Vaatasin Stjepan Hauseri 2018. aasta kontserti tema kodulinnas Pulas, kus ta mängib nii üksi kui koos mitme erinevaid instrumente mängiva sõbraga. Lisaks ilmselgele – see sell on väga tasemel muusik – avaldab siin tõsiselt muljet veel see, kuivõrd hästi ta “klõpsab” nende teistega (eriti meeldib mäng koos viiuldaja Caroline Campbelliga). Sõbrad sõpradeks, aga niivõrd orgaaniliselt muusikas kokku sulanduda on ikka kunst.
Silt: musa
ITSPEA ja Heart, 2
ITSPEA kursus on jõudmas lõpusirgele, täna lahkasid tudengid Kaku kunagist põhiteemat ehk tugitehnoloogiat. Tundus, et enamik sai päris korraliku ahhaa-elamuse, seega läks teema endiselt täie ette. Järgmisel nädalal tuleb topelttöö, kuna lisaks tavalisele nädalalugemisele valmivad ka rühmatööd -ühekordselt lisandub ca 200 lk lugemismaterjali.
Hearti kuulamine aga jätkub nende seni kõige edukama plaadiga, 1985. aastal ilmunud nimialbumiga. See on oma aja hea näide, suure ja hästi lihvitud kõlaga staadionirokk, mis aga sellele bändile vägagi sobis. Igatahes tuli siit mitu lugu, mille järgi ilmselt ka juhuslikum raadiokuulaja Hearti teab – “What About Love”, “These Dreams”, “Never”. Enda lemmikuteks on neist esimene (mida kunagi kuulsin esmakordselt Soome TV “Hittimittaris” – ülesehituselt natuke sarnane lugu Whitesnake’i superhitiga “Here I Go Again”; alguses 80-ndate pehme sündipopp, mis keerab hiljem rokiks) ja natuke vähem tuntud, aga hea minekuga “Nothing at All”. Plaat tegi õed ilmselt üsna jõukaks – USA-s müüdi seda viiekordse ja Kanadas isegi kuuekordse plaatinanormi jagu. Aga see album on seda väärt – see on siinkirjutaja arvates 80-ndate keskpaiga üks parimaid selle rea plaate üldse (hea plaadi üks tunnuseid on see, et ei saagi aru, kui ta juba läbi saab – tahaks veel kuulata).
Staadioniroki-ajastu jätkus edukalt ka järgmise albumiga Bad Animals kaks aastat hiljem, ehkki see plaat on tegelikult eelmisest märksa pehmem (põhirõhk on poprokil ja ballaadidel). Siit aga tuleb üks tõsiselt Suur Lugu, mille kallal on igasugused superstaarikutsikad juba mitu järgnevat aastakümmet hambaid murdnud – “Alone”. Meisterlik segu klaveriballaadist ja meloodilisest raskerokist, Ann Wilsoni hääl ja Nancy Wilsoni kitarr on mõlemad tasemel. Mis on ilmselt vähem teada, on tõsiasi, et see ei ole Hearti originaallugu, tegu on algselt ühe vähemtuntud muusikaprojekti looga paar aastat varasemast ajast. Seegi plaat oli väga edukas, mitmekordne plaatinanorm saavutati nii USA-s kui Kanadas.
Brigade 1990. aastast jätkas sama liini, kuulsatest lugudest on siin “All I Wanna Do Is Make Love to You” (tegelikult Mutt Lange lugu; Hearti variant on hea, kuid vaieldavalt veel parema versiooni on teinud Lzzy Hale ja Halestorm). See on sarnaselt eelmisega pehmemapoolne plaat, ehkki kõla on mõnevõrra rokilikum (näiteks “Secret” on loomult ilus ballaad, kuid üsna jõulise produktsiooniga). Hea vungiga, bluusilõhnaline erand on siin “Dark, Tall Handsome Stranger”, veel üks erksam on “Call of the Wild”. Seegi plaat müüs mitmekordse plaatinanormi jagu.
Selle perioodi tinglik lõpetaja on 1993. aasta Desire Walks On. Sarnaneb eelmisele plaadile, kuid oli veidi vähem edukas (kuldplaat). Kõige tuntum (ka minu arust parim) lugu on taas Mutt Lange poprokihitt – “Will You Be There (in the Morning)”. Seda laulab solistina noorem õde Nancy, kuid vanema õe juurdetulek refräänis ja eriti keskosas näitab väga selgelt ära, kumb ägedam laulja on – Nancy hääl on korraliku poplaulja oma, Ann on ikka väga hea rokklaulja. Natuke eripärasem rahulikest lugudest on veel Bob Dylanilt laenatud soulilik “Ring Them Bells”. Peale seda plaati läks oma teed bändi pikaajaline taustajõud Howard Leese, kellele ilmselt on õed edu eest kõvasti võlgu.
Siis läks päris tükk aega mööda, vahepeal tehti Lovemongersi-nimelise kõrvalprojektina ka mitmes versioonis välja lastud jõuluplaat A Lovemongers’ Christmas (Spotifys on 2001. aasta variant). See meenutab natuke perekond Blackmore’i tegemisi (eriti instrumentaalne lõpulugu “Bring a Torch”) ning ei ole standardne jõuluplaat, suur osa lugusid on õdede enda looming. Ent paar laenu on ka, näiteks üsna klassikaline versioon Schuberti “Ave Mariast” ja vist parima loona plaadil a capella Adami “Jõuluöö” (lisaks on tehtud selgete laenamistega “The Last Noel” – jõuluklassiku “The First Noel” järgi). Sümpaatne album jõuluajal kuulamiseks – rahulik ja samas mitte seebiseks aetud muusika, kohati on isegi džässielemendid sees (“Let’s Stay In” meenutab Eva Cassidyt, õdesid Wilsoneid ei oskaks siia küll pakkuda).
2004 ilmus Jupiters Darling, mis on esimene katse minna tagasi vanema Hearti folgi ja hardroki segu juurde. Plaadi algus on korralikult tehtud segu bluusiga segatud folgist ja rokist, aga ühtki säravat lugu ei ole. Tagapool aga tuleb hoopiski… grunge. Kõlab nagu “pahad päevad” või perevägivald – see on esimene Hearti plaat, mida uuesti ei kuulaks. Ei ole ime, et läbimüük oli (vähemalt selle bändi kohta) tagasihoidlik.
Edasi läks aega üle viie aasta, kuni 2010 lasti välja Red Velvet Car. Algus meenutab natuke eelmist plaati – teine lugu “WTF” toob vaimusilma ette Ann Wilsoni nurkateinud kassi peale karjumas… Karjub hästi küll, aga ikkagi karjub. Õnneks rahuneb ta järgmise, nimiloo ajaks maha ja see on täitsa kena, ehkki nukravõitu laul (ent vahepeal on loos kuulda isegi natuke seda vahepealsete aastate kõla). “Hey You” kõlab folgi, kantri ja roki seguna ja sellisena isegi üsna positiivselt. Ent see plaat mõjub tervikuna suht neutraalselt – selge lemmiklugu tuleb alles lõpus lisaloona. “Closer to the Sun” on “Will You Be There” natuke pehmem ja nukram sugulane, ent kahe viimase albumi kontekstis üle prahi lugu.
2012. aasta Fanatic algab aga nimiloos taas kergelt siibrise noodiga ja see kerge siiber jätkub üle kogu plaadi. Üksikud mažoorsemad käigud vahelduvad valdava minooriga. Ei ütlekski, et see on halb muusika – pigem väsinud ja tujutu. Umbes nagu oleks õed Wilsonid pidanud nädal aega kellegi järelt äraläbustatud elamist koristama.
