Ideaalne

ERR refereerib üht väga huvitavat artiklit – kahjuks aga on jäetud panemata link originaalile ning otsinguga ei õnnestunud seda samuti tuvastada. Seda oleks põnev originaalis lugeda (aga arvan ka, et minu tehtavad järeldused erinevad päris olulisel määral autori omadest).

Siin on muidugi väike küsimus ka – kui viiteid selgelt pole, siis on see kas a) veel “päris” artiklis dokumenteerimata eksperiment või b) tehisaru hallukas. Aga see tundub üsnagi tõepärane.

Nii et kokkuvõtlikult on eesti noorte poiste ideaalmees selle (küll üsna väikese) uuringu järgi
* karismaatiline
* särava naeratusega, kuid samas “ei näe sõbralik välja” ehk jahe ja eemalolev
* vägeva rahakotiga (min 10 milli)
* vägevate lihastega
* vägeva … Kermoga
* (kõige huvitavam): kütipilguga

Märkusena: mõned olid lisanud ka “feministi”, mis on sellises komplektis selgelt absurdne (nagu ka teised märkisid) – tõenäoliselt viitas see püüdele anda küsijale seda, mida too kuulda soovis.

Samas ei ole olulised:
* suhtlusoskus
* empaatia ja abivalmidus
* raamatu- ja elutarkus
* eetika, moraal,  viisakus ja kombed

Nii et kõige rohkem näib sellele personale vastavat noor Coriolanus Snow “Näljamängude” sarja “Laululindude ja mürkmadude ballaadist” (täpsemalt sealtmaalt, kus ta enda sõbra surma saatis ja ise tolle vanemate käopojaks hakkas). Ja see härrasmees oli ikka väga klassikaline psühhopaat.

Midagi arukat ka

Ei teagi, kas Postimehele mõjus peatoimetaja vahetus või miski muu, aga midagi nii mõistlikku pole sealt vist enam 4-5 viimast aastat tulnud. Annab lootust…

APDEIT 25.01. Paraku näitasid järgnevad päevad, et lootust eriti ei ole, see oli lihtsalt üksik harv välgatus. Eesti massimeedia on end lihtsalt liiga sügavale porisse kaevanud. Ja siis imestatakse, miks enam lehti ei tellita ja sotsiaalmeedia kogu mängu üle võtab – kui keskmine “vabariiklikes väljaannetes” töötav “diplomeeritud ajakirjanik” jääb nii ajumahult, eneseväljenduselt kui silmaringilt suvalisele feissbuukerile alla, siis ei olegi paremat tahta.

Hea näide on see üllitis siin. Arvamusvabadus on hea asi, aga kui faktitruudus jääb võrreldavaks omaaegse “rahvusülikooli” lõputööga kristluse ja kommunismi võrdlusest (kus kõige markantsemana sulatati kenasti üheks isikuks Martin Luther ja Martin Luther King), siis sellise asja koht pole ajalehes. Vähemalt mitte siis, kui see ajaleht tahab, et teda keegi tõsiselt võtab.