Asjalik seminar

Sellest sügisest õpib IT kolledžis uuel ingliskeelsel küberturbetehnoloogiate erialal koos eestlastega punt välistudengeid (hindu, prantslane, vietnamlane, paar egiptlast ja mõned veel) ning Kakul tuleb neile enda nüüdseks juba päris pika ajalooga ITSPEAd (ingliskeelne akronüüm tuli küll SPEAIT) lugeda.  Nagu ikka, tehakse seminarides ettekandeid, aga täna tuli vist seni kõige huvitavam kuulamine.

Teemadeks tulid järgemööda transhumanism, Pirate Bay, Oculus Rift ja Apple ning kõik olid korralikud ettekanded. Ühe senikuuldud parima ettekandega aga sai maha egiptlane Mohanad – soovitus teha millestki, mis endale korda läheb, pidas 100% paika. Teemaks oli sealne 2011. aasta revolutsioon (täpsemalt vastavalt ITSPEA spetsiifikale sotsiaalmeedia roll selles) ning autor oli lisaks korralikule esitlusele ja väga korrektsele kirjatööle teinud valmis lausa minidokkari – kusjuures mõnedki kaadrid olid tõeliselt põrutavad. Paralleel meie laulva revolutsiooniga oli täitsa olemas. Väga kõva töö.

Ootame huviga, ehk tuleb järgmistel kordadel veel miskit sarnast.

Töine nädalalõpp

Reede hommikul tuli Kakule külla punt õpilasi Inglise Kolledžist. Eelmisel kevadel TTÜ e-kursusel “Security and Privacy in a Networked World” osales üks Ciarani-nimeline iiri kutt – nüüd võttis uuesti ühendust, ütles end olevat Inglise Kolledži õpetaja ja palus võimalust EIKi kaema tulla. No kui on lootust tulevasi tudengeid saada, teeme ära. 🙂

Viimaks tuli küll lisaks Ciaranile vaid neli inimest (kolm tüdrukut ja üks poiss), aga näis, et huvi oli asja vastu küll. Ciaran palus rääkida kolmel teemal – autorikaitse, vaba tarkvara ja IT-ligipääsetavus puuetega inimestele – jõudumööda sai ära tehtud ning laekunud tagasiside olevat positiivne olnud. Teeb teinekordki, kui vaja.

Aga eile sai käidud Kultuurikatlas. Polegi varem sinna juhtunud, igavesti huvitav paik – vana katlamaja on seest korralikult ära elektrifitseeritud, ent nõgine vana olemus on vähemalt visuaalselt paika jäetud. Süüdi oli aga sihuke üritus.

Päris huvitav oli. Paneeldiskussioon virtuaalmaailma teemadel oli kõige lõpus ning enne sai vaadatud kahte dokfilmi – esmalt sakslaste lugu nelja noore näitlejaõpingutest (polnud just minu rida, aga täitsa huvitav siiski) ja seejärel juba rohkem Kaku rea peal olevat “Login2Life”-nimelist teost. Viimane tekitas alguses üsna kummastava tunde (eriti sealne puuetega inimeste kujutamine, samuti kogu virtuaalmaailma taandamine Second Life’i, WoW-i ja teiste sarnaste visuaalsete keskkondade peale). Õnneks lõpu poole mulje natuke paranes, kuid enne diskussiooni mainisin sessioonijuhile ikkagi, et film oli “nii ja naa”.

Paneel oli aga huvitav. Omalaadne kompott oli kokku pandud – sessiooni juht oli taustalt kultuuriuurija-filosoof, osalejad olid maastikuarhitekt ja akadeemiline häkker, publikuks peamiselt kunstiinimesed ning teemaks mängud ja virtuaalkogukonnad.  Õnneks saadeti ports küsimusi sama päeva hommikul orienteerumiseks ette ära ning senine teadmistepagas vedas põhiosas välja.  Nii et oli samuti tore kogemus, aitäh kutsujatele!

IT kolledž 15

Eile toimus kolledžis suur sünnipäevatamine.

Aktus (algas kell 15.15) oli muidu üsna tavapärane, aga omamoodi vahva oli kuulata kolme suure kõrgkooli esindajate sõnavõtte – nii TTÜ, TÜ kui TLÜ üritasid kõik hirmsat moodi näidata, kui kõva rolli just nemad IT kolledži sünniloos mängisid…

TÜ esindaja kinkis kolledžile muu nänni seas ka lipsu – see läks küll nihu, aga ju Tartus ei ole neile [L] lipsu häkkerlikku definitsiooni õpetatud. 😛  Kaku omaaegne TTÜ õppejõud ja praegune pikaaegne IT-teaduskonna prodekaan Margus Kruus kinkis kolledžile Navitrolla pildi “Mida kuradit me siin teeme?” ja tähendas, et pingviinid on nagu otsapidi kolledžiga seotud ja arutavad, et miks me pole ikka veel TTÜ-ga liitunud… Seepeale tuli Kakul minna pärast Margusel nööbist kinni võtma ja selgitama, et tegelikult ütlevad pingviinid hoopis “Kas see jube [L] Juulius ajab meid ikka veel taga?”.