Seni viimane album, 2016. aasta Beautiful Broken, algab küll nimilooga eelmise albumi lainel, siis aga tuleb “Two”, rõõmsamaid aegu meenutav (ehkki lauluna mitte nii rõõmus) power-ballaad – ning kohe sinna otsa romantilisema ballaadina “Sweet Darlin'”. Terve see plaat on märksa positiivsem kui eelmised, ehkki erilisi lemmikuid sealt ei leidnud.
Peale plaadi valmimist suutis üks suur jama veel ka õed üldse mõneks ajaks laiali ajada – õnneks on aga kuulda, et nad on hiljaaegu hakanud jälle koos muusikat tegema. Äkki suudab Heart veel vahepealse aja masendusemuusikast välja ronida ja taas midagi säravat teha. Võimed on neil täiesti alles.
ITSPEA ja Heart, 1
ITSPEA kursusel on jäänud kolm viimast nädalat. Täna oli õnneks (või kahjuks: tööd oli rohkem 🙂 ) kirjutajaid jälle päris palju, seega pandeemiast hoolimata on lootust kursus edukalt ühele poole saada. Aga lugemise kõrval jõudis siiski kuulata ka.
Chris de Burghi juurest läheks taas rokilikuma rea peale – Kanadast leiab rokkbändi, mida veavad kaks õde (kes on olnud läbi aja ka ainsad püsiliikmed, taustalt on käinud läbi väga palju inimesi). Hearti karjäär on käinud üksjagu üles-alla, seda paljuski lauljast vanema õe Anni tõttu, kelle elu on samuti üsna kirju olnud. Ent Ann Wilson on siinkirjutaja arvates üks parimaid nais-rokklauljaid üldse, sama võib öelda kitarristide seas noorema õe Nancy kohta (lisaks on ta aga ka täiesti korralik laulja). Ülejäänud taustabändist tuleks kindlasti ära mainida pikima staažiga taustajõud, multiinstrumentalist Howard Leese, kes toetas õdesid laulja, kitarristi, klahvpillimängija ja lugude seadjana mitukümmend aastat.
Bändi esimene plaat Dreamboat Annie ilmus 1975. aastal, kui õed olid alles kahekümnendates eluaastates. Aga see on hea seitsmekümnendate läbilõikealbum folgi- ja bluusimõjulisest pehmemast popist kuni käreda hardrokini välja – Ann Wilsoni hääl ei ole veel päris täit jõudu saavutanud, aga kohe avaloost (“Magic Man”) on selge, et “siit tuleb midagi”. Enda lemmikud ongi traadipoolelt toosama “Magic Man” (väga kihvt kitarritöö, lisaks väänab eespool mainitud Howard Leese vägevalt omaaaegset Minimoogi) ja “White Lightning and Wine”, pehmemast otsast meeldib “How Deep It Goes” (võiks ehk olla varajase ABBA lugu). See on veel selle ajastu album, mil pilli tuli muusikutel ise mängida ja nappi annet ei saanud stuudioviguritega asendada… Plaat oli edukas (2 x plaatina) – ja tekitas kohe ka esimese madina bändi ja plaadifirma vahel.
Kaks aastat hiljem ilmus Magazine, millega jamad jätkusid – plaadifirma lasi plaadi välja lõpetamata kujul ja see tuli järgmisel aastal uuesti välja lasta (mõni aasta hiljem pani firma üldse pillid kotti), Spotifys on kuulatav “vigade parandus”. Aga ka see album müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see üsna sarnane eelmisega, endale meeldivad enam “Just The Wine” (natuke janisjoplinlik ballaad) ja eelviimane lugu, laivis salvestatud “Mother Earth Blues” (meenutab Eva Cassidy Blues Alley -albumit, mis on sedasorti muusika osas üks lemmikuid). Kõige tuntum lugu plaadil on aga hoopis “Without You”, mida on kõige rohkem (liiga palju…) kuuldud märksa hiljem Mariah Carey esituses – aga see pärineb juba 1970. aastast ning ka siinne esitus on kaver. Ent igal juhul on see Carey versioonist etem, seepi on palju vähem (ja kitarri palju rohkem).
Samal, 1977. aastal tuli välja ka Little Queen, millega… loomulikult, igasugused jamad tollesama plaadifirmaga läksid edasi. Aga jälle mitmekordne plaatinaplaat nii USA-s kui Kanadas. Siin on tuntuim lugu “Barracuda”, mis on vist tänini repertuaaris – see on natuke samasse ooperisse Queeni “Death on Two Legs”-iga ehk üks korralik (ja ärateenitud) muusikaline peppusaatmine, mis kõlab isegi Queeni looga mõnevõrra sarnaselt. Siin plaadil on juba enamik lugusid õdede enda tehtud, lisaks avaloole meeldivad enam veel “Kick It Out” (mõjub hea energialaksuna peale pikka ballaadiplokki plaadi alguseosas) ja “Say Hello” (mis sarnaneb natuke Joni Mitchelli kuulsa “Big Yellow Taxi”-ga). Ballaadipool seevastu on siin pigem igavapoolne.
Mitmed teised siin kajastatud artistid on teinud kahe erineva poolega albumeid, Heart tegi 1978. aastal ka – Dog and Butterfly A-pool on kavandatud rokilikuma ja B-pool pehmemana. Avalugu “Cook with Fire” kõlab alguses ja lõpus nagu laiv, aga on tegelikult ikkagi stuudiosalvestus. Samas on see senistest kõige igavam plaat (ehk vaid avalugu tõuseb natuke esile), ehkki müüs endiselt hästi. Isegi see kahe poole eristamine ei ole väga hästi õnnestunud, lõpulugu müriseb vaat et enamgi kui algus.
Kaks aastat hiljem ilmus Bebe le Strange. Alguse nimilugu on taas vana Queeni meenutav üsna keeruline rokkar – Heart oligi sealkandis mõnda aega Queeni soojendusbändiks. Kena on lühike kitarripala “Silver Wheels” ja sealt pauguga üleminek üsna heviliku “Break”-i peale (selle Queeni paralleel oleks “Stone Cold Crazy”). Otsekui külalisena tulevikust (5-10 aasta tagant) mõjub aga hea klassikalise roki alla minev “Even It Up”. Omanäoline on ka Billy Joeli meenutav (ja isegi veidi diskolik) “Raised on You”, ka pehme poplugu “Pilot” kõlab teisiti kui varasemad. Igatahes, kui eelmine plaat oli igav, siis see on küll märksa mitmekesisem kuulamine.
1982. aasta Private Audition algab rokilikumas võtmes (“City’s Burning”) ning laseb taas natuke aimata peatset kolimist klassikalisema roki rea peale. “Bright Light Girl” on aga hoopis ABBA loo “So Long” selge sugulane. “Perfect Stranger” on bändi hilisemate power-ballaadide eellane, üsna hea näide 80-ndate sedalaadi muusikast. Nimilugu sarnaneb taas Queenile – seekord nende vodevillijuppidele (“Lazing on a Sunday Afternoon” tuli meelde). Ütleks, et päris hea ja kirju plaat (eriti esimene pool, tagant läheb igavamaks – erandiks on päris viimane lugu, klaveriballaad “America”) – ent senistest Hearti albumitest kõige nõrgema läbimüügiga (ehkki mitte ka põrumine).
