Rubriik: Kirik

Taevateega kesköömissal

Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.

Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.

Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.

Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.

Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.

Proovitegemine

Nagu juba kirjutatud, ajasime oma kunagise bändi kokku – esialgu üheks korraks, edasi näeb siis juba hiljem. Igatahes tuleb järgmisel laupäeval Harkujärve kirikus lihavõtteöisel missal üles astuda. See aga tähendab, et tuleb natuke ka harjutada…

Täna oli meie ainus naisliige Liisbet endale angiini hankinud ja olime kolmekesi. Mõnes laulus üritasid kutid siis Liisu partiid ise laulda – einojah, sihukest eunuhhifalsetti pole enam kaua aega kuulnud… 😛 Asjaosalistel oli muidugi lõbu laialt. Aga üldiselt hakkab muusikategemine pikkamööda meelde tulema. Esialgu üritame vanade lauludega välja minna (üks uus on siiski ka), eks hiljem vaatab – kui midagi pikemat asjast arenema hakkab, siis tuleb ka uusi lugusid kirjutada.

Eks tuleval laupäeval siis paistab.

Milleks usundiõpetust vaja on

Tänane [L] Päevaleht kajastab lugu sellest, kuidas üks libe väliseestlane ühe siinse mehe lohku tõmbas, lubades talle Ameerikast “püha katoliikliku ja apostelliku õigeusu kiriku” poolt meeletut rahasadu. Asi lõppes üpris traagiliselt, petetu sooritas enesetapu.

Iga vähegi kirikuga kokku puutunud inimene poleks selle tünga otsa sattunud – “kiriku” nime kuulmisest oleks juba piisanud. Kurb lugu, kuid näitab ilmekalt, milleni viib ühe kultuurisfääri täielik ignoreerimine inimeste hariduses.

Emmause missa

Vana sõber Puravik vedas Kaku täna Rootsi-Mihkli kirikusse Emmause missale. Asi jättis juba kirjelduses huvitava mulje, paari lugu olin muusikast ka enne kuulnud – seal ju suurem osa muusikast vana seene enda tehtud… Pealegi pidi missat läbi viima Eesti rahvale viimasest eurolaulust laiemalt tuttavaks saanud Bard “Reverend B” Norheim.

Kohale minnes tundus imelik, et kuidas pole seda kohta enne avastanud – Kakk ju tegi omal ajal 10. klassis lausa vanalinna giidipraktika läbi. Siis meenus, et 1987. aastal oli selles majas veel spordisaal… Kirik taaspühitseti kirjade järgi alles 2002. aastal.

Missa oli vahva. Traditsioonilise liturgiamudeli järgi, kuid lihtsas keeles ning sisaldas palju rohkem muusikat (mitmed harilikult räägitavad osad olid siin muusikasse pandud). Musa oli midagi Taizé rea peale – lihtsad ja meloodilised laulud (paar päris Taizé oma jäi ka kõrva – “Jesus Remember Me” näiteks). Lisaks oli külas ka EELK Misjonikoor – amatööride (kord kuus käivad koos) kohta äärmiselt tervikliku kõlaga koor (eriti jäi meelde ilus sügav bass ühes aafrika laulus).

Aga tipphetk (Kaku arust) oli lõpus, kui Rev. B traditsioonilisi õnnistussõnu laulis (Puraviku viisil – vana seene parimaid viisijuppe muide, meenutab veidi Chris de Burghi “Snows of New Yorki”). Sellil on tõeliselt ilus hääl ja praktiliselt veatu eesti keel – müts maha kõigest paar aastat Eestis veetnud norraka ees.

Ilus elamus oli, peaks teinekord veel minema.

Paar mõtet

Eile käis ühes Eesti usuteemalises foorumis kõva madin kahe tegelase vahel. Üks oli vabakirikust ja teine õigeusklik. Asi läks üpris vastikuks (mis on muidugi häbilugu) ja lõppes ühe lahkumisega.

Tegelikult oli seal ju tegu kahe erineva mõtteviisi kokkupõrkega – ja kahjuks kummalgi juhul ei tahtnud vaidleja teist eriti mõista. Kohe lugedes tuli meelde üks väga tabav ütlus Konfutsiuselt:

Õpib, ometi ei mõtle
tulemuseks kõledus
Mõtleb, ometi ei õpi
tulemuseks jõledus

Kakul on veidi kokkupuuteid mõlema vaidluspoolega, seepärast julgeks arvata nii… Traditsioonilised kirikud rõhutavad õpetust ja traditsiooni, vabakirikud isiklikku kogemust. Ilmselt on vaja mõlemat – ilma esimeseta võib olla tulemuseks head soovides palju kahju tegev aktiivne loll (NB! see ei ole absoluutselt öeldud kogu vabakirikurahva kohta!), ilma teiseta võib olla tulemuseks kuivik, kes ei näe raamatust kaugemale (ka traditsionalistid ei ole kaugeltki kõik sellised!). Täpselt nii, nagu Konfutsius ütles.