Aga üritus ise oli vahva. Süüa sai kõvasti (ka gluteenivaba materjali leidus), palju muusikat, nii tõsisemaid kui pullisegusemaid etteasteid ning muidugi palju vanu tuttavaid nägusid. Kokkuvõtteks tuleb nõustuda esimese rektori Kalle sõnadega – “Jumalaga, puberteet!” – ja oodata järgmist juubelit. Siiamaani on asjad üldjoontes igati hästi kulgenud. 🙂

Banaaniat kujundamas

Kusagil kuu aja eest küsis kolleeg Margus Ernits, kas Kakk ei oleks nõus aitama tal eelseisvaks [L] Küberolümpiaks materjali kirjutada. Et asi tundus põnev, siis loomulikult.

Algul oli juttu ainult paari andmebaasi ja staatilise lehe tekitamises, siis aga hakkas lugu kasvama. Nii sündiski Banaania Kuningriik, mis asub Fruitsaladi ja Barbecua mandrite vahelisel saarestikul, naabriteks Grenadillia, Mangomania ning (suur ja vastik) Ananassia Impeerium. Troonil istub Tema Majesteet Bananius XII Magnus, rahaühikuks on ban ning rahvusloomaks pikakoonuline banaanisööja-krokodill (crocodylus musophagus longirostris). Tegutsevad firmad nagu Banana & Olafsson ja International Banana Machinery (IBM) ning muuhulgas peetakse banaania rahvamuusikat ka üheks pungi lähtekohaks.
Banaania kuningas Bananius XII Magnus
Küberolümpia konteksti aga läks asi sedasi, et riigis hakkas tekkima üha süvenev korralagedus IT vallas. Viimaks lasi kunn oma IT-nõunikud lahti ning käskis värvata väljamaalt kamba tipphäkkereid (keda kehastasid olümpial osalejad). Edu korral ootas eluaegne (banaanides makstav) pension, läbikukkumisel sunnitöö Banaanide Kõverusmõõtjate Taatlemise Ametis. Jamade taga oli muide lisaks suurele ja vastikule naaberriigile ka võrgukaakide rühmitus Acronymous.

Kui laupäeval viimaks olümpia kätte jõudis, tuli siinkirjutajal istuda läpaka taga ja toita kuninga käskkirjadega osalejate ruumi ekraani ja uudistega BNA (Bananian News Agency) portaali.  Päris lõbus oli, ehkki kolleegide omaga võrreldavat töömahvi muidugi ei olnud. Lahedad olid ka kaks Acronymouse videot – tegelikele Anonymouse videodele olime tekitanud peale uue heli ja teksti, kus mõned asjad veidi nihkes olid…

Osalejad said aga korralikku vett ja vilet. Pulliseguse konteksti taga oli tegelikult ports päris tõsiseid erinevaid ründeid, mida siis osalejad tõrjuma pidid, lisaks tuli auklikud süsteemid ära lappida ning rünnakutest tekkinud kahjusid likvideerida. Arvata on, et sellega võistlusel hakkamasaanud tegelased tulevad ilusti toime ka reaalses maailmas.

Kokkuvõttes tundus, et üritus läks igati korda. Lõpetas 24 võistlejat, esiviisikus olid kõik kas kolledži praegused või endised tudengid (kuid osales ka mitmeid välismaalasi, peamiselt TTÜ-st – üritus oli tervikuna ingliskeelne).

Natuke kummastav oli aga asjaolu, et kordaläinud ja Eesti kontekstis kindlasti uudse ürituse vastu ei tundnud huvi mitte ükski Eesti meediakanal (ju neil oli liiga palju tegemist pseudouudiste väljapumpamisega…).

Lõpuks ka üks moodne selfie, mille kolleeg Kati võistluse plakati juures tegi – koos väikese täiendusega.
Kati, Kakk ja banaan

 

“Kas nii võibki?”

Eile õhtul tõi üks vana tuttav mõned ukrainlastest külalised IT kolledžit vaatama. Sai käidud maja läbi, räägitud koolist ja näidatud arvutiklasse, laboreid ja audikaid.  Muu hulgas küsis seltskonna juhiks olnud härrasmees ka sellise küsimuse: “Kas teil võib niimoodi riides käia?” (Kakk oli enda tavalises mundris, pikavarrukalise EIK särgi, teksade ja kingadega).  Ukrainas nõutavat ülikonnaga ringi jooksmist…

Nojah, selle peale tuli muidugi tsiteerida [L] Jargon File’i…  Ja ausalt öeldes polegi vist enda kolleege kolledži põhiõppejõudude seast väljaspool aktusi ülikonnas näinud.

Remont kolledžis

Sel suvel tehti IT kolledžis remonti. Kakk kolis juba kevadel enda teise korruse kabinetist välja ning istus paar nädalat sama korruse peal endises külalisõppejõudude ruumis kastide otsas. Vahetult enne puhkust sai V korrus nii valmis, et sai asjad sinna vedada.