Järgmise aasta Passionworks on juba selgelt veel enam classic rock. Ann Wilsoni hääl on nüüdseks küpsenud üheks maailma parimaks selle stiili esitajaks naiste poole pealt (hea näide on “Sleep Alone”) ning bändi kahe-kitarri-saund hakkab siit juba meenutama nende kõige edukama ajajärgu oma. Avalugu “How Can I Refuse” on ilus selle ajastu rokinäide. Muide, nii nagu ka Chris de Burghi puhul, sattusin ka siin lugema bändi mahategemist mingi tuhajuhani poolt – no ei ole ikka mõnele seda kohe üldse antud… Igal juhul on Passionworks suuremas osas (lõpp vajub taas veidi ära) heas mõttes naiseliku roki plaat – kui see on mainstream, siis selle kõige paremas mõttes.
Jätkub nädala pärast…
ITSPEA ja Chris de Burgh, 3
ITSPEA lugemine jätkus sel nädalal kohe Taani sõidu otsa ning teemaks olid tarkvara arendus- ja ärimudelid. Arvestades seda, et enamik osalejaid on tulevased arendajad, on see kindlasti oluline valdkond – eriti arvestades vabade mudelite ikka veel paljuski puudulikku kajastamist muudes ainetes. Üldiselt oli viisakas lugemine (ehkki kirjutajate read kipuvad kursuse teises pooles selgelt hõredamaks jäävat) ja sai paralleelselt tööde lugemise ja hindamisega ka Chris de Burghi karjääri uuemat otsa kuulata.
CdB aga vahetas peale 2002. aasta albumit plaadifirmat ning sakslaste Edeli firma perioodi plaate – 2004. aasta The Road to Freedom, 2006. aasta The Storyman ja 2008. aasta Footsteps – Spotifys ei ole. Nii et kuulaks asemele 2005. aastal topeltplaadina ilmunud kontserdisalvestust Live in Dortmund, kus on üsna hea läbilõige eelnevast. Nagu ka varasem Beautiful Dreams tõestas, on CdB väga hea live-artist ning ka see plaat näitab seda (publik elab aktiivselt kaasa kogu pika ja täiesti trubaduuristiilis kontserdi, kus saateks on vaid kas klaver või 1-2 kitarri).
Järgmine kuulatud stuudioalbum on 2010. aasta Moonfleet and Other Stories, mis on võrreldes enamiku CdB albumitega üsna teistmoodi – see on salvestatud koos orkestriga ja meenutab alguses ABBA meeste Chessi, kuid kohati meenuvad hiljem ka Blackmore’s Night, Jim Steinmani “Vampiiride tants” ning loos “The Days of Our Age” isegi Clannad. Esimene osa (18 enamasti lühemat teemat) on lühikeste vahelugemistega muusikaline peegeldus üle-eelmise sajandivahetuse seiklusjutust (mõnusa vungiga “Have a Care”, mille teema kordub ka hiljem, sisaldab muide tsitaati kuulsast meremehelaulust “What Shall We Do with the Drunken Sailor”). Moonfleeti-osa annaks tegelikult välja täitsa korraliku elavas ettekandes muusikali (veel üks paralleel tekkis kristlikust muusikast Adrian Snelli “Alfa ja Oomega”-ga, mida õnnestus kunagi Linnahallis elavas ettekandes kuulda). Lühem teine osa (Other Stories) on rida CdB tüüpilisemat poprokki, mis aga on kõik õnnestunuma poole pealt (ehk võiks võrrelda Roy Orbisoniga). Kokkuvõttes on see võib-olla senistest kõige omanäolisem ja huvitavam CdB album.
2011. aasta Footsteps 2 on sarnaselt varasema samanimelise plaadiga kaverite kogumik – kuulsamad on biitlite “Let It Be” (äärmiselt sarnane originaaliga, isegi kitarrisoolo ja -partii tervikuna) ja “Lady Madonna”, Roy Orbisoni “Blue Bayou”, ABBA “S.O.S” ning Mike & The Mechanicsi “Living Years” (jällegi peaaegu originaal). Mõnus kuulamine, aga mitte midagi rabavat.
Aasta hiljem tegi CdB veel ühe tagasipõike, seekord iseenda vähemtuntud lugudesse (ainus rohkem kuuldud on siin “Tender Hands”), mille ta salvestas uuesti enda kodustuudios Iirimaal sellises half-plugged -stiilis – album nimega Home on mõnusalt kodune ja pretensioonitu ning mõjub hästi just seetõttu, et mõnigi CdB stuudioplaat on olnud üsna räigelt üleprodutseeritud. Selline kena talvine, küünlavalgel kakaotassi juures kuulamine.
2014. aasta The Hands of Man on ideelt natuke Mike Oldfieldi Light & Shade’i moodi – kui Mike’il on seal hele ja tume plaat, siis siin on pool plaati päikesetõus ja teine pool loojang. Alguse nimilugu on päris hea, pikalt lahtikeriv (veidi Jim Steinman / Meat Loaf) power-ballaad. Edasi paraku läheb halvas mõttes tüüpiliseks tiluliluks kätte ja jääb üsna väheütlevaks kuni lõpuni välja.
2016. aasta A Better World algab introga, mis lubab taas igavapoolset sisu, teine lugu “Bethlehem” on see-eest ülesraputav bluusilik rokkar korraliku kitarritöö ja hea rütmiga ehk hea näide laulja rokipoolest, veel on natuke hoogsamad “Chain of Command” ja “Homeland” (need on pigem küll juba poprokk). Domineerib paraku aga taas pigem igavapoolne rida – seaded ja esitus on korralikud, aga neid lugusid oleks justkui juba 101 korda varem kuuldud (näiteks “Cry No More” on iseenesest ilus ballaad, aga Beautiful Dreams, kuhu ta sobinuks, ilmus juba tüki aja eest). Õnneks on CdB ka varem näidanud, et suudab sellest seisust välja tulla.
Siis aga läkski aega tervelt viis aastat, kuni käesoleval aastal tuli välja CdB versioon Robin Hoodi loost – The Legend of Robin Hood, mis on mõneti sarnane eespool kuulatud Moonfleetiga ja sellisena jälle märksa huvitavam kui tema tavapärasem repertuaar. CdB on juba loomult jutuvestja tüüp ning selline lähenemine sobib talle – tulemus sarnaneb nii Blackmore’s Nighti, Celtic Womani/Thunderi, erinevate muusikalide (Chess käib kohati päris selge paralleelina läbi) kui ka Steeleye Spani sarnaste “juhtmega folkmuusika” tegijatega. Huvitav võrdlus tuleb Clannadi Legendiga – kui too album sobis ideaalseks helitaustaks brittide müstilisele (ning natuke ka hirmsale ja traagilisele) telesarjale, siis CdB käsitlus on märksa kergem – kui seda muusikat filmis kasutada, siis oleks see pigem Eesti “Nukitsamehe” sarnane muusikaline perefilm (ent mitte ka päris “Pa-rap-pa-raa”-stiil nagu nõuka-aegses “Kolmes musketäris”). Aga The Legend of Robin Hood on kergemat sorti popi ja folgi seguna täitsa hea kuulamine ka albumi vormis (eriti kui viitsida ka tekste kuulata). Tõsi, päris viimased lood kipuvad ikkagi natuke liiga tavalisse rööpasse – natuke võiks tõmmata paralleeli USA tüüpilisema gospelmuusikaga, kus lõpus peab alati point puust ja punane olema.
Kuid hetkeseisuga saab öelda: lõpp hea, kõik hea. 🙂 CdB on teinud aegade jooksul üsna erineva kaaluga muusikat, aga tal on kahtlemata korralik ports väga häid lugusid ning ta on väga korralik laulja. Seega kõik need tema kallal meedias pidevalt irisejad võiks endale basstrummi pähe tõmmata ja natuke aega vakka olla.
