Toksiline

Viimases Õpetajate Lehes on taas suur arutamine “toksilise maskuliinsuse” teemal.

Eks ta üksjagu inetu ole, kui koolinoored õpetajaga lugupidamatult käituvad. Aga see on – taas kord – ju pikaajalise aretustöö tulemus. Vohav distsipliinipuudus ja matslikkus on vabakasvatuse sildi all koolide probleem olnud juba pikka aega – ammu enne seda, kui keegi midagi “manosfäärist” või “MGTOW”-st rääkima hakkas.

Enam ei ole ei pättide ega lollide koole, on vaid õigused ja erivajadused ilma vastutuseta. Nii ei olegi enam väga vahet, millise moodsa terminiga (seekord siis “manosfäär”) matslikkus end ehib. Nagu filmiklassikud ütlevad, matsid jäävad matsideks.

Aga konkreetselt selle asja kohta võiks öelda: poleks nii tõsine, võiks lausa naljakas olla. Andrew Tate’i ja teiste sedalaadi tegelastega (keda on päris palju) olen sotsiaalmanipulatsiooni kursust õpetades juba mõnda aega kokku puutunud. Üsna ebameeldiv seltskond (ennasttäis, küüniline, ahne ja libe), samas on sealt inimloomuse kohta üht-teist õppida. Ja mis peamine, see on enam-vähem üks-ühele vaste tänasele feminismile (MeToo & Co) – ainult matemaatilise vastasmärgiga. Ja paraku (nagu ka artiklist nähtub), on toda teist poolt Eesti haridussüsteemis enam kui piisavalt.

Koolipoistest on üksjagu kahju – mäletan omast käest, mismoodi enda otsimine teismeeas käis. Praeguste noorte põlvkond on aga sattunud (antiikparalleeli laenates) Skylla ja Charybdise vahele, mõlemad ühtviisi peast põrunud.

Muide, selles Õpetajate Lehe tekstis on üks väga ilmekas koht, mis näitab, kuivõrd reaalsusest irdunud praegune valitsev ideoloogia on. Täiesti “Idiokraatia” filmi vääriline (see koht, kus Pole Kindel vanglas intelligentsustesti tegi) – aga selle ülesleidmise jätan juba lugejate hooleks.

 

Ideaalne

ERR refereerib üht väga huvitavat artiklit – kahjuks aga on jäetud panemata link originaalile ning otsinguga ei õnnestunud seda samuti tuvastada. Seda oleks põnev originaalis lugeda (aga arvan ka, et minu tehtavad järeldused erinevad päris olulisel määral autori omadest).

Siin on muidugi väike küsimus ka – kui viiteid selgelt pole, siis on see kas a) veel “päris” artiklis dokumenteerimata eksperiment või b) tehisaru hallukas. Aga see tundub üsnagi tõepärane.

Nii et kokkuvõtlikult on eesti noorte poiste ideaalmees selle (küll üsna väikese) uuringu järgi
* karismaatiline
* särava naeratusega, kuid samas “ei näe sõbralik välja” ehk jahe ja eemalolev
* vägeva rahakotiga (min 10 milli)
* vägevate lihastega
* vägeva … Kermoga
* (kõige huvitavam): kütipilguga

Märkusena: mõned olid lisanud ka “feministi”, mis on sellises komplektis selgelt absurdne (nagu ka teised märkisid) – tõenäoliselt viitas see püüdele anda küsijale seda, mida too kuulda soovis.

Samas ei ole olulised:
* suhtlusoskus
* empaatia ja abivalmidus
* raamatu- ja elutarkus
* eetika, moraal,  viisakus ja kombed

Nii et kõige rohkem näib sellele personale vastavat noor Coriolanus Snow “Näljamängude” sarja “Laululindude ja mürkmadude ballaadist” (täpsemalt sealtmaalt, kus ta enda sõbra surma saatis ja ise tolle vanemate käopojaks hakkas). Ja see härrasmees oli ikka väga klassikaline psühhopaat.

Midagi arukat ka

Ei teagi, kas Postimehele mõjus peatoimetaja vahetus või miski muu, aga midagi nii mõistlikku pole sealt vist enam 4-5 viimast aastat tulnud. Annab lootust…

APDEIT 25.01. Paraku näitasid järgnevad päevad, et lootust eriti ei ole, see oli lihtsalt üksik harv välgatus. Eesti massimeedia on end lihtsalt liiga sügavale porisse kaevanud. Ja siis imestatakse, miks enam lehti ei tellita ja sotsiaalmeedia kogu mängu üle võtab – kui keskmine “vabariiklikes väljaannetes” töötav “diplomeeritud ajakirjanik” jääb nii ajumahult, eneseväljenduselt kui silmaringilt suvalisele feissbuukerile alla, siis ei olegi paremat tahta.

Hea näide on see üllitis siin. Arvamusvabadus on hea asi, aga kui faktitruudus jääb võrreldavaks omaaegse “rahvusülikooli” lõputööga kristluse ja kommunismi võrdlusest (kus kõige markantsemana sulatati kenasti üheks isikuks Martin Luther ja Martin Luther King), siis sellise asja koht pole ajalehes. Vähemalt mitte siis, kui see ajaleht tahab, et teda keegi tõsiselt võtab.