Kellel on enda arust alati õigus? a) väikestel lastel, b) piiratud ja rumalatel täiskasvanutel (NB! [L] Aabram ei kuulu siia, hoolimata sellest, et ta enda kodukal seda õiguseasja enda kohta väidab). Kummalgi juhul on reaalne olukord harilikult hoopis midagi muud. Võiksime selle asjaolu endale kõrva taha panna.

Kirikuisa Augustinus on hästi öelnud – “Tähtsates asjades ühtsus, vähemtähtsates vabadus, üle kõige armastus”.

“Taevatee” taaskohtumine

Vana sõber Liisu helistas eelmisel nädalal ja teatas: “Hundu on Tallinnas!”. Sealt see mõte idanema hakkaski – kunagine bänd uuesti (vähemalt korraks) kokku tuua.

Lühidalt – “Taevatee” (tegelikult mitteametlik nimi, tegutsesime pikalt ilma nimeta ja viimaks jäi ühe rahvale enam pealeläinud loo pealkiri ka ansamblile külge) oli aastatel (umbkaudu) 1989-92 Oleviste kirikus tegutsenud punt. Liisu, kaks Indrekut ja Kakk (tollal Kaido). Allakirjutanu oli suht värskelt kirikuga tegelema hakanud ja kippus Olevistes tollal valitsenud padupietismiga tihtipeale vastuollu – olgu siis riietumisnormide, verivorstisöömise, (mõõduka) alkoholitarbimise või võitluskunstide harrastamise koha pealt. Nii oli ka bändi sees kohati tuliseid vaidlusi, kuid see ei takistanud meil üksteisega väga hästi läbi saamast.

Proovi tehti Kaku tollases elukohas Hiiul – suured tänud perele, kes seda lärmi taluma pidid… Tollest ajast on meeles ühe naabermaja poisi käest soetatud isetehtud basskitarr, mida parema võimenduse puudumisel sai kodus mängitud läbi vana vene kassettmaki – Olevistes oli ka oma aja kohta korralik Yamaha DX7 sünt ja miski liba-Fenderi bass, kuid neid sai laenata vaid esinemisteks.

Tolle lühikese ajaga sai käidud läbi päris mitmed kohad Eestimaal. Meenub Indrek L. tervitus Kiviõli rahvale “Tere, armas Jõh…Kiviõli rahvas!” ja Hundu, kes sai sealsamas kätte mingi uskumatult napaka häälega lastesündi, mis tema suurimaks rõõmuks ka mingit kantrisämplit sisaldas. Hundu istus õndsa näoga õhtu otsa selle taga ja plännis – umbes nagu Iiah, kes õhupallinartsu purki ja sealt välja tõstis… Lahedaid mälestusi on veelgi.

Muusikaliselt olime kahtlemata amatöörid, kuid omas ajas isegi mingis mõttes teetegijad. Tollane eesti vabakirikuseltskond oli ääretult konservatiivne – näiteks trummilöömine kirikus ei tulnud kõne allagi. Ja siis tulid need neli kaaki, kes esitasid Oleviste noorteteenistusel igati sünnist evangeelset laulu “Jeesus Kristus on elu”. Ainult et vorm oli laenatud Elviselt, Little Richardilt ja Chuck Berrylt – tegu oli suht stiilipuhta rock’n rolliga. Kohalikud “korralikud inimesed” vaatasid seda üsna põrutatud näoga – kuid ega keegi otseselt ütlema ka ei tulnud…

Tegelikult oli ka teisi huvitavaid lugusid – ampluaa käis kantrist ja folgist roki ja isegi mingil määral proge kanti välja (Indrek L. oli juba tollal Yes’i fänn). Isemoodi oli ka koosseis – kolm vokaali, kaks kitarri – ja allakirjutanu, kes põrkas vaheldumisi klahvide, bassi ja suupilli vahel. Mõnikord mängis Liisu ka plokkflööti. Temaatiliselt oli tegu muidugi vaimuliku muusikaga.

Bänd lagunes, kui Hundu sõjaväkke ja teine Indrek Taani õppima läks. Meenutuseks jäi kahe kasseti jagu lugusid – üks jubeda ja teine lihtsalt kehva kvaliteediga.

No ja täna siis saime üle aastate jälle kokku. Seekord Harkujärve kirikus, kus Kaku sünt viimane aasta enam-vähem statsionaarselt üleval olnud ja ka võimendus olemas (tänud isa Heigole, kes meid lahkelt sinna kanneldama ja jorisema laskis). Rahvas oli suure osa laulusõnu muidugi ära unustanud, kuid nondesamade kassettide abil sai meelde tuletada. Väikese alguskobina järel hakkas aga vanade aegade saund tagasi tulema.