ITSPEA ja Chris de Burgh, 2
ITSPEA kursus on kahe kolmandiku peal, tänaseks tuli tudengitel end ESR Hacker-HOWTO’st läbi närida. Kursuse üldpilt on vähemalt veidi stabiliseerunud – eks näeb, mis toimub nelja nädala pärast, kui rühmatööd peaksid valmis saama.
Aga jätkates Chris de Burghi kuulamisega on järgmine album Flying Colours 1988. aastast. See on üks CdB edukamaid plaate ja ainus, mis jõudis Briti albumitabelis esikohale (lisaks sarnaselt eelmisega plaatinanormi läbimüügiga). Plaat on korralik popmuusika, tuntuim lugu on “Missing You”, aga siin on teisigi raadiost palju kuuldud laule (“Sailing Away”, “Carry Me”, “Tender Hands”) – väga mõnus taustamuusika, aga midagi otseselt fännamisväärset väga ei ole. Mitmed lood on seebisevõitu produktsiooniga pigem ära rikutud, meloodiajoonis oleks paremat lubanud (hea näide on “Leather on My Shoes”, mis oleks võinud Runrigi võtmes keldiroki-ballaad olla). Paar jõulisemat lugu oleks ehk ka ära kulunud.
1992. aasta Power of Ten on stiililt suuresti sama kui kaks eelmist albumit, ent õnneks on produktsiooniseepi vähemaks jäänud (produtsent on teine ja seda on kuulda – saund on õhulisem ja kõla veidi rokilikum). Mõned lood (näiteks “Talk to Me”) meenutavad Peter Gabrieli popilikumaid lugusid, omaette nähtus on “The Connemara Coast”, kus üsna tüüpilisele CdB ballaadile on poogitud külge iirlaste The Chieftainsi autentse kõlaga folgijupid. Ent ka see oli hea läbimüügiga plaat.
1994 ilmunud This Way Up algab värskendavalt rokilikus võtmes – avalugu “This Silent World” on üsna sarnane vana aja Runrigiga (CdB ja Donnie Munro kõrged hääled on üsna sarnased). See on tegelikult tervenisti pigem kergeroki- kui popiplaat ning sellisena päris hea vaheldus eelmiste plaatide kohati liigmagusale sisule. Erandiks on “Here is Your Paradise” ja “The Son and the Father”, mis on ilusad, ent üsna harju keskmised CdB klaveriballaadid – üksikult kuulates on mõnusad, muude lugude seas lähevad stambiks kätte; huvitaval kombel on ka “You Are the Reason” küll samamoodi klaveriballaad, aga mõjub värskemalt. “This Weight on Me” oleks aga täitsa ette kujutatav kasvõi Meat Loafi esituses. Väga hea bluusilik rokilugu on “Blonde Hair, Blue Jeans”, mis paraku seondub ühe küsitava episoodiga laulja elus. “Up Here in Heaven” meenutab taas Peter Gabrieli. Plaadi parim lugu on aga lõpus – “The Snows of New York”, mis on hea ka siin plaadil, kuid saab õige kuju alles järgmisel (vt allpool).
Järgmisel, 1995. aastal läks CdB stuudiosse koos bändi, London Session Orchestra ja GWALIA meeskooriga Walesist ning salvestas juulikuus kaheksa päevaga rea lugusid vana kooli viisil otsesalvestustena (enamik lugusid olid paarilt viimaselt albumilt, aga oli ka paar uut ja paar kaverit). Tulemuseks olnud Beautiful Dreams on minu arust CdB parim plaat – orkester ja koor annavad juba olemuselt romantilisele muusikale veel viimase lihvi, laenatud lood on oskuslikult valitud (biitlite “Girl”, Orbisoni “In Dreams” ja eri esitustes kuuldud “Always on My Mind”) ning tegelikult on CdB ikka väga hea laulja. Kolm täiesti uut lugu on kõik head, paljuski tänu väga tasemel seadetele. Varem natuke seebistena mõjunud “Carry Me”, “Discovery” ja “Shine On” saavad siin plaadil enda õige kuju, ka originaalis rokilik “Say Goodbye to It All” on siin täiesti teistmoodi. Aga nagu eespool mainitud, on lemmiklugu “The Snows of New York” – see terve loo kestev crescendo ja Walesi meeste taustavokaal koos suure orkestriga toovad kananaha ihule.
Järgmise originaalalbumini läks neli aastat, 1999. aasta Quiet Revolution algab üsna tavapärases CdB võtmes ja on soomlaste väljendit kasutades üsna “tasapaksu” poprokk – täiesti kuulatav taustamusa, aga väga midagi kõrva ei jää (elavamad lood on üldiselt paremad). Erandiks on ehk kaks viimast lugu, mis on pigem eelmise plaadi stiilis, hästi tehtud ja seatud ballaadid – esimene tasane ja teine jõulisem. Üldmuljena aga “käib kah”-plaat.
2002. aasta Timing is Everything läheb laias laastus eelmisega samasse auku, ent on parema saundiga (kõla meenutab paiguti Beautiful Dreamsi oma) ja päris mitmed lood on üle keskmise. Hea, natuke iiriliku hõnguga power-ballaad on “There’s Room in This Heart Tonight” (natuke Celtic Thunderi vmms projekti moodi – lihvitud ja natuke ehk steriilne, aga säde on siiski olemas), teine sarnane on “The Best That Love Can Be”. CdB leivanumbrit, pehmemat ballaadi, on siin ka ning need lood ei ole siin seebiseks läinud. Sümpaatne album, natuke meenutab Eagles’i Don Henley hilisemat loomingut.
Üks sats tuleb seega järgmisel nädalal veel…
ITSPEA ja Chris de Burgh, 1
ITSPEA tööde lugemine käis seekord nohu ja köha saatel. Õnneks aga vist va lauamäng siiski ei olnud ja päeva lõpuks hakkas seis juba paranema. Rahvas aga lasi IT-juhtimise teemas kergelt luuslanki ja kirjutas enam-vähem täpselt nii palju, et punktid kätte saada (õnneks oli siiski ka neid, kes asja vastu rohkem huvi tundsid). Lugeda oli sellevõrra lihtsam, aga eelistaks siiski natuke mahukamat tööd.
Aga seekord kuulatava iiri härrasmehega sain tuttavaks keskkoolis, kui klassiõde Merle tõi kuulamiseks ühe kasseti ja ütles, et “siin on üks lugu – sellega võiks isetegevusülevaatusele minna”. Kassett oli loomulikult ise lindistatud (nagu tollal kõik), peal oli Chris de Burghi album Into the Light ning mainitud looks “For Rosanna“. Meeldis väga (lisaks Rosanna-loole oli seal muudki head, näiteks laulja ilmselt suurim hitt “Lady in Red”). Ja ülevaatusel käisime ka (Merle laulis, mina klaverdasin), kuigi mingit n.ö. tulemust kirja ei saanud.
CdB aga tuli 1999. aasta suvel ka Eestisse ja tegi kontserdi Võrus Tamula järve ääres. Kogu siinne meedia pasundas “lembelaulikust”, kuid kontsert oli palju rokilikum kui reklaam seda arvata lasi. Ülekaalukalt parima loona on sealt meeles “The Snows of New York” – plaadil kasutatud meeskoori kahjuks ei saanud kohale tuua, aga ka bändi taustavokaal ajas asja ära.
