassik.

Järgmine plaat on 1996. aasta Slang, mis on mitutpidi teistmoodi – produtsent pole Mutt Lange, sellidel oli pea igaühel mingi jama kaelas (leppardite ees tuleb müts maha võtta, et nad on kõigest sellest läbi tulnud) ja plaat algab nii, nagu oleks tüüpidele Nirvana või Pearl Jami plaadipakk pähe kukkunud (veel üks paralleel tekkis DC Talki Jesus Freakiga, mis on aga märksa vähem depressiivne).

Tunnustus enda tavalise rea pealt kõrvale astuda julgemise eest, samuti on siin varieeruvust rohkemgi kui eelmistel albumitel – õnneks kaob esialgne grungelaks plaadi lõpupoole ära (tõsi, lõpuloos tuleb veidi tagasi) ja jääb pigem mõtlikult nukker alatoon. Lemmikutena tooks välja mõtliku “All I Want Is Everything”, üllatavalt pop-souliliku “Breathe a Sigh” ning kodusemalt leppardlikud “Blood Runs Cold” ja “Where Does Love Go When It Dies”. Plaadi üldine tonaalsus meenutab ABBA viimast stuudialbumit The Visitors, kus eludes toimuv kostis samamoodi plaadilt väga ehedalt välja.

Järgmiseks nädalaks jääb päris mitu albumit veel – sel nädalal võttis lugemine veidi vähem aega, kuna päris mitmed ei olnud veel kursusel korralikult tööle hakanud.

 

 

Videovärk

Üldiselt mulle e-õppe juures video kasutamine ei meeldi – tülikas luua, veel tülikam uuendada ja võtab palju ruumi. Sel semestril aga tuli ka e-kursuste avakohtumised ära jätta (vähemalt kaks esimest nädalat on ülikool distantsõppel) ja nii eesti- kui ingliskeelne tutvustus videosse teha.

Oli päris huvitav kogemus. Kasutasin kolleeg Joeli soovitusel OBS Studio nimelist vahendit (vaba tarkvara, kõik kolm suurt platvormi). Paar imelikku kiiksu leidsin, aga üldiselt sain kenasti hakkama (esimene pikem tulemus läks SPEAIT lehele üles).