Vahva oli. Liisu ja Indrek L. olid täitsa endised, Hundu habe oli natuke väiksemaks jäänud ja Kakule saba taha kasvanud. Ja muidugi olid pillid kõvasti paremad kui vanasti (5-keelne Vintage’i bass ja KORG 01Wfd sünt). Aga kui laulujärg jõudis Brian Doerkseni Refiner’s Fire’ini või ka nimilooni, hakkas tekkima tunne, et neid aastaid pole vahepeal olnudki. Elu on vahepeal kõigiga igasugu tükke teinud, kuid sel hetkel oli täitsa tunne, et oleme aastas 1991…

Nüüd käibki juba spekuleerimine teemal “äkki teeks veel midagi”. Vaatame…

EEA missa Harkujärvel

Eile toimus juba mitmendat aastat Eesti Evangeelse Alliansi aastaalguse palvenädala avalöögina (järgneb nädal aega teenistusi eri kirikutes) missa Harkujärvel. Märkimist väärib asjaolu, et sel aastal oli ühinenud ka roomakatoliku kirik – isa Philippe oli kohal, teenis kaasa ja pidas väga heas eesti keeles jutluse (nädala juurde kuulub ka tava, et jutlust peab igas kirikus mingi teise kiriku esindaja). Armulauast ta siiski osa ei võtnud – arusaamad on veel liiga erinevad. Kuid juba selle pildi peale, mis eile Harkujärvel avanes, oleksid kasvõi iirlased lakke karanud – ühe ja sama altari ees on kaelakuti koos baptist, metodist, luterlane, anglikaan (või noh peaaegu – EKEK on sellele kirikule suht lähedane) ja katoliku piiskop! Iseenesest ju võiks öelda, et nii tegelikult peakski – kuid kui arvestada mitme sajandi jooksul kuhjunud jonni ja vastuolusid kirikute vahel (häbiasi, aga reaalsus), oli pilt üpris pretsedenditu. Õnneks on Eestis üldse kirikutevaheline koostöö viimastel aastatel üpris laialdane ja omaaegset Olevistes kogetud suhtumist “luterlased lähevad põrgu” enam eriti ei kohta.

Igatahes täitsa tore õhtu oli.

Isa Philippe sai eestlaseks

Päevaleht [L] kirjutab, et valitsus andis eriteenete eest kodakondsuse roomakatoliku kiriku Eesti piiskopile isa Philippe Jourdanile. Kaku arust asjalik samm – kasvõi eeskujuna neile jurakatele, kes siinmail pole mitmekümne aastaga suutnud isegi paari maakeele sõna ära õppida. Mõni aeg tagasi kuulasin raadiost üsna spetsiifilise usulis-filosoofilise teemaga saadet, kus isa Philippe puhtas eesti keeles arutles. Avaldab muljet küll. Pealegi pole Eestimaal tarku inimesi kunagi liiga palju.

Ahjaa, EPL loo kommentaariumisse on muidugi kõik kohalikud tatipritsid juba kokku jooksnud. 😛

Usundiõpetus – uus kommunismitont

Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛

No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.

Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.

Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.

Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.

Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.

Hingedepäeva missa Harkujärvel

Ehkki hingedepäev on alles kolmapäeval, tehti täna vastav missa Harkujärvel ette ära, kuna ETV salvestas kolmapäeva tarvis jumalateenistust.
Isa Heigo oli ilmselt orgunni üsna tõsiselt võtnud – kohale oli veetud nii palju rohelust, et kirikusaal tundus nagu botaanikaaed (Kakk mängis sünti põõsa taga – päris hea rahulik oli 🙂 ), lisaks oli altari ees küünaldest rist. Kõik asjaosalised aeti hea hulk aega varem juba kohale ja kokkuvõttes võib öelda, et sest oli abi ka – sai kõik rahulikult läbi mängida ning salvestus sujus igati kenasti ja tõrgeteta.
Missa oli natuke lühem kui tavaliselt – veidi alla tunni, harilikult tuleb poolteist täis. Jälle kord oli külas vanamuusikaansambel “Camerata Vocale”, keda Harkujärvel ka mitmeid kordi enne nähtud ja kelle esinemine oli tavapärasel heal tasemel, lisaks andsid nad üksjagu pauerit juurde ka üldlauludele. Telemeestele paistis ka asi meeldivat ja pärast käidi lausa aitäh ütlemas. Pärnakate preestril isa Thomasel oli sünnipäev ja nii jätkus üritus keldrisaalis tee-kohvi ja kringliga ning juttu jätkus päris kauaks. Kokkuvõttes igati ilus pühapäev.

Harkujärve kiriku altarikujundus hingedepäeva missal