Aga algus oli juba aastal 1974, kui õige nimega Christopher Davison (de Burgh oli tegelikult tema ema neiupõlvenimi) salvestas albumi Far Beyond These Castle Walls. Laulja ballaadipool on paigas juba kohe avaplaadist saati – kohe plaadi avaloos võib esitaja selgelt ära tunda (isegi saund tuleb üllatavalt tuttav ette) ning kõik lood on omalooming. Alguse- ja lõpuosa on natuke steriilne ja igav, huvitavam on plaadi keskosa. “Sin Citys” on pealkirjale kohaselt sees ka rokki, funki ja isegi natuke ajakohast psühhedeeliat. See lugu oleks ehk sobinud isegi varajasele Queenile – kohe järgmine, “New Moon”, aga toob paralleeliks Freddie natuke hilisema sooloalbumi (“The Great Pretender” jt). “Watching the World” on aga mõnus klassikaline kõrtsikantrilugu.
Järgmine plaat on aasta hiljem ilmunud Spanish Train and Other Stories. Nimilugu alguses kõlab… steinmanlikult (ehkki kogu plaat on CdB enda looming). Meat Loaf tunneks end sellega täitsa koduselt – isegi põrguvärgiga tekst kaardimängus sohki tegevast kuradist on täiesti “Bat Out of Hell”. Igatahes ehmatas see Lõuna-Aafrika inimesi piisavalt, et lugu seal ära keelati; plaadifirma andis plaadi seal välja ilma avaloota, nime all “Lonely Sky and Other Stories” (ent “Lonely Sky” on hoopis teisest puust – kena ja taltsas, Demis Roussost meenutav ballaad). Veel üks lõbusalt üleannetu lugu on “Patricia the Stripper” – stiilne kaagilugu sellest, kuidas stripparist tibi sündsusetu väljanägemise tõttu politseisse ja kohtusse sattus, kohtunik aga käskis ta kohe lahti lasta, sest kodanik kandis enda tööriideid… 😛 (tjaa, ajad olid ikka teistsugused küll). Võib-olla kõige kuulsam lugu siin plaadil on aga “A Spaceman Came Travelling”, mis on juba kaua aega CdB üks leivanumbreid. Albumi teine pool on aga taas igavam.
1977 ilmunud At the End of a Perfect Day kõlab mõtlikumalt, alates nukrate ballaadidega ning elavnedes alles neljanda looga. Ehk tuntuim lugu on siin “Discovery”, mis on jällegi kauane püsielanik repertuaaris. Natuke eripärasem on ka “Brazil”, mis nimele kohaselt on sambarütmis. Viimasesse loosse “Perfect Day” on laenatud juppe biitlite “Let It Be’st” (sh kitarrisoolo saund ja põhiidee) ning “Pühast ööst”. Aga üldiselt on see plaat natuke igavavõitu.
1979. aastal tuli välja Crusader, kus produtsent ja suur osa bändi olid laenatud Alan Parsonsilt. Nii on juba avalugu “Carry On” hoopis rokilikum kui eelmine plaat (ehkki siin on mitmeid tüüpilisi CdB lugusid, on see senistest kõige rokilikum album – soolokitarri ja rütmipulssi on palju rohkem) ning plaadi saund on märgatavalt mitmekihilisem kui varem. Selgelt Parsonsi mõjudega on “Just in Time”, ehk ka “The Devil’s Eye”. Lõpus on ka ligi üheksaminutine nimilugu, mis on segu Parsonsist ja Meat Loafist (Steinmanile viitab ka loo pikkus).
Eastern Wind 1980. aastast algab veidi Dire Straitsi meenutava poprokiga ja läheb siis üle üsna tüüpilisteks CdB ballaadideks (millest “Flying Home” on päris hea). Lõpus on taas rohkem rokilikumat nooti (ja viimasena tulev nimilugu on üsna hea), aga üldiselt on see tervikuna üsna väheütlev plaat.
1982. aasta The Getaway viis CdB viimaks ka edetabelitesse. Tuntuim lugu on siin ilmselt esimene, poprokkar “Don’t Pay the Ferryman”, mis on üsna ehe oma ajastu näide (siin albumil kohtab üldse palju tüüpilisi 80-ndate esimese poole saunde). Klassikalist CdB klaveriballaadi esindab “I’m Counting on You” ja ehtsat 80-date poppi albumi nimilugu (mis meenutab veidi Mike Oldfieldi ja Jon Andersoni lugu “Shine”). Üks paremaid siinkirjutaja arvates on aga “Ship to Shore”, mis ühendab 80-ndate popi, kergeroki ja CdB iiri romantika, veel teine lemmik on “Where Peaceful Waters Flow” (üldse CdB paremaid lugusid). “Borderline” on samuti hea ja pikaks ajaks pinnale jäänud.
Muide, kusagilt siitkandist hakkasid muusikakriitikud CdB peale ülalt alla vaatama ja teda arvustustes tampima. Reeglina ei ole ajakirjanduse muusikaarvustajad just geeniused (massiivselt tambiti samal ajal näiteks ka Queeni) ning ses mõttes võib CdB kommet vastu hakata ja mõnitajad laimu eest kohtusse anda – ta olevat tänaseks võitnud ligi 20 kohtuasja – täitsa heaks kiita (iseasi, kas see alati mõistlik on).
Man on the Line 1984. aastast on taas üsna tüüpilise 80-ndate saundiga album. “The Head and the Heart” on kena ballaad ning viiendas loos “The Sound of a Gun” kohtab päris suurekaliibrilist külalist Tina Turneri näol (kuigi teda sealt väga välja kuulda ei ole). Ilmselt kuulsaim lugu on hoogne poprokkar “High on Emotion”, mis jõudis siit albumilt ka edetabelitesse, lisaks on sellega sarnanev hea poprokklugu ka albumi nimilaul. Ütleks, et see on senistest CdB plaatidest ehk kõige ühtlasem, mõnus oma ajastu näide.
Ja tänase päeva lõpuks siis toosama plaat, mille Merle mulle kassetil kuulata tõi – 1986. aasta Into the Light. Kõlaliselt jätkab see eelmise plaadi teemat, korralikult lihvitud 80-ndate pop ja poprokk. Ka see plaat on tervikuna täitsa kena kuulamine ning vastupidiselt tollaste meediatohmanite virinale ei ole kumbki viimastest plaatidest laus-ballaadihunnik (tõsi, mis selleks perioodiks on peaaegu kadunud, on alguses natuke rohkem sees olnud iirilik kõla). See on ka tänini CdB kõige edukamalt müüdud plaat, mis jõudis Briti edetabelis teisele kohale. Lisaks “Lady in Redile” on siin ka “Say Goodbye to It All” (mis algab varasema “Borderline’i” fraasiga ja on tolle loogiliseks järjeks) ning ka see lugu, mida me kunagi isetegevusülevaatusel tegime: “For Rosanna”. Üks CdB parimaid lugusid üldse, kirjutatud tollal kaheaastasele tütrele, kellest sai hiljem Miss World.
Jätkub nädala pärast…
ITSPEA ja Meat Loaf, 3
Täna sai möllava koroona kiuste korra kolledžis koosolekul käidud – muidu lähevad inimeste näod meelest ära. ITSPEA seltskond on nüüd jälle veidi aktiivsem, kuna teemad läksid lihtsamaks – lugemist on palju ja saab sinna taustale viimase jupi Meat Loafi ette võtta.