Uus asukoht on siis nüüd endiste HITSA ruumide kohale ehitatud kabinetis nr 524. Küllatulekuks peab endiselt kas kella andma (ent nüüd V korruse välisukse taga) või helistama, veel üks variant on paluda end valvuril kaardiga liftis V korrusele lasta (ilma kaardita nupulevajutamine ei toimi).

Pesa 2.0 on muidu üsna mõnus, vaade on tublisti parem (praegu on lausa väga ilus, millalgi tulevikus pidi sinna aga üks maja ette tulema).  Halb asi on akna mitteavanemine (avanev aken jäi naabrile), aga vähemalt konditsioneer on olemas. Aga ruumi on piisavalt ja kõik vajalik on ligidal.

Teisel korrusel on nüüd aga uued auditooriumid ja rühmatööruumid, mis said sisustatud üsna uhke tehnikaga. Ligipääsetavus puuetega inimestele on ka päris hea (seekord võeti teema kohe alguses üles ja tulemus sai märksa etem kui eelmisel korral).

Aa, ja kakk istub endiselt koridoriseinal nimesildi all. 🙂

DITS 2014

Reedel sai IT kolledžis läbi kahenädalane intensiivprogramm [L] Deploying IT Infrastructure Services,  mille raames laekus majja mitukümmend välistudengit ja kümmekond õppejõudu eri maadest.  Päris vahva (ehkki pingeline) aeg oli – tudengid pidid 4-6 inimesega rühmades lahendama erinevaid ülesandeid.  Endal õnnestus kantseldada Nemo Teami ehk seltskonda leedukast, kahest kreeklasest ning Kolumbia päritolu sakslasest, kes pidid kahe nädalaga disainima sobiva töökoha lennuõnnetuse tagajärjel üliraske liikumispuude omandanud tipp-itimehele (kogu lugu oli enda genereeritud, ent loodetavasti üsna autentselt). [L] Lõpptulemusega võis üldiselt rahule jääda. Ülesande algne mõte – teadvustada kogu seltskonnale, et ka raske puudega inimene võib väärt tööjõud olla – sai üsna kenasti välja toodud.

Suure rabelemise kompensatsiooniks andis EL meile igapäevaselt süüa (lõuna- ja õhtusöök) – kaks nädalat sai talongidega TTÜ majandusmaja sööklas käidud. Päris mugav…

Lõpukogunemisel visati igale meeskonnale ja ka õppejõududele kätte suur paber ja hulk vanu ajakirju ning kästi lõigata-kleepida-joonistada midagi projektikohast.  Igavesti lahedad kollaažid tulid.

Aa, ja rahvale sai suht sama loeng kui eelmise aasta projektis (väikeste täienduste-parandustega) ka peetud – slaidid on endiselt [L] SlideShare’is.

Saba raiumine jupikaupa

Kunagi oli sihuke paha nali… Kui vanasti oli kombeks teatud koeratõugudel  saba ära köndistada, siis olla üks väike poiss palunud: lõikame jupikaupa, siis on kutsul vähem valus.

Just seda teeb paraku praegu haridusminister enda Microsofti-diiliga. Selle asemel, et kulutada ressurssi ühekordselt koolitusele ja materjalidele ning olla seejärel lõplikult lahti ühe suurfirma oheliku otsast, valis tema aastakese pikendust Microsofti lõa otsas.

Ainus arukas põhjendus peitub psühholoogias. Nimelt ei suuda enamik pikaajaliselt räigelt petta saanud inimesi endale tunnistada, et lasid endal naha üle kõrvade tõmmata (no ma ei saa ju ikka nii loll olla, eksju…?).  Lihtsam on otsida vigu mujalt ja süüdistada kogu ülejäänud maailma.

Päris nii ei ole, et rumalad inimesed ostavad raha eest ja teised ostavad sama kvaliteeti ilma rahata”, ütleb minister. Kahjuks just nii see käesoleval juhul täpselt ongi.

Aa, ja “Eestis pole piisavalt vaba tarkvara spetsialiste”?  Tahaks küsida: mis selle tingis? Ega ometi need kõikjal nähtud “asjatundjad”,  kelle arust informaatika tähendab mehaanilises stiilis Wordi-Exceli-Powerpointi õpetamist (kuna see on “see, mida igal pool vaja läheb”)…?  Või käibki meil asi nii:

Joe:  Mis asjad need elektrolüüdid on? Kas te üldse teate?!
Riigisekretär: Need on… noh, asjad, millest nad Brawndot teevad!
Joe: Aga MIKS nad nendest Brawndot teevad?
Kaitseminister (peale mõttepausi): Sest Brawndo sees on elektrolüüdid.

(Pagan, “Idiokraatia” on jälle täppi pannud…)

Muide, ausalt öeldes on päris hea tunne töötada ühes vähestest Eesti õppeasutustest, mille lõpetajad saavad üldjuhul täiesti arvestatava kompetentsi ka Linuxi maailmast. Ükskord jõuab Kalev^H^H^H^H^Hmõistus koju nagunii – ja siis on meie vilistlastel tööturg seda suurem. 🙂