2010. aasta Hang Cool Teddy Bear on taas ilma Jim Steinmanita tehtud, aga samas tuli teisi kuulsaid nimesid plaadile kõvasti – alates Steve Vaist ja Brian Mayst ning lõpetades Jack Blackiga. Muusika on paras kompott – üks lahedamaid (ja vist ka edukamaid) on humoorikas kergerokkar “Los Angeloser”, mis meenutab oma toonilt Weird Al Yankovici paroodiahitte (ja jääb hullupööra kummitama), koos Jack Blackiga jauratud “Like a Rose” toob aga silma ette “School of Rock”-filmi. Viimane lugu “Elvis in Vegas” kõlab täiesti nagu Bon Jovi – ja miks ei peaks, Jon on üks autoritest. Nii et mõnus kergema otsa plaat – ja 62-aastane olemine sealt väga välja küll ei kosta -, aga suuri hitte siin ei ole.
Juba aasta hiljem ilmus naljaka pealkirjaga Hell in a Handbasket, mille avalugu “All of Me” meenutab omaaegset Smokiet. Sarnaselt eelmisega on see kirju, ent üldiselt korralik album, mille produtsendiks on taustabändi esikitarrist Paul Crook. Mõnusalt jõuline bluusrokk tuleb vastu kolmandas loos “Live or Die” – võib-olla ongi siin plaadil bluusilikku nooti senistest kõige enam (autorite seas on mitu USA kantri- ja folkmuusikut). Ja kui esimese plaadi puhul meenutas Springsteeni Meat Loafi hääl, siis siin on üks paremaid lugusid “Our Love and Our Souls”, mis on väga sarnane just hilisema Springsteeni muusikaga (kasvõi “Streets of Philadelphia”). See lugu on lisaks veel ka vist kõige paremini lauldud asi siin plaadil – kui mõnes teises tundub laulja juba natuke väsinuna, siis see on energilise ja ilusa vokaaliga laul.
Seni viimane plaat Braver Than We Are pärineb aastast 2016 ja on taas kord (paraku viimast korda) Steinmani-album. Ja Jim Steinman on endiselt kapitaalne ja teatraalne (kuigi plaadi lõpupoole ehk natukene vähem kui enne). Avalugu “Who Needs the Young” on tõsine queenilik soust eri stiilidest – mitte päris “Bohemian Rhapsody”, aga palju maha ka ei jää (isegi mõned kitarrikäigud panid uurima, kas ehk ei ole hr May jälle külla tulnud – kahjuks aga seekord ei olnud). Teine lugu on aga päris tuttav – selle üksjagu lühem versioon oli Eestis millalgi väiksemat sorti hitt, Nele-Liis Vaiksoo ja Koit Toome lauldud “Vabaks võin saada” “Vampiiride tantsu” muusikalist (nagu ka “Total Eclipse of the Heart” ja veel mõned Steinmani lood, mida seal taaskasutati). “Speaking in Tongues” on klassikaline gospellugu, kust Meat Loafi isegi ära ei tunne (pigem võiks see olla Hall & Oates või hoopis mõni mustade meeste kvartett). “Souvenirs” meenutab alguses biitlite “Let It Be’d” (lõpupoole on sisse põimitud “Left in the Dark”) ja Dave Lutheri saksofon kõlab seal väga vingelt. Veider (ja pigem halvas mõttes) lugu on “Godz” – muusika meenutab Charlie Chaplini mängitud Hitlerit ning tekst on enam-vähem täpselt üks rumalate inimeste tüüpküsimusi. “Skull of Your Country” on jälle taaskasutus, seekord on siin sees “Total Eclipse”. Lõpuks toob albumi uuesti üles tagasi “Prize Fight Lover”, mis on energiline ja hästi lauldud Adamsi/Springsteeni stiilis lugu (esimese “Brand New Day” ja teise kuulus “Born to Run” kumavad kohati täitsa läbi). Nii et Meat Loaf jõuab (senises) lõpus tagasi avaalbumi springsteeniliku kõla juurde.
Sel korral said plaadid enne otsa kui töö ja paar asja tuli uuesti üle kuulata. Järgmisel korral on jälle minek Iirimaale, aga seekord mitte folki.
ITSPEA ja Meat Loaf, 2
ITSPEA kursusega on sel korral probleeme mõnevõrra rohkem kui tavaliselt – üks probleem võib olla ka keeleoskuses (ligi kolmandik osalejatest on mitte-eestipäraste nimedega), kuna tagasisides tehtud parandussoovitused ei näi mitte mingisugust mõju avaldavat. Järgmisel e-kursusel on plaanis osalejate arvu piirata ja kui inimese keeleoskus ikka osaleda ei luba, peaks ta eelnevalt sellega natuke tööd tegema.
Aga Meat Loafi kuulamine paralleelselt tööde lugemisega jätkub 1995. aasta plaadiga Welcome to the Neighbourhood. Sel korral on Jim Steinmanilt plaadil vaid kaks lugu (üks on “Left in the Dark”, mis algselt oli mõeldud tollele ära jäänud plaadile, mille hiljem Steinman ise salvestas; hiljem laulis selle loo kuulsaks hoopis Barbra Streisand). Võib-olla kuulsaim lugu siin plaadil on duett Patti Russoga, Diana Warreni “I’d Lie for You (and That’s the Truth)” (aga nii pealkiri kui ka loo kõla meenutavad päris tublisti Steinmani). Album oli edukas, ehkki mitte eelmisega samal määral – plaatinaplaat saadi USA-s ja Suurbritannias. Spotifys on selle albumi kollektsionäärivariant, kus lisatud on neli singlite B-poolt (muuhulgas biitlite “Let It Be” ja muusikaliklassik “Oh What a Beautiful Morning”, mis on rokkari esituses täitsa kena sinatralik lauluke) ja terve kontserdisalvestus, kus selle albumi lood on läbisegi varasemate kuulsate lugudega.
2003. aastal otsustas Meat Loaf taas ise muusika valida, I Couldn’t Have Said It Better Myself ei sisalda põhiosas ühtki Jim Steinmani lugu (küll aga on mitme loo kaasautoriks Mötley Crüe bassimees Nikki Sixx). Huvitav ja ilus (ehkki lühike) on salvestusel osalenud stuudiomuusiku Peter Mokrani instrumentaal “Intermezzo”, mis võiks vaat et Oldfield olla (ja mõjub siin plaadil tulnukana teiselt planeedilt). Plaat on täiesti kuulatav kogum rockereid vaheldumisi ballaadidega, aga väga häid sähvatusi ei ole. Nii oli ka müügiedu väiksem (üsna korralik siiski).
2004. aasta veebruaris salvestas Meat Loaf live-albumile portsu enda varasemaid hitte koos Melbourne’i sümfooniaorkestriga (bänd on ka ikkagi taustal, seega üldpilt on endiselt rokk). Täitsa sobiv soust (eriti Steinmani lugudele), aga rohkem siin väga midagi kommenteerida ei olegi.
2006. aastal oli Jim Steinman tagasi – ja läks uuesti Meat Loafiga raksu. Bat Out of Hell 3 produtsendiks tuli teine kuulus tegija, Desmond Child. Viimaks aga õnnestus kraaklemine ära lõpetada, plaadile läks seitse Steinmani lugu ja tulemuseks oli taas edukas (ehkki mitte päris samast klassist selle seeria eelmistega) album. See on vist kõige suuremalt ette võetud Meat Loafi album – lisaks Neverland Expressile ehk püsi-taustabändile (mis siit albumist alates kuni ca 2010. aastani on Meat Loafi parim taustakoosseis; muuhulgas tuleb juurde Anthraxi kitarrist Paul Crook) ja suurele orkestrile on siin külalised nagu rokkmuusika “Who’s Who”. Brian May (“Bad for Good” avataktist on koheselt selge, kes seal tegutseb). Steve Vai. John Shanks. Eric Bazilian. Ning häid lugusid on terve rida – avalugu “The Monster is Loose”, “Blind as a Bat” ja Steinmani järgmine suur ballaad “It’s All Coming Back to Me Now” (duett Marion Raveniga) on ehk kõige kuulsamad, aga terve see album on äge. Produtsendi käekiri paistab kõige selgemalt duetist “What About Love”, mis kõlab pigem nagu Bon Jovi (näiteks koos Cheriga).
2008. aastast võtaks aga siia live-albumi 3 Bats Live, mis on samanimelise kontsertturnee salvestus Ontariost. YouTube’is on õnneks leitav üks selle turnee videosalvestus – ehk Meat Loafi parimaid esitusi, millele aitab kaasa väga hea bändikoosseis. Paul Crook ja Randy Flowers kahe võrdselt hea kitarristina, Mark Alexander klaveril, Kasim Sulton bassil, John Miceli trummidel, multiinstrumentalist Dave Luther (saksofon, klahvid, löökriistad) – ja muidugi need kaks tüdrukut, kes näevad välja sama head kui nad kõlavad: CC ehk Carolyn Coletti (kes jõudis juba ka eelmisele plaadile) ja paraku ainult siin turneel osalenud Aspen Miller (praegu Vincent). Ma ei saa aru, miks Meat Loaf mõne aja pärast Patti Russo tagasi kutsus – Aspeni “I’d Do Anything…”-duett on kuulamist ja ka vaatamist väärt (see võiks korralik filmistseen olla). Ja Aspen + CC on siin üks parimaid senikuuldud taustapaare ka kokkukõlamise mõttes.
Paar plaati jääb veel järgmisse nädalasse.
ITSPEA ja Meat Loaf, 1
ITSPEA on jõudnud otsapidi juurateemadesse (millega tänapäeva noored päris tihti jänni jäävad – ka sellenädalane “saak” oli lahjem kui muidu), aga kursuse keskpaik juba paistab. Nii et vahetame rahuliku Clannadi ühe mürtsumehe vastu.
Meat Loaf ehk maakeeli Pikkpoiss on üks naljakas kuju rokkmuusikas. Kauaaegse hüüdnime olla saanud koolipõlves pesapallitreenerilt ning on ilmselt samavõrd ebatüüpiline ka rokilavadel. Nagu üks teine naljavend, kes end Alice’iks nimetab, on ka pärisnimega Michael (alates 1984. aastast, enne oli ta Marvin) teatraalne tegelane, kes laval igasugu kino teeb ning armastab lollitada koledate asjade ja põrguvärgiga (väidetavalt on aga mõlemad sellid eraelus kristlased). Ent tegelikult on Meat Loafil korralik rokihääl ja rokib ta siiamaani, ehkki pikad juuksed on aastatega lühemaks kulunud.
Meat Loaf alustas bänditegemist küll juba varem, ent jäi üsna tundmatuks enne kohtumist helilooja Jim Steinmaniga – just sealt tulebki suur osa ägedast, ehkki kohati veidi üheülbalisest repertuaarist. Lisaks Meat Loafile on see käesoleval kevadel siitilmast lahkunud härrasmees kirjutanud hunniku hitte ka teistele – ehk parimaks stiilinäiteks on Bonnie Tyleri “Total Eclipse of the Heart”.
Esimene Spotifys leiduv plaat ongi algne Bat Out of Hell 1977. aastast. Alguse nimilugu kõlab nagu varajane Queen, mille etteotsa on Freddie asemel hoopis Bruce Springsteen pandud. Aga mitmeid siit plaadilt pärit lugusid (“All Revved Up with No Place to Go”, “Paradise by the Dashboard Light”) on Meat Loaf laulnud pea kogu senise karjääri jooksul (tõsi, mõned seaded on aja jooksul päris tublisti muutunud). Läbimüük oli ka vägev – USA-s 14-kordne ja Austraalias isegi 25-kordne plaatinaplaat, maailmas kokku olla seda müüdud üle 50 miljoni. Mulle endale meeldib siit aga ehk hoopis “Heaven Can Wait”, üks parimaid Steinmani “suurte ballaadide” seast ja väga hästi lauldud lugu. Steinmani loomingule iseloomulikult on siin plaadil kaks lühimat lugu üle 4-minutised, kaks lugu on üle 8 ja üks isegi üle 9 minuti pikk – muusikasse on enamasti tubli jupp teatrit sisse põimitud.
1981. aasta Dead Ringer on asendusplaat – alguses kirjutas Steinman albumi Bad for Good, aga Meat Loaf oskas vahepeal hääle ära kaotada. Niisiis salvestas helilooja algse plaadi ise ja kirjutas Meat Loafile uue materjali. Appi toodi rida staare, alates Cherist ja lõpetades Elton Johni pikaajalise parema käe Davey Johnstone’iga kitarridel ning Springsteeni saatebändi klahvimängija ja trummariga. Tavamõistes üsna edukas plaat oli seegi (sh plaatinaplaat Suurbritannias), aga eelmise hullumeelset edu muidugi ei korranud. Siit ei tulnud ka suuri hitte (ehk lähimale pääses koos Cheriga lauldud hoogne “Dead Ringer for Love”, mis on ka minu lemmik siit plaadilt) ning kogu plaat on tavaline, kuulatav, korralik kergerokk – ehk oligi häda selles, et Steinmani tavapärast “hullu geeniust” oli neis lugudes vähem kui tavaliselt?
1983. aastal läksid aga laulja ja helilooja omavahel raksu ning kahest algselt Meat Loafile mõeldud loost said hoopis Bonnie Tyleri ja Air Supply superhitid. Meat Loaf kirjutas siis plaaditäie laule ise (kõla on Steinmanist erinev ja lood on palju lühemad), aga “Midnight of Lost and Found” oli albumina paras põrumine. Ehkki siin on kuulatavat muusikat küllaga (enda lemmikud on näiteks “Wolf at Your Door” ja “The Promised Land”, mis ei erinegi Steinmani loomingust niiväga – või noh, pikkus on teine).
1984. aasta Bad Attitude on taas klassikaline Meat Loaf, isegi kui vaid kaks lugu on Jim Steinmani omad (mehed olid selleks ajaks ära leppinud, aga uute laulude kirjutamine võttis aega ja laulumees otsustas vahelduseks ka teiste autorite omi esitada). Kaks parimat lugu on kohe alguses – koos Roger Daltreyga lauldud nimilugu ja pikaajaline hitt “Modern Girl”, mõlemad on väga korralik hardrokk (lõpupoole tuleb samasse seeriasse veel “Jumpin’ the Gun” ja “Sailor to a Siren”). Kahest Steinmani loost esimene (“Nowhere Fast”) on üsna ebatüüpiline ja ka väheütlev, “Surf’s Up” on aga hea klassikaline, pikkade kitarrisoolodega power-ballaad. Äriedu aga jäi ka selle plaadiga keskpäraseks.
Kaks aastat hiljem ei olnud Jim Steinman ikka veel materjali valmis saanud, Meat Loafil aga oli plaadileping kukil ja tuli välja lasta Blind Before I Stop. Ent siin on mitmeid häid lugusid – alates alguse kurjakuulutavast “Execution Dayst”, millele järgneb kohe koos John Parriga lauldud “Rock’n’Roll Mercenaries”. Plaadi keskosa on pigem popstiilis, (pop)rokiks keerab jälle lõpus: “Masculine”, “Special Girl” ja “Rock’n’Roll Hero”.
1993. aastaks sai Jim Steinman viimaks enda järgmise portsu lugusid valmis – ja need on ikka tõsine Steinman. Bat Out of Hell 2 on enda ülieduka eelkäija sarnaselt sümfooniline, pika-loo-rokk ning seekord märksa tumedamate teemadega (päris kurjaks asi ei keera, pessimistlikuks aga küll). Avalugu on absoluutselt ikooniline – “I’d Do Anything for Love (But I Won’t Do That)”, 12-minutiline täisversioon. See on alatoonist hoolimata väga hea plaat ning umbes pooled lood on tänini Meat Loafi püsirepertuaar – “Life is a Lemon”, “Out of the Frying Pan”, “Rock and Roll Dreams Come Through”; esile tõstaks eraldi veel taas üle 10-minutist ja ülipika pealkirjaga lugu, “Objects in the Rear View Mirror May Appear Closer Than They Are”, mis peegeldab laulja lapsepõlve. Albumi läbimüük oli taas kord laes, kokku müüdi maailmas 14 miljonit plaati (rekord oli vist Kanada enda 9-kordse plaatinanormiga).
Jätkame järgmisel korral…
ITSPEA ja Clannad, 2
Nädal möödas, ITSPEA kursusest 1/3 seljataga ning jätkame Clannadiga.
Atlantic Realm 1989. aastast on taas kindla teemaga album, mõeldud BBC Atlandi-teemalise telesarja taustaks. Kõik lood on ingliskeelsete pealkirjadega, muusika on kvaliteetne “tapeet”, milles kostub palju flööti ja sünte. Iseenesest kuulatav, tajutavalt “veealuse” tundega taustamuusika, aga selle oleks võinud teha kes iganes tuntud sündiväänajatest (Vangelis, Jan Hammer, ehk isegi Maurice Jarre), Clannadi enda nägu siin vaat et ei ole ning midagi esile tõsta ka ei oskaks.
Samal aastal tuli välja teinegi soundtrack, lastele mõeldud joonisfilmi The Angel and the Soldier Boy oma. See on selles mõttes kummaline plaat, et ühel pool on lühikesed muusikajupid ja teisel pool šoti näitleja Tom Conti poolt pealeloetud tekst. Alguses ja lõpus olev põhiteema meenutab (lisaks ehtclannadlikule vokaalharmooniale) ka Maggie Reilly aegset Mike Oldfieldi, hiljem kohtab siin nii jazzielemente kui ka eelmise plaadi “veealuseid” motiive. Võib-olla see põhiteema ongi aga ainus, mis ülejäänud “tapeedist” natuke esile tõuseb.
(1989. aastal ilmus kolmaski plaat – kogumik PastPresent, aga sellel on paari eelneva albumi – Magical Ring’ist Siriuseni – lugudevalik, mida eraldi kuulama ja kommenteerima ei hakkaks.)
1990. aasta Anam (enne mida läks bändist ära Pol Brennan, jätkati neljakesi) on samm tagasi emakeelsesse repertuaari – pool plaati on taas iirikeelne. Avalugu “Rí na Cruinne” algab veidi sarnaselt Kate Bushi ja Peter Gabrieli kuulsa looga “Don’t Give Up”. Nimiloo üheks autoriks on aga märgitud Leo Brennan ehk õe ja vendade isa. Aga üldiselt on siingi plaadil kõvasti sellist poppi ja pop-jazzi, mis on küll kvaliteetselt tehtud, aga millest sügavam hing on minu arust puudu jäänud (näiteks “Why Worry?” või “Love and Affection”).
Kolm aastat hiljem tuli aga välja Banba, mis on õnneks pigem tagasiminek Magical Ringi ja Legendi küll sündikõlalise, kuid selgelt keldiliku helikeele juurde. Avalaul “Na Laethe Bhí” ja sellele järgnevad paar lugu kõlavad üsna Legendi moodi. Üle pika aja leiab siit plaadilt aga ka ühe suure loo – “Viimase mohikaanlase” filmile tehtud “I Will Find You”, milles kaks värssi on ka indiaani keeltes (tšerokii ning tänaseks välja surnud mahikani ehk mohikaani keel). Ent erinevalt üsna mitmest eelnevast albumist on see plaat ka tervikuna väga hea kuulamine – siit alates võiks rääkida küpsest Clannadist, leitud on tasakaal iiri folgi ja rahvusvahelise popi vahel (lugudest sobib selle näiteks “Mystery Game”). Isegi puhas keldi folk nagu Ciaran Brennani “Caidé Sin do’n Té Sin” on nüüd sama kõlaga – ja kõlab ikka hullult hästi (retsepti üheks osaks on kindlasti Moya Brennani hääl ja harfimäng ning Ciarani kõrged kontrabassikäigud). Kindlasti üks parimaid (või üldse parim) bändi stuudioalbumeid.
Lore aastast 1996 on taas suures osas iirikeelne ning jätkab kõlalt eelmise albumi rida – ja taas kõlab tagasivaatena läbi ka Legend (kohe avalugu “Croí Cróga” sobinuks Robini sarja kenasti; loos on väga uhke vokaalikontrast solist Moya haldjahääle ja tausta madalate meeshäälte vahel). Miskipärast said siit plaadilt aga rohkem kuulsaks just teine ja kolmas lugu (“Seanchas” ja “A Bridge (That Carries Us Over)”, mis meenutavad pigem vahepealset tapeediperioodi. Enda lemmikuks on lisaks avaloole veel “Tráthnóna Beag Aréir” (üle pika aja üks iiri rahvalaul Clannadi töötluses). Kokkuvõttes ütleks: peaaegu sama hea plaat kui eelmine, aga mitte päris (lõpuosa jääb igavaks).
Järgmise aasta Landmarks oli edukas album (pärast kaht kandidatuuri sai ansambel viimaks ka Grammy), kuid minu arust jätkas see plaat eelmisega alanud tagasilibisemist Banba tipust. Kõik on kuulatav ja kvaliteetne, aga välgatused puuduvad. See plaat jäi ka pikaks ajaks viimaseks.
Pärast rekordiliselt pikka pausi ilmus viimaks 2013. aastal Nadúr. See on algkoosseisu viimane album – kahe aasta eest oli bändi tagasi tulnud Pol Brennan (kellest vahepeal oli saanud tunnustatud sooloartist) ning Pádraig Duggan suri 2016. aastal 67 aasta vanuses. See plaat on kõla poolest pooleldi tagasiminek algaastatesse ja pooleldi hilisema aja saund, palju on kuulda Pol Brennani flööte-vilesid. Väga mõnus on rahvalaulutöötlus “Turas Dhomsa Chon na Galldachd” (veidi sarnaneb üle-eelmise albumi avalooga), vahva on ka “The Fishing Blues”, mis pole küll päris bluusilugu, ent huvitav on vist esmakordselt Clannadi plaadil kohata suupilli. Hea hooga ja veidi teistest eristuv on veel “The Quiet Town”, mis kipub folkroki kanti.
Lõppu kuulasin veel ühe väga hea laivi – 2012. aasta jõulude paiku Dublini Kristuse katedraalis salvestatud kontserdi laiendatud bändi ja Anúna kammerkooriga. See on võib-olla üldse parim Clannadi plaat – kogu klassika tuli esitamisele ning otse-esituse kvaliteet on täiesti läbi lae, nii vokaali kui pillimängu poolest. “Buachaill Ón Éirne”, kus Ciaran ja Pol mõlemad hoopis akustilist kitarri mängivad, on fantastiliselt ilus, lõpus lisaloona tulev “Down by the Salley Gardens” nõndasamuti. Ja “I Will Find You” kammerkooritaustaga…
Kuuldavasti tuleb Clannad tuleval kevadel hüvastijätuturneega Tallinna. Hoiab kõvasti pöialt, et koroona asja nässu ei keeraks.